Hirmus asi

12.10.2020

Ei, juttu ei tule Kuldsest Triost (“Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka”). Tuli hoopiski mõte, et näis, millal tänapäevased suursallijatest võuklased J.R.R. Tolkieni ära keelavad.

Ega see lihtne ei saa olema. Lisaks suurepärasele kirjanikule on see vana ju terve (arvuti)mängudežanri – RPG-de ehk (enamasti fantaasiamaailmadega) rollimängude – sisuline alustala. Aga see tema maailm on võuklastele ilmselt ikka täiega vastuvõetamatu.

Hakkame peale sellest, et eksisteerib keegi Eru (alias Ilúvatar), kes on kogu asja käima tõmmanud ja juhib seda ka edaspidi (tegelikult koos terve seltskonnaga, kelle ta aga samuti esmalt lõi). Tõsi, asi olla toimunud Kalevala stiilis, kokkulaulmise teel, aga kogu kupatus on mõnedele ilmselt ikka häirivalt religioosne.

Ilmselt eelmisest tulenevalt on selles maailmas hea ja kuri. Tegelased pole kummagi külge naelutatud (selles mõttes on rollimängude alignment samm Tolkienist eemale – vt näiteks Túrin Turambari või Maeglini), kuid on olemas õige ja vale ning ka valikuvabadus neist kumbagi valida. Ning erinevalt võukluse arusaamast ei saanud haldjate keskel kasvanud Aragornist haldjat, orja ja lindpriina kasvanud Tuor võeti viimaks Valinoris haldjate sekka ning sisuliselt jumalikust keskkonnast pärit Saruman lõpetas üsna kurval viisil.

Siis on olemas – Eru hoidku – nii koledad asjad nagu rassid. Tõsi, seda terminit kasutab Tolkien ise vähe ja jäik rassijaotus on pigem hilisem RPG-de teema. Aga on Esimesed ja Teised ning hiljem veel muudki. Erinevatest värvidest ärme parem üldse räägi.

Naised on naised ja mehed on mehed – alates Valinorist ja lõpetades Kääbiklaga. Soolist võrdõiguslikkust on Tolkienil tegelikult (eriti oma ajastu kohta) märkimisväärselt palju – ilmselt kõige eredam näide on Galadriel. Ja on olemas ka Éowyn, kes Angmari kurja kunni – kes oli kindel, et ükski mees teda ei tapa – mättasse lõi. Aga paraku on selles maailmas sugu selgelt binaarne ning neid, khm, teistmoodi tegelasi seal kah ei ole. Ei kõlba kuhugi, ütlevad võugid.

Aga vähemalt on Tolkien mõõdukalt roheline. Haldjad viljelesid (võlusõrmuste abil) üpriski keskkonnasäästlikku eluviisi, kääbikud kasvatasid suuri kõrvitsaid ning Saruman sai Raudlinna äraläbustamise eest entidelt vitsa. Ainult va päkapikud ajasid röövkapitalismi – ent nad äratasid Morias sellega balrogi üles ja said Mäealusel endale Smaugi kraesse. Gretale võiks see täitsa peale minna.

Tegelikult ma muidugi loodan, et võuklased jäävad viimaks ikkagi marginaalideks ja Keskmaa lugusid saab rahus edasi lugeda.

Queen: filmiga ja filmita

28.09.2020

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space‘ist edasi.)

Üks tsitaat

24.09.2020

“… I know all about that. In the late Twenties, when I was a sophomore at USC, I was a socialist myself – but not when I left. The average college kid idealistically wishes everybody could have ice cream and cake for every meal. But as he gets older and gives more thought to his and his fellow man’s responsibilities, he finds that it can’t work out that way – that some people just won’t carry their load …

I believe in welfare – a welfare work program. I don’t think a fella should be able to sit on his backside and receive welfare. I’d like to know why well-educated idiots keep apologizing for lazy and complaining people who think the world owes them a living. I’d like to know why they make excuses for cowards who spit in the faces of the police and then run behind the judicial sob sisters. I can’t understand these people who carry placards to save the life of some criminal, yet have no thought for the innocent victim.”

Mõjub hirmus tänapäevaselt? Tegelikult on see pärit 1997. aastal ilmunud Randy Robertsi ja James Stuart Olseni raamatust John Wayne: American.

Taasiseseisvumispäev

21.08.2020

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Jalgrattaga konverentsil

22.07.2020

Täna oli siis meie ettekanne HCII2020 konverentsil. Võtsin ratta ja sõitsin Birgy juurde teispoole linna (aitäh linnaisadele korralike rattateede eest!). Meie sessioon oli päris asjalik – erinevalt mitmest eelnevast sessioonist tekkis ka arutelu. Birgy pidas ettekande ja mina jorisesin tekstivestluses kaasa.

Muidu on konverentsi tase olnud kõikuv. Eilne keynote ehk põhiettekanne oli Gregg C. Vanderheidenilt, kelle kirjutisi lugesin juba 1993. aasta paiku, kui magistrandina tugilahendusi uurima hakkasin – suuresti ongi tegu selle valdkonna grand old maniga, kes nüüdseks seda rida uurinud üle 50(!) aasta. Ta pakkus välja, et tulevikus on digital affinity (eesti keelde võiks tõlkida ehk “digilembus”) üks määravaid isikuomadusi ja selle puudumine loetakse sisuliselt puudeks (sarnaselt autismi või Aspergeri sündroomiga).  Ja et tulevikus tuleks luua kõigile kättesaadav tehisintellektipõhine mehhanism (mida ta nimetas “infobotiks”), mis paljude erinevate kasutajaliideste asemel looks igale indiviidile tema võimeid ja võimalusi arvestades isikliku liidese.  Natuke ehk idealistlik, aga pani mõtlema küll.

Teiselt poolt aga on mõni külastatud sessioon olnud täis peamiselt Aasia inimesi, kes on masinlikult ja kehvavõitu inglise keeles oma jutu maha vuristanud ning mingit diskussiooni pole tekkinud. Õnneks aga on virtuaalkonverentsil sessiooni vahetada veel lihtsam kui tavakonverentsil.

Seega ütleks kokkuvõtlikult, et formaadi muutus on konverentsile isegi pigem hästi mõjunud. Ja jalgrattaga polegi enne konverentsil käinud (kahe otsaga sai tavapärase 25-km ringi ka kuhjaga täis). 🙂

Runrigi kuulamas

20.07.2020

Kahest vägevast šoti bändist meeldis alguses rohkem Big Country. Mõlemaid õnnestus Rock Summeril elavas esituses näha ja sealgi oli Runrig kavas reaesinejana ning Big Country õhtu peaesinejaks.

Hiljem aga on omavahelises võrdluses kippunud Runrig peale jääma. Aukartustäratav 45-aastane karjäär lõpetati suure mürtsuga alles 2018. aastal. Poole pealt vahetati solisti, mis enamasti kipub bändidel metsa minema – aga Bruce Guthro (kes erinevalt teistest on muide “uusšotlane” ehk pärit Kanadast Nova Scotia’st) suutis Donnie Munrot kloonimata viimase edukalt välja vahetada ja 20 aastat bändi ees laval olla. Bändi teeneid šoti gaeli keele taassünnis on mainitud korduvalt ning lisaks poolenisti gaelikeelsele repertuaarile oli ka vendade MacDonaldite (õieti küll mac Dhomhnaill’ide) looming rõhutatult šotipärane ja laulutekstidki olid sisukad.

Huvitaval kombel ühendab mõlemat bändi lisaks sagedasele “torupillikitarri” saundile ka üks mees – klahvimängija Pete Wishart on järgemööda mõlema bändi liige olnud. Ja küllap oleks ilmselt ka Big Country pikaealisem olnud, kui Stuart Adamsoni poleks üks tõsine häda enneaegu hauda ajanud.

Runrigi stiilinäiteks siia üks kauaseid lemmikuid, “Dance Called America“. Hoogne ja mažoorne lugu väga valusa tekstiga (vrdl näiteks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt”). Eestlased võiksid seda laulda versioonis “Dance Called Siberia”…

Koroonaajastu konverentsid

20.07.2020

Sel suvel on puhkuse vahele pikitud kaks ametlikku töönädalat – üks oli üle-eelmisel nädalal, kui tuli komisjoniga küberturbe tudengeid vastu võtta (komisjon oli füüsiliselt koos, tudengid aga tulid nettipidi) ning paralleelselt Tartust küberruumi kolinud ICALT2020 konverentsil (kirjutasime Birgyga sinna artikli). Sel nädalal on aga kavas algselt Kopenhaagenis toimuma pidanud ja nüüd samuti virtuaalsena toimuv HCII2020 (sinna saime artikli ja postri).

Netti kolinud teadusetegemine on ilmselt üks koroonapandeemia suuremaid tagajärgi omade plusside ja miinustega. Tegelikult on kodust konverentsi kuulamine paganama mõnus – ära jääb rändamisele kuluv aeg ning erinevad lisakulud (hotell, transport, söök jne).  Konverentsil osalemine on odavam (tõsine argument vaesematest riikidest pärit osalejatele – veel mõnda aega tagasi olid need üritused ka Eesti skaalas üle mõistuse kallid) ning ehk on mingi mõju ka keskkonnale (vähem lendamist).  Teisalt aga muidugi jäävad kaugemad paigad päriselt nägemata ning isiklikku, sessioonivälist ja mitteametlikku suhtlust kolleegidega üle maailma (mis annab teinekord ka puhtpraktilise, teadusliku väljundi) ei asenda videokonverents samuti.

IT poole pealt on seni kõik kenasti toiminud – ICALT kasutas Zoomi ja HCI Cisco Webexit, kummagagi ühendumisel ei ole Linux Mintil ja Firefoxil mingeid probleeme esinenud.  Muidugi aga sooviks, et rohkem kasutataks vabu lahendusi (Jitsi Meet jt) ja istutaks vähem ärivaraliste lahenduste peal (millel on alalõpmata kalduvus monopoolseks keerata ja millest paljud on ka erinevate nuhkseltsingute lõa otsas).

Mõtte jätkuks

05.07.2020

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Kurjad kaksikud

09.06.2020

Viimasel nädalal on maailmas tõsiselt lahti pääsenud põrgulike kaksikute paar – Kurjus ja Rumalus.  Ajavad inimesi arust ära, sunnivad neid omaenese pesa reostama, teiste asju varastama ja lõhkuma, ajuvabasid loosungeid röökima ja omaaegsete hungveipingide kombel kaasinimestele näidispoomisi korraldama.

Siinmail tegutses tõsisemalt mõnda aega üksnes teine. Kahjuks jõudis viimaks ka esimene Lihulasse kohale.

Esimene nädal

23.03.2020

… kodust elu on möödas.

Siiani on üllatavalt normis. Ainus tõeliselt vihastav moment oli tänane kaubakuller – tõi tellitud trenniasjad kohale, aga oli umb-venekeelne (ei teinud ei telefonis ega kohapeal katsetki midagi eestikeelset kuuldavale tuua) ja distantsihoidmisest ei tundunud kah midagi teadvat. Nii et kui homme viirus välja lööb, siis on teada, kust see pärineb.

Tasemelt järgmine nuhtlus on taas kord Windowsi uuendamine ühes lauaarvutis – kui muus osas võib sellest süsteemist ehk veel eriarvamusi olla, siis selle uuendustarkvara on 100% “idiootidelt idiootidele”, ükski seda pidevalt kasutama nõustuv inimene ei saa päris normaalne olla. Sellest on aga juba varem kirjutatud, pole mõtet kordama hakata.

Muidu aga pole vigagi, seda tempo mõningast mahatõmbamist oli tegelikult väga vaja. E-poe saba ulatub muidugi juba nädalani (hommikul tellisin pühapäevaks), majandus lonkab täiega (ent seni, kuni ükski aktsia pankrotiga ei lõpeta, on tegelikult ostmine teemaks) ja massimeedia on taas lollusi täis pea tavapärasel määral – aga ilmad on ilusad (ehkki külmad), metsas saab käia, pilli saab mängida, vesi-elekter-internet on olemas, tööd on (täna oli küberite esimene nädalatähtaeg – nüüd on põhilised pikad tööpäevad esmaspäev ja reede) ja palka saab seni veel ka… Pole häda midagi.