Silt: mõtted

Kakuvarjundid

Hakkasin siin mõningatele asjadele mõtlema ja tuli pähe selline võrdpilt. Kakk päris tolle tuntud filmi viitkümmet varjundit ehk välja ei anna, aga Rubiku kuubiku võiks anda küll. Midagi sellist:
* Tumepunane – akadeemiline tegelane ehk õppejõud ja teadustöötaja (esimest rohkem, teist vähem). Põhiline “leivanumber”. Andnud on  loogilist ja kriitilist mõtlemist, samuti elukestva õppe oskused (“Lollina, lollina…”).
* Oranž – häkerdis ehk IT-nohik. Linux, hobusesaba, teksad ja t-särk. Otsapidi seotud eelmisega, seetõttu ka lähedane toon. Siit on pärit jupp mänglevat nutikust (playful cleverness), aga ka püsivus ja kastist välja -mõtlemine.
* Roheline – sõdalane ehk võitluskunstid ja Kaitseliit (viimasel ajal on teine neist küll natuke passiivsemas vormis). Kaasa on tulnud tükk tahtejõudu, sportlik eluviis, suutlikkus vajadusel end kehtestada, soov ületada raskusi ja teha ka võimatuid asju.
* Sinine – muusik ehk eri sorti pillid, improviseerimine ja lugudetegemine. Väga oluline ka pingemaandaja ja koordinatsiooniarendajana. Õpetanud on loovust, esinemisoskust, harmooniatunnetust ja ka teistega koostööd.
* Valge – kristlane ehk kirik, Pühakiri ja kogudus. Elutunnetuse alustala. Ühelt poolt küllaltki traditsiooniline (ning on ka asju, mida seetõttu kuidagi heaks kiita ei saa), teisalt on akadeemiline ja häkkeripool ühelt ning huumor teiselt poolt aidanud vältida ajuseebitust ja pealetükkivust. Siit õpitud on näiteks Jh 3:16, Rm 14:17 ja 1. Kor 13 (kes tahab, otsib ise üles).
* Kollane – pullivend ehk kreisid killud ja lollakad luuletused. Aitab auru välja lasta ning vältida kõhu kinnijäämist elu liigtõsiselt võtmise tõttu. Aidanud on näha mõnede hullude olukordade absurdsust, kurjuse ja rumaluse tühisust ning ka enda piiratust (hea rohi noka püstiajamise vastu).

Väiksemaid aspekte on tegelikult veel (raamatukoi, kokk, rahaliigutaja jmm), aga need on ilmselt peamised tahud.

Ja siis tuleb igapäevaelu ja keerab kuubiku veel täiesti sassi ka. 🙂

Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Kirikulaager 2022

… toimus juba neljas kord Pähklimäel Saaremaal. Mõned  märksõnad:
* Positiivne rutiin – laagris on teada, et päev algab hommiku- ja lõpeb õhtupalvusega ning muudki asjad asetuvad loogiliselt oma kohale.
* Õhkkond ja seltskond – vaba ja mõnus, nägusid tegema ei pea ja ajusid ei triigita. Seda näitab kasvõi seegi, et laagris käib mitu aastat inimesi väljastpoolt ning mõni neist on ka teistsuguse elunägemisega.
* Muusika – jälle sama bändikoosseis, kes hoolimata proovide peaaegu et puudumisest (sai isegi pakutud bändi nimeks PPT, “Proove Pole Tarvis”) sulab iga korraga järjest paremini kokku.
* Madinakunst – traditsiooniliselt tarib Kakk enda arsenali laagrisse kaasa. Sel korral küll veidi vähemas mahus (jo, bokken, escrimakepid ja barong), aga hommikuti sai peale ärkamist ise maja ees vehitud ning mitmeid teisi juhendatud. Bokkeni põhitehnikad on suurelt ja aeglaselt tehes suurepärane hommikuvõimlemine.
* Tubased targutused – lisaks  projekt Brendanina koos muusikatekitamisele saab vend Juhaniga ka erinevatel filosoofilistel teemadel diskuteerida (toanaabritena, vist juba 6-7 aastat).
* Külaskäik – keskmine eestlane teab “Viimsest reliikviast”, et klooster on “kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse”. Püha Eelkäija skiita Reomäel Saaremaal seda ei ole. Seal tehakse muuhulgas väga head mett ja leedrijooki. Ja USAst pärit õde Theoterpi, kes meile täitsa aktsendivabas eesti keeles kloostrit, liturgiat ja ikoone tutvustas, on äärmiselt erinev füüsilisest või vaimsest vangist.

Aga taas kord tuleb tänada korraldajaid (eriti Regytat järjekordselt suurepärase gluteenivaba toitlusprogrammi eest). Järgmisel aastal jälle.

Marju

Kohtusin Marjuga vaid paaril korral – vist korra või kaks Harkujärve kirikus ja ühel korral kirikulaagris Uulus. Aga vähemalt kõik need korrad olid seotud muusikaga – ehk siis õnnestus temaga koos mingisugune eksprompt-musitseerimine ette võtta. Eriti on meelde jäänud too kirikulaagri oma – sinna külla tulnud Marju tahtis laagrimissal laulda paari tuntud vaimulikku laulu, siis aga võttis n.ö. taskust välja mingi funky-vormis musta spirituaali (üsna sürris helistikus pealegi) ja Kakk pidi sellele lühikese ajaga sündisaate välja higistama.  Aga vist isegi õnnestus.

Marju oli põnev kuju. Selline väike, hipilik, mitte ülearu täiskasvanud ja natuke segane tegelane. Aga kahtlemata heatahtlik. Väga äge laulja muidugi.  Ning üldse mitte staar, kes ta tegelikult vabalt võinuks olla. Elu oli teda loopinud üksjagu, aga seda pipilikku olemust ei õnnestunudki temast välja juurida.

Selliseid inimesi võiks rohkem olla.

 

Mida ja milleks

Investor Märten Kress on maha saanud vist ühe parima artikliga, mida Eestis investeerimise teemadel seni loetud on.  “Eneseteostus, hea tervis ja head suhted” – ikka üsna täppi pandud.

Paar mõtet siia juurde:

* Need kolm eespoolmainitud punkti kõlavad tegelikult väga sarnaselt Linuse seadusega (täpsemalt selle teise sõnastusega) – ja ka Wozniaki valemiga. Kõik need on omakorda Maslow’ püramiidi tuletised.
* Kirjutaja on pihta saanud olulisele momendile – loeb mitte üksnes lõppsiht, vaid ka teekond (ise sain selle selgeks juba enne investeerima asumist, traditsiooniliste võitluskunstide kaudu).  See “sa oled juba võitnud” on suurepäraselt esitatud.
* Eneseteostuse osas tooks juurde veel küsimuse: mida head selle rahaga tehakse. Huvitaval kombel on päris paljud tõeliselt jõukad inimesed sellele pihta saanud ja tegelevad lisaks ärile ka heategevusega. Ja see ei tohiks olla lihtsalt mainekujundus, vaid midagi sinnapoole.
* Mõelda võiks ka selle üle, mis saab siis, kui meie aeg täis saab.  Üks tuttav ütles hiljaaegu “Surilinal taskuid ei ole” – tõsi, see oli öeldud tagamõttega, et igasugune mammonakogumine on kahtlane äri. Aga põhimõtteliselt on see väga hea punkt ja tasuks mõelda, mismoodi jätta endast jälg maha nii, et meie kogutu võiks ka peale meid midagi kasulikku teha.

Aga kokkuvõttes ikka “väga viis” kirjutis. Muuhulgas ehk aitab see natuke ümber veenda neid, kelle jaoks raha on ikka veel aprioorselt Paha Asi ning igasugused äriinimesed ja investorid kõik puha pätid, kaabakad ja vargad (olgem ausad, kunagi kaldusin ise kah sinnakanti). 🙂

 

Mõned veel

… ikka haikuvormis, inspiratsiooni voolab endiselt otse RSS-lugeja kaudu päevasündmustest. Pilt on muidugi üsna nukker.

***

Daamid ja härrad:
uus Eesti Vabariigi
peataminister!

***

Loomulik areng –
koolikiusajast sirgus
ajakirjanik

***

Lõhki ühiskond.
Solgitud vaesed riigid.
Mürkrohepööre.

***

Vanasti teati
enne lõikamist tuleks
korduvalt mõõta

***

Kae irooniat –
kõige ebatervem paik
Terviseamet

***

Eurobürokraat.
Asendustegevused.
Saamatus kuubis.

***

Kunagi öeldi
kade, naiivne ja loll
nüüd – vasakpoolne

***

Eesti Vabariik,
uueks põhiseaduseks
Peteri printsiip

Võuk, võugu, võuku

Mises Wire kirjutab päris huvitava arutluse sellest, miks paljud USA suurettevõtted kipuvad üht tänapäevast uususundit järgima. Eriti tabav on mõte, et tegelikult jääb kogu sisuline ebavõrdsus püsima – oluline on korrektse uuskeele tarvitamine, loosungid ja näidispoomised (täpselt nagu omal ajal N. Liidus).

Sellega seoses tuli mõte, et ehkki “võuk” on eesti keeles rangelt võttes laensõna (< ingl. k. woke), sobib see kenasti ühte ritta täiesti omamaiste sõnadega nagu “mauk”, “pauk”, “auk” ja “tõuk” (ning seda tuleks seega käänata võuk, võugu, võuku – seda siis eeskätt sedalaadi isikute, mitte laiema nähtuse tähenduses). Siit sõnareast võib tegelikult leida päris mitmeid mõttelisi seoseid – näiteks tõdemusega, et tõelised kommunistid surevat selga lastud kuulidest.