Ameerika, ameerika

Kunagi kasutas üks tuttav pealkirjas toodud fraasi – tähenduses “nojah, kus nüüd avastas…”. Seda tuleks täna öelda nii Eesti kui ka muude läänemaade ajakirjandusele.

Suu on ikka vett täis küll – kolakas USA-st tuli nii kõva ja selge, et ega midagi enam öelda ei olegi. Viimased kuud käis ohjeldamatu sopaloopimine ja alles viimastel päevadel, kui selgus, et võibki asi teistpidi minna, hakati tuure maha tõmbama. Valimispäevaks oli ilmselt juba targematel pilt selge, aga USA vabariiklaste nii totaalne üleolek oli isegi siis üllatus. Õnnetuseks on  olemas kõigi väljaannete uudisearhiivid ning ka archive.org – täitsa ausalt, kui mina oleks Donald, siis see sopaloopijate blacklist, kellega edaspidi mitte suhelda, tuleks päris pikk. Kõiksugu ajuvabadusi ja solki ei peagi andeks andma.

Mis edasi? USA võitis selgelt. Ameeriklastel viskas see aina kasvav, hämara ideoloogilise taustaga loomuvastasuste kuhi ühiskonnas lõpuks lihtsalt üle. Arbuusindus (väljast roheline, seest punane) kolib ilmselt suurelt jaolt tagasi ülikooliseinte vahele, kust see omal ajal lahti pääses – USA paljudest ülikoolidest marksismiviiruse  väljarookimine ei ole kardetavasti jõukohane isegi mitte Donaldile. Aga USA armee ümberkujundamine poliitkorrektseks naljanumbriks saab läbi ja reaalne jõud tuleb mõne aja pärast tagasi. Majandus saab samuti jalad paremini alla.

Euroopaga on nii ja naa. Viimane on juba ammu heast elust lolliks läinud (ning ka seesama eespoolmainitud viirus on seal üksjagu laastamistööd teinud), seega väike tige tutistamine mõjuks pigem arengule hästi. Samas ei ole üldse näha, mis saab Ukrainast – ning ka meie siin Baltimaades ei saa end ülearu kindlalt tunda (sama oleks olnud ka demokraatide võidu korral, ent teistel põhjustel). Isegi kui USA enda võimsuse uuesti kätte saab, on konkureerivaid madinakoldeid maailmas päris mitmeid. Teisalt võib Trumpi ennustamatu olek just nimelt aidata kaht maailma suurjõhkardit vaos hoida – nood tunnistavad ainult jõudu ning kui on reaalne võimalus lõhkise kolbaga lahkuda, siis norima nii kergelt ehk ei hakka.

Elu on igatahes huvitav.

APDEIT 07.11: vaatasin takkajärgi ETV kordusest ära Kamala Harrise 2020. aasta valimiskampaania-aegse propagandafilmi, mida meil miskipärast dokkarina serveeriti ja nädal enne seekordseid USA valimisi ETV põhikanali peal prime-time ajal näidati: “Kamala Harris: The Next President”. Nõuka-aja inimestele tuli see ilmselt üsna tuttav ette (“Lenini lapsepõlv” jms lood), lisaks meenusid ka Plutarchos Heavensbee propagandaklipid “Näljamängude” filmis. Kange kraam…

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

Veidi parem

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Eesti meedia halb nädal

Nädala jooksul

* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki

Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.

USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust  ja lõpetades tehnoloogiaga).

Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema.  Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.

ERR stiilinäide

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.

ERRor

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Õnnitlused soomlastele

Leijonat tegid seda jälle. Kanada pandi 3:1 kotti, Soome on jäähokikunn.

Lisaks suutsid soomlased valida europarlamenti suhteliselt tasakaalustatud esinduse (papa Torvalds valiti ka tagasi – vähemalt üks inimene uues parlamendis, kes teab natuke vaba tarkvara pointi). Eestlaste tasemeks jäi Toom, Kaljurand ja Mikser… Hea vähemalt, et “jestidvesti” seegi kord ukse taha jäeti.

Kino jätkub

Poleks kunagi uskunud, et hakkan mõnele keskerakondlasele pöialt hoidma – aga praeguses seisus on kõik muud asjapulgad end niivõrd täis lasknud, et võimalik EKREIKE näeb Eesti rahva jaoks välja kui kaugelt parim valik.

Reform. Majandust nad üldiselt jagavad ja aeg-ajalt mõnele isegi meenub tema eesti päritolu. Aga kahte sotside suurimasse ämbrisse on ka oravad kõigi nelja käpaga sisse astunud. Pealegi kui veidi aja eest näitas üks noorhärra, et absoluutselt igast mehest võib saada peaminister, siis nüüd üritab sama tõestada üks kena daam kõigi naiste kohta. Juba puuduliku juhtimise tõttu ei tohiks neid võimule lubada, pealegi on suur osa liigset õhku veel ikka välja laskmata. Neli aastat opositsiooni mõjub hästi.

Sotsid. Absoluutselt vastuvõetamatu maailmavaade ja nüüd ka üsna väike esindus. Nende kiituseks tuleb öelda, et peale valimisjärgset päeva on vähemalt nende juhtpoliitikud üsna viisakalt vakka olnud ja peale kaklust mitte enam rusikatega vehkinud.

Meedia. Nuta või naera. Kui asi poleks nii tõsine, siis vaataks nagu “Benny Hill Show’d” või midagi sellelaadset.

Ja viimaks eurobürokraadid – et nüüd siis ongi täiesti tavapärane sõimata liikmesriigi valitsusjuhti selle eest, et sealne rahvas “valesti hääletas” ja kirjutada ette, kuidas valitsust õige on moodustada?  Sellele mehele tahaks laenata Lindgreni “Bullerby lastest” seda silti, mille tüdrukud salaja Lasse jakiseljale kinnitasid ja millega too siis midagi aimamata ringi jooksis.

APDEIT õhtul – liiga vara sai sotse kiidetud. Nad on ikka nemad ise – õhtuks oli juba järgmine sigadus püsti pandud. Ei saa aru, kui pisike peab olema inimese hallollus, et mitte mõista: praegu EKREt valitsusse lastes võetakse neilt kõvasti tuure maha ning on ka võimalik, et nad tõesti seal põruvad ja ongi vaenlasega (sotside vaates) jokk. Praeguse sigatsemise tulemuseks võib aga olla vabalt see, et järgmine kord tehakse valimistel “Orbǎni moodi”  ja ongi ainuvõim. Ning siis võib see küll juba mõnele pähe lüüa. Jõuab mõnele kohale?

Täiega punk

“Tõuske üles! Tallinn põleb! Siukest kino pole näinud veel!”, laulsid püstiaetud juustega sellid omal ajal.

Istuval peaministril küll kukeharja pole, aga kino on tänase õhtuga saanud juba rohkem kui rubla eest. Juba paljalt mõte sellest, et Keskerakond hakkab valitsust tegema koos Isamaa ja EKREga ning Eesti ei saagi esimest naispeaministrit, on ajanud terve massimeedia täiega pöördesse. “Rahvusringhäälingu” AK uudised sarnanesid Edgari-aegse Tallinna TV omadega ning mitmetel meediahelbekestel on nähtavasti karu kõikvõimalike päästikute peale astunud. Vähemalt näevad nüüd ehk rohkemad inimesed ära, kui mäda see kupatus ikkagi oli.

Kui see koalitsioon tõepoolest tekkima peaks, siis on taas tegu Forresti kuulsa kommikarbiga. Või ameerika mägedega. Aga pole ka võimatu, et asjast asja saab.  Ent läheb nii või naa, väike positiivne efekt on juba saavutatud.

Järgmiseks lauluks tuleks aga võtta Volgi “Aru pähe!”. Nimed on 2007. aastaga võrreldes küll muutunud, aga point on endine.

Mõtteid Riigikogu valimistest 2019

Seekordsed valimised said ühele poole. Mis siis toimus?

* Strateegilises plaanis suurt muutust ei ole (ja eesti rahvas jääb pikemas vaates endiselt ohuseisundisse), taktikalises plaanis aga tuli pigem isegi positiivne tulemus.
* Valitsuse moodustamine tuleb huvitav.  Valiku KE vs RE puhul eelistaks erakonnana neist kahest pigem RE-d, aga samas peaministrina pigem juba Ratast Kallasele (skaalal “oskused ja võimekus versus ego ja ambitsioonid”). Samas, nagu juba öeldud, on tegu paraja nukuteatriga (kaks nukku, kaks kätt, üks näitleja). Märkusena: kumbki erakond pole kunagi siitpoolt häält saanud ega saa ilmselt ka edaspidi.
* EKRE sai tugeva mandaadi – nüüd sõltub juba neist endist, kas nad suudavad eelmise perioodi latti hoida (eelmise Riigikogu selgelt kõige nähtavam erakond kohtade arvu arvestades) või saab neist järgmise perioodiga  Res Publica 2.0. Õnneks on neil sel korral pink tugevalt pikem ja kohatise odava lahmimise aeg võiks läbi saada.
* Isamaale otsustati uus võimalus anda. Nüüd sõltub samamoodi neist endist, kumb tiib sealt peale jääb. Kui aga lastakse uues valitsuses oravatel endale kott pähe tõmmata, siis järgmist võimalust ei pruugi enam tulla.
* Parim asi neil valimistel oli internatsidest globaalsotside väljajäämine (eriti meeldis see, et Postimehe häbematu otseseks propagandaleheks keeramine end ära ei tasunud) ja tavasotside nõrk tulemus. Ehk leiavad E200 niiditõmbajad järgmiseks korraks natuke sümpaatsema ja mitte nii selgelt eestivaenuliku juhtfiguuri (lisaks võiks mitte nii karjuvalt mööda projektinime kasutada).
* Mitmekesisuse aspektis oleks  ehk olnud hea Roheliste ja/või VE sissesaamine. Samas ei oleks nad ilmselt kumbki suurt midagi peale kummitembeldamise teinud.
* Tulemus on päris suur up yours eesti peavoolumeedia suunas. Seda nii valdava naiivpunase maailmavaate, kosmilises kaliibris enesehinnangu, ebaausate võtete kui ka (pehmelt öeldes) ruuliva rumaluse eest.

Ja veel – tänase päeva uudiseid ja inimestega (eriti idavirulastega) tehtud intervjuusid kuulates hakkas üha selgemini tunduma, et lisaks arvutijuhilubadele peaks ka valimistel hääletamine olema koolituse ja eksamite taga nagu autojuhtimine.  OK, kohalikel valimistel võiks asi vaba olla, aga Riigikogu ja EP valimistel peaks isik näitama, et ta jagab valimissüsteemist ja riigi toimimisest natukene rohkem kui siga allveelaevast.

APDEIT järgmisel õhtul: läbipõrunud sotsid otsisid kogu järgmise päeva põhjusi – küll oli süüdi “üldine poliitiline trend”, küll üks õnnetu plagiaator. Soovitaks neile järgmist meditatsiooni: “Rändepakt… Alkoholiaktsiis… Kooseluseadus… Rail Baltic… Tsurr!”. Korrata, kuni hakkab kohale jõudma. Sobib profülaktikana hästi ka oravatele, et järgmistel valimistel mitte praegust sotside fiaskot korrata.