Kakk üldiselt Delfi portaali ei loe. Aga üks hea kolleeg saatis ülikoolis lugeda ühe Linnar Viigi tehtud intervjuu Jaan Tallinnaga. Päris valgustav lektüür oli.
Selle loo peale lugesin veel teisigi sedalaadi asju – ja kõik viitavad üsna häirivalt samasse kohta. Jaan Tallinna tsiteeritud “humans are a disposable species” pärineb inimestelt, kes on
* haritud ja maailma näinud
* tehnoloogiliselt ja majanduslikult pädevad
* väga heal elujärjel
Seega ei saaks nagu olla tegu peessekukkunud tegelastega. Või ikkagi saab…? Äkki kõigest sellest ikkagi ei piisa?
Ülikooli tekstivestlustes kalduvad mõned inimesed vist ka samasse ooperisse. Alguses, tehisaru tulekuga oli hirmus optimism (“küll nüüd alles tööjõudlus kasvab”). Hiljem hakati järk-järgult nägema probleeme – ja mis kõige hullem, ka iseenda juures (“ma ei õpi ise enam midagi”). Nüüd on kohati päris kurb näha, kuidas see suur hurraa järgemööda resignatsiooniga asendub (sest seda teed mööda on juba päris kaugele võssa jõutud). Nagu kirjandusklassika ütleb: “Kes tegi? Ise tegi!”. Ja siis otsustavad mõned Tolkieni järgi “Sarumani teha” ehk “kui me ei suuda vaenlast võita, siis läheme tema poolele üle”.
Seega kokkuvõtlikult, mida meile praegu ette söödetakse:
* “asjade käik on pöördumatu, te ei saa midagi muuta”
* “tegelikult olete te kõik jobud, ahvidest ei saagi midagi paremat areneda”
* “pappi tuleb teenida kõrvalmõjudest hoolimata”
* “mingit eetikat ja moraali ei ole olemas”
ja lõpptulemusena
* “inimkond peab kaduma”
Päris mitmes maailma suurusundis on defineeritud tegelane, kes just selliseid sõnu räägib. Kurjuse vastu ei aita (intervjuus mainitud) Asimovi seadused – aga sellest, mis aitaks, ei taha enamik inimesi kahjuks endiselt midagi kuulda.