Lugedes Jaan Tallinnat

Kakk üldiselt Delfi portaali ei loe. Aga üks hea kolleeg saatis ülikoolis lugeda ühe Linnar Viigi tehtud intervjuu Jaan Tallinnaga. Päris valgustav lektüür oli.

Selle loo peale lugesin veel teisigi sedalaadi asju – ja kõik viitavad üsna häirivalt samasse kohta. Jaan Tallinna tsiteeritud “humans are a disposable species” pärineb inimestelt, kes on

* haritud ja maailma näinud
* tehnoloogiliselt ja majanduslikult pädevad
* väga heal elujärjel

Seega ei saaks nagu olla tegu peessekukkunud tegelastega. Või ikkagi saab…? Äkki kõigest sellest ikkagi ei piisa?

Ülikooli tekstivestlustes kalduvad mõned inimesed vist ka samasse ooperisse. Alguses, tehisaru tulekuga oli hirmus optimism (“küll nüüd alles tööjõudlus kasvab”). Hiljem hakati järk-järgult nägema probleeme – ja mis kõige hullem, ka iseenda juures (“ma ei õpi ise enam midagi”). Nüüd on kohati päris kurb näha, kuidas see suur hurraa järgemööda resignatsiooniga asendub (sest seda teed mööda on juba päris kaugele võssa jõutud). Nagu kirjandusklassika ütleb: “Kes tegi? Ise tegi!”.  Ja siis otsustavad mõned Tolkieni järgi “Sarumani teha” ehk “kui me ei suuda vaenlast võita, siis läheme tema poolele üle”.

Seega kokkuvõtlikult, mida meile praegu ette söödetakse:
* “asjade käik on pöördumatu, te ei saa midagi muuta”
* “tegelikult olete te kõik jobud, ahvidest ei saagi midagi paremat areneda”
* “pappi tuleb teenida kõrvalmõjudest hoolimata”
* “mingit eetikat ja moraali ei ole olemas”
ja lõpptulemusena
* “inimkond peab kaduma”

Päris mitmes maailma suurusundis on defineeritud tegelane, kes just selliseid sõnu räägib. Kurjuse vastu ei aita (intervjuus mainitud) Asimovi seadused – aga sellest, mis aitaks, ei taha enamik inimesi kahjuks endiselt midagi kuulda.

Ameerika, ameerika

Kunagi kasutas üks tuttav pealkirjas toodud fraasi – tähenduses “nojah, kus nüüd avastas…”. Seda tuleks täna öelda nii Eesti kui ka muude läänemaade ajakirjandusele.

Suu on ikka vett täis küll – kolakas USA-st tuli nii kõva ja selge, et ega midagi enam öelda ei olegi. Viimased kuud käis ohjeldamatu sopaloopimine ja alles viimastel päevadel, kui selgus, et võibki asi teistpidi minna, hakati tuure maha tõmbama. Valimispäevaks oli ilmselt juba targematel pilt selge, aga USA vabariiklaste nii totaalne üleolek oli isegi siis üllatus. Õnnetuseks on  olemas kõigi väljaannete uudisearhiivid ning ka archive.org – täitsa ausalt, kui mina oleks Donald, siis see sopaloopijate blacklist, kellega edaspidi mitte suhelda, tuleks päris pikk. Kõiksugu ajuvabadusi ja solki ei peagi andeks andma.

Mis edasi? USA võitis selgelt. Ameeriklastel viskas see aina kasvav, hämara ideoloogilise taustaga loomuvastasuste kuhi ühiskonnas lõpuks lihtsalt üle. Arbuusindus (väljast roheline, seest punane) kolib ilmselt suurelt jaolt tagasi ülikooliseinte vahele, kust see omal ajal lahti pääses – USA paljudest ülikoolidest marksismiviiruse  väljarookimine ei ole kardetavasti jõukohane isegi mitte Donaldile. Aga USA armee ümberkujundamine poliitkorrektseks naljanumbriks saab läbi ja reaalne jõud tuleb mõne aja pärast tagasi. Majandus saab samuti jalad paremini alla.

Euroopaga on nii ja naa. Viimane on juba ammu heast elust lolliks läinud (ning ka seesama eespoolmainitud viirus on seal üksjagu laastamistööd teinud), seega väike tige tutistamine mõjuks pigem arengule hästi. Samas ei ole üldse näha, mis saab Ukrainast – ning ka meie siin Baltimaades ei saa end ülearu kindlalt tunda (sama oleks olnud ka demokraatide võidu korral, ent teistel põhjustel). Isegi kui USA enda võimsuse uuesti kätte saab, on konkureerivaid madinakoldeid maailmas päris mitmeid. Teisalt võib Trumpi ennustamatu olek just nimelt aidata kaht maailma suurjõhkardit vaos hoida – nood tunnistavad ainult jõudu ning kui on reaalne võimalus lõhkise kolbaga lahkuda, siis norima nii kergelt ehk ei hakka.

Elu on igatahes huvitav.

APDEIT 07.11: vaatasin takkajärgi ETV kordusest ära Kamala Harrise 2020. aasta valimiskampaania-aegse propagandafilmi, mida meil miskipärast dokkarina serveeriti ja nädal enne seekordseid USA valimisi ETV põhikanali peal prime-time ajal näidati: “Kamala Harris: The Next President”. Nõuka-aja inimestele tuli see ilmselt üsna tuttav ette (“Lenini lapsepõlv” jms lood), lisaks meenusid ka Plutarchos Heavensbee propagandaklipid “Näljamängude” filmis. Kange kraam…

Huvitav esitlus

Dmitri Orlovi “Five Stages of Collapse” leidub [L] Google Docs’is (vajab Google’i kontoga sisselogimist).

Mitte kõigega ei saa nõustuda. Häirivalt stereotüüpselt venelaslik on arusaam, et Tšetšeenias toimus “konflikt”, et “õnneks on Berezovski pagenduses ja Hodorkovski vanglas” ja mis peamine – et Nõukogude Liidu peamine häda oli naftadollarite kadumine, mitte selle perversne ideoloogia, oma kodanikelt väljasõiduks viisat nõudev riigikord ning maailma suurima rahvaste vangla staatus (mida Venemaa suures osas jätkab).

Aga nende kollapsi viie astmega tuleb küll nõustuda. Muidugi, Orlov räägib ameeriklastele, aga ka meil siin oleks sellest ettekandest päris palju õppida. Eriti aga ühe lõppjäreldusega “kollapsi viimaseid staadiume saab vältida vaid üksteisele toetudes”.