Uut ja vana

31.12.2016

Et Eesti telekanalite endi uusaastaprogramm pole juba aastaid olnud suurem asi (tõsi, seekord on lootust peale keskööd vana lemmikut ABBA-t näha), siis keerasin Kanal 12 peale, kust lasti ülemöödunudsuvise punklaulupeo kordust (“Aju puudutus” oli ikka üsna geniaalne nimi).

Eesti punksõnaseadjate omaaegne pipar kõrvetab ka tänases päevas täiesti asjakohaselt. Lõppevat aastat Eesti poliitikas ja meedias sobib iseloomustama Volmeri-Jürlau-Ernesaksa oopus “Suu laulab, süda läigib”:

Silm särab, hing mul heliseb
las massimeedia möliseb
on eesti asi see
on eesti asjake

(terve see laul on tegelikult asjakohane)

Aga lootma peab. Ehk hakkab Volgi omaaegne manamine “Aru pähe!” viimaks mõjuma. Või nagu punklaulupeol öeldi: lollus peab minema välja, tarkus peab tulema sisse.

Head ja paremat meile kõigile!

Pärastlõuna raamatutega

29.11.2016

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellenbecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Lugu väikesest Albertist ja võitluskunstidest

30.09.2016

Järgmise lookese inspiratsioon tuli ühelt hiljuti toimunud demonstratsioonilt, kuid sarnaseid asju on Internet täis.

Elas kord väike poiss nimega Albert, keda koolis hullusti kiusati. Ühel päeval otsustas Albert, et nüüd aitab ja tuleb õppida võitlema, et ennast kaitsta. Ta seadis sammud lähima võitluskunstikooli poole ja tegi proovitrenni kaasa. Rõõmsalt koduteele asudes tuli vastu Rauno, kes käis Brasiilia jiu-jitsu trennis.
“Kas seal maasvõitlust õpetati?” küsis Rauno.
“Ei”, pidi Albert vastama.
“Noh, siis on see jama värk!”, muigas Rauno üleolevalt.

Järgmisel nädalal läks Albert juba teise trenni. Koduteel tuli vastu Martin, kes käis Tae Kwon Do trennis.
“Kas seal jalaga pähe ka löödi?” päris Martin.
“Ei löödud…”, pidi Albert tunnistama.
“Ah, jama trenn!”, rehmas Martin käega.

Nädal hiljem oli Albert kolmandas kohas. Koduteel tuli vastu Artur, kelle alaks oli aikijutsu.
“Kas nad atemi’t (löök närvipunktidesse) ka õpetasid?” uuris Artur.
“Ei õpetanud”, ütles Albert.
“Noh, see pole õige võitluskunst”, teadis Artur.

Uus nädal… Koduteel tuli vastu Kalle, kes käis Kyokushin-karates.
“Kas nad ikka seal kive ka puruks lõid?” tahtis Kalle teada.
“Ega vist”, ütles Albert kurvalt.
“Siis oli see mõttetu värk”, leidis Kalle.

Veel nädal hiljem tuli Albert taas trennist. Vastu tuli eskrimadoor Viktor.
“Kas nad terariistu ka õpetasid?” oli too uudishimulik.
“Ei”, oli Albert juba päris õnnetu.
“Päh, see on mage trenn!”, lajatas Viktor.

Viimaks kohtus Albert Jannoga, kes käis MMA-s. “Meil pole mingeid reegleid, puhas võitlus!”, kuulutas Janno. Albert oli rõõmus ja lootis peagi võitmatuks taplejaks saada.

Kohapeal aga selgus, et võitlus käis puuris, ehk keegi teine vahele tulla ei saanud ja vastane ei saanud ka kuhugi põgeneda. Võitlus käis kohtuniku silma all. Ja mõnda asja ei tohtinud isegi seal üleüldse teha. Reegliteta võitluses oli tegelikult omajagu reegleid.

Nii et kui ta veel ära pole surnud, siis käib väike Albert endiselt eri trenne mööda ja otsib seda päris õiget võitluskunsti. Ja koolis kiusatakse teda paraku tänini.

Paratamatus?

27.09.2016

Tänapäeval armastab üks seltskond sonida “ajaloolisest paratamatusest”. Küll on selleks globaliseerumine, küll masslinnastumine, rahvastiku kihistumine, massiline sisseränne, väikeste keelte ja kultuuride või rahvusriikide kadumine. “Ärge üritage vastu hakata, see on paratamatu.”

Kus me seda kõike kuulnud oleme? Ahjaa, kunagi kasutasid sama terminoloogiat kaks habemikku ja üks kiilakas, keda tänapäeval usutakse vaid Kuubal, Venetsueelas ja mõnes Lääne ülikoolis. Ainult et nemad rääkisid proletariaadi diktatuurist ja kommunismi jõudmisest.

The artist named Prince

22.04.2016

Ta oli väikest kasvu must mees, kellest sai muusikamaailma tipptegija. Laulja, helilooja, produtsent, pillimees (suutis ilmselt mängida iga kättesattunud instrumenti).  Kohati võis ta üsna imelikke asju teha (sealhulgas üritas kogu Internetile kohta kätte näidata, tulutult muidugi; Sinead O’Connoriga kaklemine ja jehoovatunnistajaks hakkamine, rääkimata veel enda isiku ümbernimetamisest väljaütlematuks kriksadrulliks, on veel mõned veidravõitu asjad, mis meenuvad) ja paljud pidasid teda üsna ülbeks tegelaseks.

Aga ta oli hullumoodi andekas.

Ja vist kõige alahinnatum oli ta kitarristina. See video George Harrisoni mälestuskontserdilt ütleb kõik ära.

Taevane bänd sai ühe tipptegija juurde.

Dialoog soome kolleegiga

12.04.2016

Kirjavahetusest:

  • V. “Olen mõelnud teha enda ülemõpetaja (yliopettaja) tiitli rahvusvahelisemaks ja nimetada end Über-õpetajaks. Näis, kas mind siin vabal tsiviliseeritud maal selle eest pokri ka pannakse?”
  • Kakk: “Arvatavasti esialgu ei panda seni, kuni sa end Führer’iks ei tituleeri. “Peasekretär” seevastu on ehk lubatud.”

Kas klassikaline muusik peaks teadma Taukarit?

11.04.2016

Vaatasin kordusest eilset “Klassikatähtede” saadet (kus osalejad pidid töötlema üht klassika- ja üht popplugu)  ja tekkis pealkirjas toodud küsimus – veidi laiema taustaga.

Igal erialal on oma spetsiifika ja spetsialiseerumised, nii ka muusikas. Klassikaline muusik ei pea ehk tundma süvitsi bluusi, folki ja rokki, kuid kasuks tuleb see ometigi (nagu ka sir Eltonit on tublisti aidanud klassikalise pianisti väljaõpe). Siin tuleb aga üks probleem.

“Klassikud” kipuvad olema snoobid. Meenub lõik Queeni biograafiast, kus Brian Mayl (tolleks ajaks juba tunnustatud virtuoosil) paluti kirjutada elektrikitarri käsitlev peatükk uude kitarriõpikusse. Järgnes aga märkus (mälu järgi tsiteerituna): “Varem polnud vana kooli kitarriõpetajad elektrilist instrumenti kajastamistväärivaks pidanud.”. “Varem” olid Hendrix, Clapton, Beck, Harrison….  Võrdluseks: kui Kakk põhimõttelise pingviinina küsiks Gatesi või Jobsi pilti nähes “Kes need on?”, siis tõenäoliselt tekiks nii mõnelgi küsimus erialase pädevuse suhtes.

Aga kui noor eesti inimene (mitte vaid muusik) ei ole iial kuulnud bändinime “2 Quick Start” ega tea “Kaelakee hääle” nimelist laulu, siis tekib hoopis sügavam küsimus – sõber, kus sa elanud oled? Ilma raadio, TV, ajakirjanduse ja sotsiaalmeediata…? Või oled suutnud ehitada enda ümber niivõrd piiratud snobistliku mulli, et “madalad teemad” ei pääse läbi…?

Tänapäeva karate isaks loetav Gichin Funakoshi räägib oma elulooraamatus vanaisast, kes vana kooli samuraina keeldus minemast kööki (naiste territoorium!) ega lausunud kunagi madalaid sõnu nagu “tualettpaber” või “sokid”. Gichin kirjeldab ka lõbusat lugu vanaisaga, kuid praegu on pigem küsimus – kas meie noormuusikud on juba vana kooli samuraid?

Mis tollesse saatesse puutub, siis tegelikult ei olnud snobismiks suuremat alust. Uuesti vaataks täpselt üht esitust – Silvia Ilvese oma, kes suutis Rammsteini haiglasevõitu maskuliinsusest teha ürgnaiseliku show-numbri (muidugi C-Jami taust aitas nii saundile kui visuaalile tugevalt kaasa).

Täiesti võimalik, et rahvas hääletab Silvia kogu saate võitjaks. Hoolimata sellest, et mõni teine on puhttehniliselt natuke parem. Loeb see, et temas on vähem snoobi ja rohkem naabritüdrukut. Või isegi see, et ta suudab “Kaelakee häält” peast kaasa laulda?

Aga jah… Kui võrrelda kaht tuntud telesarja – superstaari ja klassikatähte – siis peab tõdema, et huvitava vestluspartneri leiab (üksikute eranditega) pigem esimesest.

Vaatasin uut näosaadet

05.10.2015

Paar mõtet saatest:

  1. Esinejad olid lahedad. Sepo Seemani jabur Kalmeri ja GWB hübriid ning muidugi kaks väga kõva esitust näitlejannade poolt – Nana Mouskouri ja eriti Kate Bush olid tasemel (juhuslikult sai just hommikupoole “Wuthering Heightsi” video originaal üle vaadatud). Eriti sürr oli aga vaadata ühe käimasoleva kursuse (mees)tudengit, kes võltstisside ja kõrgete kontsadega ringi lasi ja peenikest häält tegi :D. Edu, Mikk!
  2. Märt Avandi oli saatejuhina üllatavalt ebakindel. Ehk läheb tulevikus paremaks – tegu on ju andeka näitleja ja ka muusikuga.
  3. Kommentaarium pani mõtlema. Kas mõnel noorel inimesel ikka tasub end lasta vastutustundetute poliitikute poolt “rääkivaks peaks” teha ning seeläbi rahva põlastus kaela saada?  Või oli ka siin üks saatejuhi ebakindluse põhjusi…?

Eks edaspidised saated näitavad rohkem.

Nõukameenutus

30.07.2015

Paarikümne aasta eest oli Eestimaal riigiusundiks marksismus-leninismus. Mäletamist mööda jagunes rahvas umbes nii:

* kaduvväike osa tõsiusklikke kommuniste, keda ülejäänud vaatasid (selja tagant muidugi) kui külalolle;
* nii protsendi jagu avalikke dissidente, keda ka ketseritele kohaldatud nuhtlused kõigutada ei suutnud;
* arvestatav osa kahenäolisi karjeriste, kes tegelikult uskusid vaid rublasse, ent mängisid hoolega kaasa. See ei takistanud neid aga mõnel saunapeol rääkimast sellest, kuidas Brežnevi surmast teatati viis päeva hiljem seetõttu, et enne tuli Jaapanist tehnikud kutsuda, kes robotlõuad seisma panid (muidu vatras kadunuke edasi). Vastikum osa sellest seltskonnast tegeles ka koputamise ehk kaaskodanike peale kaebamisega (“teatas, kuhu vaja”);
* teist sama palju kaasajooksikuid, kes nägid elu mõttena peamiselt autoostulube ja muud sellist kraami;
* ülejäänud rahvas, kes üritas riigiusuga mitte otseselt vastuollu minna, kuid keda see tegelikult (vastupidiselt loodetule) täiega antikommunistideks ära vaktsineeris. Nii on siinkandis tõsiusklik kommunist endiselt haruldane nähtus (need, kes hirmsa hooga uue aja parteidesse ronisid, olid pigem noodsamad rublakummardajad).

Miks sellest rääkida? Meenus seepeale, kui üks tuntud raadiohääl kurtis, et ühes naaberriigis ei armastatagi enam eriti kährikuid.

Ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Index librorum prohibitorum

02.07.2015

Uute aegade tingimustes võivad ilmselt paljud seni harjumuspärased salmid-laulud ebasoovitavateks osutuda, kuna rõhutavad liigselt rahvuslikkust ja/või sisaldavad sallimatuse elemente. Näiteks

Juhan Liiv, “Aafrika mehed”
Hando Runnel, “Imbjõud”, “Üks ülemnõukogu saadik”, “Rändriik” jpt
Villu Tamme, “Eesti-Soome toru”, “Võidu väljakul kell kaks” jpt
Alo Mattiisen, “Mingem üles mägedele” (tegelikult ka kõik teised neli)
Rene Eespere, “Ärkamise aeg”
Tõnis Mägi, “Laul kadunud kodust” (võimalik, et ka “Looja, hoia” ja “Koit”)

(… oot, kus me seda kõike juba korra näinud oleme…?)