Kunagi kasutas üks tuttav pealkirjas toodud fraasi – tähenduses “nojah, kus nüüd avastas…”. Seda tuleks täna öelda nii Eesti kui ka muude läänemaade ajakirjandusele.
Suu on ikka vett täis küll – kolakas USA-st tuli nii kõva ja selge, et ega midagi enam öelda ei olegi. Viimased kuud käis ohjeldamatu sopaloopimine ja alles viimastel päevadel, kui selgus, et võibki asi teistpidi minna, hakati tuure maha tõmbama. Valimispäevaks oli ilmselt juba targematel pilt selge, aga USA vabariiklaste nii totaalne üleolek oli isegi siis üllatus. Õnnetuseks on olemas kõigi väljaannete uudisearhiivid ning ka archive.org – täitsa ausalt, kui mina oleks Donald, siis see sopaloopijate blacklist, kellega edaspidi mitte suhelda, tuleks päris pikk. Kõiksugu ajuvabadusi ja solki ei peagi andeks andma.
Mis edasi? USA võitis selgelt. Ameeriklastel viskas see aina kasvav, hämara ideoloogilise taustaga loomuvastasuste kuhi ühiskonnas lõpuks lihtsalt üle. Arbuusindus (väljast roheline, seest punane) kolib ilmselt suurelt jaolt tagasi ülikooliseinte vahele, kust see omal ajal lahti pääses – USA paljudest ülikoolidest marksismiviiruse väljarookimine ei ole kardetavasti jõukohane isegi mitte Donaldile. Aga USA armee ümberkujundamine poliitkorrektseks naljanumbriks saab läbi ja reaalne jõud tuleb mõne aja pärast tagasi. Majandus saab samuti jalad paremini alla.
Euroopaga on nii ja naa. Viimane on juba ammu heast elust lolliks läinud (ning ka seesama eespoolmainitud viirus on seal üksjagu laastamistööd teinud), seega väike tige tutistamine mõjuks pigem arengule hästi. Samas ei ole üldse näha, mis saab Ukrainast – ning ka meie siin Baltimaades ei saa end ülearu kindlalt tunda (sama oleks olnud ka demokraatide võidu korral, ent teistel põhjustel). Isegi kui USA enda võimsuse uuesti kätte saab, on konkureerivaid madinakoldeid maailmas päris mitmeid. Teisalt võib Trumpi ennustamatu olek just nimelt aidata kaht maailma suurjõhkardit vaos hoida – nood tunnistavad ainult jõudu ning kui on reaalne võimalus lõhkise kolbaga lahkuda, siis norima nii kergelt ehk ei hakka.
Elu on igatahes huvitav.
APDEIT 07.11: vaatasin takkajärgi ETV kordusest ära Kamala Harrise 2020. aasta valimiskampaania-aegse propagandafilmi, mida meil miskipärast dokkarina serveeriti ja nädal enne seekordseid USA valimisi ETV põhikanali peal prime-time ajal näidati: “Kamala Harris: The Next President”. Nõuka-aja inimestele tuli see ilmselt üsna tuttav ette (“Lenini lapsepõlv” jms lood), lisaks meenusid ka Plutarchos Heavensbee propagandaklipid “Näljamängude” filmis. Kange kraam…
Ilmselt valmistab see valimistulemus väga palju pahameelt, mis nüüd meie kõrvadeni jõuab ja seal püsib veel kauaks ajaks. See, et ameeriklased ei ole nõus mängima teiste inimeste reeglite järgi (globaalne liberaalsus) on kaotus mis on iseenesest nii suur suutäis alla neelata, et kusagil see hästi töödeldud “reovesi”, mis kanaliseerides meieni ulatub põhjustab laialdast kõhulahtisust, et hoia ja keela. Juhtub, kui juhtumisi must leitakse mustana olevat ja enamus on ka sellega nõus. Mis teha…..
Kõige suurem küsimärk on muidugi Ukraina. Mul nõuka-aega näinud ja tollal koolis käinud inimesena on tõsiselt raske aru saada sellest, milline kollektiivne luul valitseb ka muidu üsna tervemõistuslike lääne konservatiivide seas Venemaa suunal. Ei, see ei ole normaalne riik. Ei, neile ei tule järgi anda, sest nad loevad seda nõrkuseks ja sigatsevad veelgi enam. Karule tuleb kõvasti vastu nina anda, siis jätab ta mesipuu rahule.
Tahaks väga loota, et senised Trumpi väljaütlemised on suuresti vaenuliku meedia moonutus, aga kindel olla kahjuks ei saa. Kui ta ärimehena “diili teeb” ja Ukraina maha müüb, siis ei ole see mitte lahendus, vaid palju suurema jama algus.
Jutt käib, et Trumpi võimuses on Saudidega koostöös käru keerata Putini vastu. Igal juhul ei tundu Trumpi võit Putinile meelt mööda, sest parem oleks olnud liberaalide võit, kuna sõja toetus pidevalt lohises lubaduste järgi. See sobis hästi Putinile, sest terve aasta on Venemaa olnud rünnaku positsioonil ja miski ei heidutanud teda sealt taganemast. Nüüd on vaja teda sundida kaitsepositsiooni ja see võib olla märksa kergrm saavutus.
Võimalik. Alles nüüd, peale valimisi hakkab välja tulema, kuivõrd räigelt suur osa meediaväljaandeid (sh meie omamaine ERR – see propagandafilmi näitamine dokkari pähe oli tegelikult ka ilmekas näide) on valetanud ja infot moonutanud. Seega on täiesti võimalik, et Trumpi ütlustena esitatud infol ei ole üldse tõepõhja all ja tema arusaam Ukrainas toimuvast on hoopis midagi muud. Ma teadsin enne ka, et tüüpiline ajakirjanik valetab siis, kui ta suu lahti teeb – aga kogu asja ulatus on ikka veel üllatav.
Trump paneb Hiinale 30% importtariifi ja euroopale 11%.
Siis näeme inflatsiooni ja kallinemist.
Üldiselt on vabariiklased reformikate sarnased ja demokraadid isamaliidu sarnased.
Liberaalide või anti-liberaalide olemust on “ülevõimendatud”.
Igasugune meedia on kellegi poolt suureks puhutud. On olemas kaks asja – demokraatia ja anarhia. Rohkem muud ei ole.
Kui Eestist paralleele otsida, siis mina pigem ütleks, et vabariiklased on Isamaa+EKRE (mõnede vana kooli reformikate joontega partei algusaegadest) ja demokraadid on sotsid+E200.