Kaku ajaveeb
Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.
Kaks lindu
Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.
Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.
Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.
Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂
APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane. Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.
Nädala jooksul
* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki
Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.
USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust ja lõpetades tehnoloogiaga).
Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema. Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.
Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?
Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.
Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata. Tõejärgsus ruulib.
APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.
Leijonat tegid seda jälle. Kanada pandi 3:1 kotti, Soome on jäähokikunn.
Lisaks suutsid soomlased valida europarlamenti suhteliselt tasakaalustatud esinduse (papa Torvalds valiti ka tagasi – vähemalt üks inimene uues parlamendis, kes teab natuke vaba tarkvara pointi). Eestlaste tasemeks jäi Toom, Kaljurand ja Mikser… Hea vähemalt, et “jestidvesti” seegi kord ukse taha jäeti.
Poleks kunagi uskunud, et hakkan mõnele keskerakondlasele pöialt hoidma – aga praeguses seisus on kõik muud asjapulgad end niivõrd täis lasknud, et võimalik EKREIKE näeb Eesti rahva jaoks välja kui kaugelt parim valik.
Reform. Majandust nad üldiselt jagavad ja aeg-ajalt mõnele isegi meenub tema eesti päritolu. Aga kahte sotside suurimasse ämbrisse on ka oravad kõigi nelja käpaga sisse astunud. Pealegi kui veidi aja eest näitas üks noorhärra, et absoluutselt igast mehest võib saada peaminister, siis nüüd üritab sama tõestada üks kena daam kõigi naiste kohta. Juba puuduliku juhtimise tõttu ei tohiks neid võimule lubada, pealegi on suur osa liigset õhku veel ikka välja laskmata. Neli aastat opositsiooni mõjub hästi.
Sotsid. Absoluutselt vastuvõetamatu maailmavaade ja nüüd ka üsna väike esindus. Nende kiituseks tuleb öelda, et peale valimisjärgset päeva on vähemalt nende juhtpoliitikud üsna viisakalt vakka olnud ja peale kaklust mitte enam rusikatega vehkinud.
Meedia. Nuta või naera. Kui asi poleks nii tõsine, siis vaataks nagu “Benny Hill Show’d” või midagi sellelaadset.
Ja viimaks eurobürokraadid – et nüüd siis ongi täiesti tavapärane sõimata liikmesriigi valitsusjuhti selle eest, et sealne rahvas “valesti hääletas” ja kirjutada ette, kuidas valitsust õige on moodustada? Sellele mehele tahaks laenata Lindgreni “Bullerby lastest” seda silti, mille tüdrukud salaja Lasse jakiseljale kinnitasid ja millega too siis midagi aimamata ringi jooksis.
APDEIT õhtul – liiga vara sai sotse kiidetud. Nad on ikka nemad ise – õhtuks oli juba järgmine sigadus püsti pandud. Ei saa aru, kui pisike peab olema inimese hallollus, et mitte mõista: praegu EKREt valitsusse lastes võetakse neilt kõvasti tuure maha ning on ka võimalik, et nad tõesti seal põruvad ja ongi vaenlasega (sotside vaates) jokk. Praeguse sigatsemise tulemuseks võib aga olla vabalt see, et järgmine kord tehakse valimistel “Orbǎni moodi” ja ongi ainuvõim. Ning siis võib see küll juba mõnele pähe lüüa. Jõuab mõnele kohale?
“Tõuske üles! Tallinn põleb! Siukest kino pole näinud veel!”, laulsid püstiaetud juustega sellid omal ajal.
Istuval peaministril küll kukeharja pole, aga kino on tänase õhtuga saanud juba rohkem kui rubla eest. Juba paljalt mõte sellest, et Keskerakond hakkab valitsust tegema koos Isamaa ja EKREga ning Eesti ei saagi esimest naispeaministrit, on ajanud terve massimeedia täiega pöördesse. “Rahvusringhäälingu” AK uudised sarnanesid Edgari-aegse Tallinna TV omadega ning mitmetel meediahelbekestel on nähtavasti karu kõikvõimalike päästikute peale astunud. Vähemalt näevad nüüd ehk rohkemad inimesed ära, kui mäda see kupatus ikkagi oli.
Kui see koalitsioon tõepoolest tekkima peaks, siis on taas tegu Forresti kuulsa kommikarbiga. Või ameerika mägedega. Aga pole ka võimatu, et asjast asja saab. Ent läheb nii või naa, väike positiivne efekt on juba saavutatud.
Järgmiseks lauluks tuleks aga võtta Volgi “Aru pähe!”. Nimed on 2007. aastaga võrreldes küll muutunud, aga point on endine.
Seekordsed valimised said ühele poole. Mis siis toimus?
* Strateegilises plaanis suurt muutust ei ole (ja eesti rahvas jääb pikemas vaates endiselt ohuseisundisse), taktikalises plaanis aga tuli pigem isegi positiivne tulemus.
* Valitsuse moodustamine tuleb huvitav. Valiku KE vs RE puhul eelistaks erakonnana neist kahest pigem RE-d, aga samas peaministrina pigem juba Ratast Kallasele (skaalal “oskused ja võimekus versus ego ja ambitsioonid”). Samas, nagu juba öeldud, on tegu paraja nukuteatriga (kaks nukku, kaks kätt, üks näitleja). Märkusena: kumbki erakond pole kunagi siitpoolt häält saanud ega saa ilmselt ka edaspidi.
* EKRE sai tugeva mandaadi – nüüd sõltub juba neist endist, kas nad suudavad eelmise perioodi latti hoida (eelmise Riigikogu selgelt kõige nähtavam erakond kohtade arvu arvestades) või saab neist järgmise perioodiga Res Publica 2.0. Õnneks on neil sel korral pink tugevalt pikem ja kohatise odava lahmimise aeg võiks läbi saada.
* Isamaale otsustati uus võimalus anda. Nüüd sõltub samamoodi neist endist, kumb tiib sealt peale jääb. Kui aga lastakse uues valitsuses oravatel endale kott pähe tõmmata, siis järgmist võimalust ei pruugi enam tulla.
* Parim asi neil valimistel oli internatsidest globaalsotside väljajäämine (eriti meeldis see, et Postimehe häbematu otseseks propagandaleheks keeramine end ära ei tasunud) ja tavasotside nõrk tulemus. Ehk leiavad E200 niiditõmbajad järgmiseks korraks natuke sümpaatsema ja mitte nii selgelt eestivaenuliku juhtfiguuri (lisaks võiks mitte nii karjuvalt mööda projektinime kasutada).
* Mitmekesisuse aspektis oleks ehk olnud hea Roheliste ja/või VE sissesaamine. Samas ei oleks nad ilmselt kumbki suurt midagi peale kummitembeldamise teinud.
* Tulemus on päris suur up yours eesti peavoolumeedia suunas. Seda nii valdava naiivpunase maailmavaate, kosmilises kaliibris enesehinnangu, ebaausate võtete kui ka (pehmelt öeldes) ruuliva rumaluse eest.
Ja veel – tänase päeva uudiseid ja inimestega (eriti idavirulastega) tehtud intervjuusid kuulates hakkas üha selgemini tunduma, et lisaks arvutijuhilubadele peaks ka valimistel hääletamine olema koolituse ja eksamite taga nagu autojuhtimine. OK, kohalikel valimistel võiks asi vaba olla, aga Riigikogu ja EP valimistel peaks isik näitama, et ta jagab valimissüsteemist ja riigi toimimisest natukene rohkem kui siga allveelaevast.
APDEIT järgmisel õhtul: läbipõrunud sotsid otsisid kogu järgmise päeva põhjusi – küll oli süüdi “üldine poliitiline trend”, küll üks õnnetu plagiaator. Soovitaks neile järgmist meditatsiooni: “Rändepakt… Alkoholiaktsiis… Kooseluseadus… Rail Baltic… Tsurr!”. Korrata, kuni hakkab kohale jõudma. Sobib profülaktikana hästi ka oravatele, et järgmistel valimistel mitte praegust sotside fiaskot korrata.
Just selle aastaga hakkavad vaikselt paralleelid tekkima. Veel on enamik eesti rahvast resignatsioonis ega näe võimalust ise midagi ette võtta, samas ärksamad juba liigutavad ja 1987 oma fosforiidisõja ja Alo lugudega pole enam mägede taga. Ent võimulolijad on samavõrd omas mullis ja ametlik meedia sama pugejalik ja nüri nagu tookord.
Eile tuli tuhandeid inimesi Tallinna kesklinna kokku ja kõndis läbi vanalinna – asja ulatusest saab aimu näiteks LHV foorumist. Ametlik meediakajastus piirdus paari riigitruu paskvilli ja mõnesekundilise vaatega AK uudistes, mis pealegi sulatati kokku pildiga natuke ebaõnnestunud “kontraüritusest”. Sellest viimasest on tegelikult kahju: telekast vaadates tundus see iseenesest tore kontsert, aga paraku sattusid Maarja, Ott ja Rannap seekord omamoodi tanki. Ja ehkki kaameratöö üritas vaatajate arvu siluda, oli selgelt näha kordades väiksem inimeste arv kui seal teises kohas.
Näis, mida valimised toovad. Väga loota ei julge, aga tänase seisuga on vähemalt niipalju võimalik, et üks rahameeste poolt ülesupitatud imelik seltskond Toompeale ei jõua.