Silt: mõtted

BRICS ja Eesti

Ühes kirjavahetuses arutasid paar inimest täiesti sirge näoga selle üle, et kuna läänemaailm on (nagu vanasti öeldi) roiskunud, ropp ja roojane, siis tuleks Eestil – kas just liituda, aga lähemalt suhtlema hakata – pealkirjas mainitud ühendusega. Ehk siis tähtede alusel Brasiilia, Venemaa, Iraani, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga, lisaks on seal veel Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid.

Kogu asi läks üsna absurdiks ja ise sekka rääkima ei hakanud. Aga teeks siin ühe lihtsa mõtteharjutuse teemal “Kas tahaks seal elada?”.

  • Brasiilia – kui oleks sundvalik, siis võtaks ehk selle. “Rio de Janeiro ja aurikuhääl, neiud bikiinides Suhkrupea mäel”, laulis Volmer kunagi. Aga see on ka logisev majandus, korruptsioon, favelad ja muu sarnane. Üsna sageli punakavõitu riigivõim ka, nii et võimalusel jätaks vahele (külla minna aga täitsa võiks).
  • Venemaa – nalja teete…? Tänan, ei.
  • India – suur riik, palju inimesi ja soe kliima. Mõningaid tõmbav idamaine vaimsus ka. Aga kevadel rääkis Yunis (Kashmirist pärit magistrant, kellest siin juba kirjutatud) päris piisavalt sealsetest jamadest – olgu siis riigi, hariduse või regionaalpoliitika kontekstis. Nagu Brasiilia – külla ehk läheks, aga mitte enamat.
  • Iraan – juudid ütleks seepeale: minu vaenlase sõber on… kes? Ja selles riigis ei tahaks olla ei naine, mittemoslem ega üldse natuke rohkem peaga inimene. Liiga ohtlik. Ka sealtkandist on paar tudengit olnud ning need muljed on siiamaani meeles – ning need inimesed elavad kõik praegu väljaspool kodumaad.
  • Hiina – jälle teete nalja? Juba sotsiaalkrediidi idee on nii perversne, et edasi uurida pole vaja.
  • Lõuna-Aafrika – läheb vist ka sinna naljategemise kanti. Kunagine tükk Euroopat Aafrikas, mis kaldus esmalt ühele poole kiiva ja siis kukkus teisele poole ümber. Kui failed state’i (inglise keeles öelduna – eestikeelne termin oleks vängem) näidet otsida, siis see sobiks.
  • Egiptus – kunagine vägev tsivilisatsioon vaaraode ja püramiididega. Praegu harju keskmine arengumaa. Hädaga saaks ehk seal elatud, eelistaks aga siiski turismireisi.
  • Etioopia – joosta nad oskavad, seda näitavad paljud suurvõistlused. Majandamine on teine tera. Igatahes on poppmuusikud nende abistamiseks pidanud mitu suurkontserti korraldama.
  • Emiraadid – sealne tohutu naftapapp on kunagi Dubais käies ära nähtud. Kunagi lapsena marke kogudes olid nende omad ühed kõige ägedamad (eriti Ajmani, Umm al Quwaini ja Sharjah’ omad). Läänemaise mehena saaks seal ilmselt isegi elada – kui ei tee valel ajal, kohas ja viisil suud lahti. Naine (eriti kohalik) olla aga taas ei tahaks.

Õnneks ei saa BRICSist mingisuguse reaalse bloki või ühendusena vist esialgu eriti rääkida – neid ühendab vaid tõrjuv hoiak läänemaade arusaamade suhtes (olgem ausad, seal on lollusi üksjagu), maade suurus ning ka realiseerimata potentsiaal. Ja riigis valitseva võimu tõttu jääbki see potentsiaal ilmselt nähtavas tulevikus realiseerimata.

Nii et lääneriikide ja BRICSi vahel valimine sarnaneb elamisega kahe naabri vahel. Üks on ennast põhja joonud endine intelligent, kes tegeleb veinipudeli kõrval filosofeerimisega ja käib aeg-ajalt imelikel kõnekoosolekutel. Teine on vägivaldne endine sõjaväelane, kes aeg-ajalt kostvate häälte järgi otsustades tegeleb oma kodakondsete kolkimisega ja elab lootuses kunagi kõik ümberkaudsed “paika panna”.  Väga suhtlema ei meelita kumbki, aga tollel veinipudelivennal on vist vähemalt lootust kunagi jälle normaalseks tagasi muutuda (kui ta end surnuks ei joo või kassiahastuses midagi hullu ei tee). Sellest teisest tüübist tuleb aga eemale hoida.

Prohvetlikuvõitu

Kohati on hämmastav, kuidas täiesti väljamõeldud kirjanduslikele tegelastele on pandud suhu sõnad, mis tükk aega hiljem põrutavalt täkkesse lähevad. Tsiteerime taas üht pisikest ja rohelist, suurte kõrvadega tegelast ühest tuntud filmisarjast:

“Fear is the path to the dark side. Fear leads to anger. Anger leads to hate. Hate leads to suffering.” – Yoda

Kõlab täpselt nagu Greta, rohepööre, soosegadused, Eurovisioon ja palju muud tänapäevast. Kõik komponendid klapivad.

Tabude langemisest

Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.

Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?

Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal  on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema?  Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”

Ilus (aga kurb) mõte

Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”

Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.

Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.

John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.

Kolledži aastapäevast

IT Kolledži asutamisest möödus 23 aastat tegelikult juba kolmapäeval, 17. mail – aga varem ei jõudnud sellest kirjutada.

Ühelt poolt oli hästi tore. Juba tavapäraselt pakuti fuajees torti ja eestimaist “kärsaga” limonaadi – see komme sai alguse vist juba üsna varakult. Kalle pidas kõnet ja meenutas alguse aegu, esimese lennu esindajana võttis sõna ka omal ajal mõlemad põhierialad (arenduse ja admini) paralleelselt lõpetanud Antti Andreimann. Ja Antti meenutas mitmeid õppejõude (yours truly included) hea sõnaga, mis oli muidugi tore.

Eraldi tuleks veel mainida, et 23. aastapäev tähendas ka, et esimesel lennul oli lõpetamisest möödas ümmargune 20 ning sealt tuli rahvast kohale vist 15 inimese ringis. Pärast sai nendega ka paar tundi vestlusringis istutud – väga vahva oli; nagu kolledži puhul tavaks, olid kõik ka erialaselt edukad.

Paraku sai vestluses kinnituse ka väide (nüüd juba osalejate kui tööandjate vaates), et praegu ülikoolist tuleva seltskonna eneseväljendusoskused teevad juba mõnda aega tõsist vähikäiku. Ja siin tuleb tegelikult kõige rohkem vaadata üldhariduskoolide poole (omalt poolt võin seda rebastele õpetatavate ITSPEA ja SPEAIT kontekstis üsnagi täiel määral kinnitada).

Teise poole pealt aga on endiselt väike torge sees – miks pärgli päralt oli vaja seda ägedat asja ära lõhkuda…?

Kakuvarjundid

Hakkasin siin mõningatele asjadele mõtlema ja tuli pähe selline võrdpilt. Kakk päris tolle tuntud filmi viitkümmet varjundit ehk välja ei anna, aga Rubiku kuubiku võiks anda küll. Midagi sellist:
* Tumepunane – akadeemiline tegelane ehk õppejõud ja teadustöötaja (esimest rohkem, teist vähem). Põhiline “leivanumber”. Andnud on  loogilist ja kriitilist mõtlemist, samuti elukestva õppe oskused (“Lollina, lollina…”).
* Oranž – häkerdis ehk IT-nohik. Linux, hobusesaba, teksad ja t-särk. Otsapidi seotud eelmisega, seetõttu ka lähedane toon. Siit on pärit jupp mänglevat nutikust (playful cleverness), aga ka püsivus ja kastist välja -mõtlemine.
* Roheline – sõdalane ehk võitluskunstid ja Kaitseliit (viimasel ajal on teine neist küll natuke passiivsemas vormis). Kaasa on tulnud tükk tahtejõudu, sportlik eluviis, suutlikkus vajadusel end kehtestada, soov ületada raskusi ja teha ka võimatuid asju.
* Sinine – muusik ehk eri sorti pillid, improviseerimine ja lugudetegemine. Väga oluline ka pingemaandaja ja koordinatsiooniarendajana. Õpetanud on loovust, esinemisoskust, harmooniatunnetust ja ka teistega koostööd.
* Valge – kristlane ehk kirik, Pühakiri ja kogudus. Elutunnetuse alustala. Ühelt poolt küllaltki traditsiooniline (ning on ka asju, mida seetõttu kuidagi heaks kiita ei saa), teisalt on akadeemiline ja häkkeripool ühelt ning huumor teiselt poolt aidanud vältida ajuseebitust ja pealetükkivust. Siit õpitud on näiteks Jh 3:16, Rm 14:17 ja 1. Kor 13 (kes tahab, otsib ise üles).
* Kollane – pullivend ehk kreisid killud ja lollakad luuletused. Aitab auru välja lasta ning vältida kõhu kinnijäämist elu liigtõsiselt võtmise tõttu. Aidanud on näha mõnede hullude olukordade absurdsust, kurjuse ja rumaluse tühisust ning ka enda piiratust (hea rohi noka püstiajamise vastu).

Väiksemaid aspekte on tegelikult veel (raamatukoi, kokk, rahaliigutaja jmm), aga need on ilmselt peamised tahud.

Ja siis tuleb igapäevaelu ja keerab kuubiku veel täiesti sassi ka. 🙂