Investeerimisaasta 2021

Rahaasjades oli mitmes mõttes märgiline ja üldiselt päris edukas aasta. Eelmise aastavahetuse eel õnnestus üks mõtteline lävi ületada ning seetõttu sai sel aastal tehtud esimesed sammud USA turul. Esialgu ei saanud ikka mastaapide erinevusest kohe aru – alles nüüd aasta lõpus on mingi arusaam tekkinud.  Ühtki suuremat prohmakat ei suutnud teha (ptui-ptui-ptui…), aga mõned asjad olen aasta jooksul ringi mänginud küll – nagu juba enne mainitud, ei taha enda rahaga toetada firmasid, kes toodavad, ütlevad või teevad vastuvõtmatuid asju.  Seetõttu ei ole tahtnud ka ETF-idesse minna (need on oma olemuselt minu jaoks liialt omaaegsete “Brežnevi pakkide” moodi – tahad suitsuvorsti, võtad ka kolm purki Bulgaaria hernekonserve) ja jätkan üksikaktsiatega.

USA-sse liikumise tegi aga võimalikuks seni vist suurim hetketabamine – Nordeconi hinnahüpe aasta alguses. Õnnekombel olin vaba raha just sinna paigutanud ning mahamüümisega õnnestus päris hästi teenida.

Ülejäänud liikumistest võiks mainida Tallinki juurdeostmist (lisaemissioonist ja muidu ka) ning kogu pandeemia aja kogutud ja viimasel ajal kiidetud Silvano mahamüümist (väikese plussiga). Viimase tingis väike hirm uue aasta alguse arengute ees Ukrainas ja Valgevenes.

Aastavahetuse aktsianimekiri: Eestist TAL, TSM ja tagasilanguse järel hiljuti uuesti sisseostetud NCN, USA-st on hetkel kirjas CTO, IBM, KD (kingituseks saadud), LMT, RGR, T ja WPC.

Lisaks hakkasin pikkamööda koguma raha ka BHF-i (mille börsitähis on miskipärast hirmpikk) – see on küll kirjas aktsiafondina ning sealt laekuvat nimetakse dividendi asemel intressiks, aga lihtsamas vaates ei ole väga vahet.

Veel ühe uue tulijana sel aastal võiks mainida võlakirju – Coop, Inbank ja IuteCredit, igaüht paari tuhande jagu. Esimene mulje on positiivne. 🙂

Eesti investorite seas lõõpimisi “ipodroomiks” nimetatud buumist väga osa ei võtnud – osalesin DelfinGroupi ja Enefiti IPO-l. Mõlemad müüsin üsna kiiresti maha, esimese sisuliselt sama hinnaga, teise pealt õnnestus vist pool tuhat eurot teenida.

Ja viimaks asusin ise fondijuhiks ning võtsin 2. pensionisamba enda kätte. Turg oli täpselt tipus ja ühelt poolt vedas, kuna osakute mahamüümisel kontole jõudnud summa oli päris viisakas, teisalt aga ei oleks takkajärgitarkusena seda ilmselt pidanud kohe ära investeerima (ostuhinnad olid ka laes). Järgnes tuntav kukkumine aasta lõpus, mis nüüdseks on küll peaaegu et taastunud – aktsiakursside järgi on pisike miinus, aga dividendide ja lisandunud nelja kuu pensionimaksete tulemusena on kogusumma juba suurem kui nelja kuu eest saadu. Üldiselt tundub, et minu puhul töötab see variant küll. PIK nimekiri hetkel: Eestist TSM, USA-st CTO, IBM, KD (samamoodi kingitus), LMT ja T, lisaks veel ka vähehaaval maksetega täienev BHF.

Uuel aastal jätkub USA turu avastamine. Kui esmapilgul tundus, et seal on dividenditasemed lahjavõitu, siis nüüdseks on juba leitud mitmeid päris korralikke maksjaid. Seega tasub jätkata samal kursil. 🙂

Onu Sam saatis pappi

Nii, esimene dividend USA-st on pika ooteaja järel täna hommikuks kohale jõudnud. Tervelt 62.90 ameerika raha Ciscolt. Aga sealmaal makstakse seda reeglina neli korda aastas, nii et kokkuvõttes ei olegi nii vähe.

Selle aasta alguses õnnestus Nordeconi turuhüppele pihta saada ning poolte aktsiate üsna õigeaegse müügi pealt korralik lisaboonus teenida. Kõik see läks üle ookeani, nii et nüüd on Eestis suht sama seis kui aasta alguses (hetkel on sees pea kõik need, kes Tallinna börsil veel üle mõistuse kalliks pole läinud – NCN, TAL, SFG ja TSM), USA-st on aga juures CSCO, IBM, JNJ ja T. Kõik on päris ilusti “kasvama läinud”, IBM on lausa 15% plussis.

Välisaktsiatega on aga see konks, et maksud lähevad kohe maha (samas on USA tulumaks W-8BEN* tõendiga 15% Eesti 20% vastu) ja investeerimiskonto süsteemis koguneb raha aeglasemalt kui Eestis (ka on USA suurfirmade dividendid üldiselt väiksemad kui siinkandis). Seega alustajale soovitaks endiselt Tallinna börsi (üleüldisele välismaiste ETF-ide** vaimustusele Eesti investoriteseltskonna nähtavamas osas ei ole ma üldiselt pihta saanud; sealse vahepealse suure ühisrahastusbuumi hindasin igatahes õigesti blufiks) koos investeerimiskonto süsteemiga mõnes sellises pangas, kes Balti aktsiate hoidmise ja kauplemise eest raha ei võta.

Aga jah, kui keegi oleks mõnekümne aasta eest öelnud, et tulevikus oled IBM-i jms aktsionär, oleks vist küsinud, et mida teine tarvitanud on…

* – W-8BEN on residentsustõend, mis tuleb enda pangast USA-sse saata (et oled Eesti ametlik elanik). Sellega on USA aktsatelt kinnipeetav tulumaks 15%, ilma selleta 30%.

**  – ETF on börsil kaubeldav investeerimisfond, mis käitub üsna sarnaselt aktsiaga (võib, aga ei pea maksma dividendi), investeerib eri aktsiatesse ja tahab selle kõige eest ka endale raha saada.

Ameerikat avastamas

Tegelikult ei avasta mitte Kakk ise, vaid tema raha…  Ehk esimene aktsiaost USA turult. Nüüdseks on LHV lasknud tehingutasud mõistlikumaks (kuna alternatiivid hingavad kuklasse), 50 kEURini on hoidmine tasuta. Eks hiljem näeb, kui limiit käes – paralleelselt jätkan ka Tallinnas.

Itimees ostis itti, aga vana pingviin ei saa ju endale MSFTi või AAPLit soetada. Kunagi ammu öeldi tolle firma kohta, et selle ostmise eest polevat veel kedagi lahti lastud (tõsi, vist veidi teises kontekstis). Ja ehkki Vanade Aegade irvhambad lõbustasid end firma lühendi pideva ringitõlgendamisega, sai neist hiljem üks Linuxi tõsisemaid toetajaid ärimaailmas ning lõpuks osteti üles isegi Red Hat.

Nojah, IBM. International Business Machines. Või It’s Better Manually (või It’ll Be Messy või ka It Barely Moves…).

Huvitaval kombel oli aktsiate arv täpselt sama, mis omal ajal Tallinna börsilt esimest ostu tehes. 🙂

APDEIT 10.03: Nüüd on ka jupp Ciscot purgis. Kui koroona mööda saab, siis võib tähtsa näoga kolledži Cisco laborisse patseerima minna…

Sama malliga

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Võrdlusmoment

Kaks ajaloolist daatumit:
* USA-s kaotati orjus 1865
* Eestis kaotati pärisorjus 1816/19 (Põhja- ja Lõuna-Eesti)

Mõlemal juhul oli vabanenute stardipositsioon üsna sama – inimesed said isiklikult vabaks, aga pidid alguses suures osas vanamoodi rügama, kuna maa ja raha olid teiste käes ning ega nood just võrdõiguslased ei olnud. Ajavahe on jämedalt 50 aastat, seega tänapäeva Ameerikat tuleks võrrelda 1970. aasta eestlastega. Pilt tuleb päris huvitav, aga edasi tõlgendab juba igaüks ise.

Kusjuures see on praegu leebe võrdlus – mitmed piirangud (sh liikumispiirangud ja teoorjus) kaotati Eestis alles üsna samal ajal USA kodusõjaga. Nii et tegelikult võiks vist ka otse tänapäeva Eestiga võrrelda.

Mida kõike teada ei saa

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Tõsine absurd

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Iowa küsimus

Lugesin Poliitika.guru portaalist artiklit “Kõige inimlikum poliitik” ja sain teada, et Iowa on “väike valge kirdeosariik”. Kolmest väitest läheb pihta üks – Iowa on peamiselt valgenahalise elanikkonnaga. Asub aga üsna USA keskel ning on ka rahvaarvult ja pindalalt suht samas.

Võib ju öelda, et tähenärimine (kui paljud tavalised eestlased teavad USA osariikide suurusi ja asukohti, rääkimata pealinnadest?). Samas on tegu spetsiaalselt USA-d käsitleva looga ühes äärmiselt pretensioonika nimega vasakliberaalses veebiportaalis. Iowa on olnud USA presidendivalimiste sisuline avalöök juba üsna kaua aega. Ning tolles portaalis ei ole see kaugeltki esimene selline juhus. Miks igasugused “faktikontrollid” seal pole käinud?

Nii et siinkirjutaja jaoks on see taas näide ühest natuke laiemast probleemist.

Eesti meedia halb nädal

Nädala jooksul

* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki

Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.

USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust  ja lõpetades tehnoloogiaga).

Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema.  Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.

Imeasi

Kellaüheksastes ERR hommiku-uudistes räägiti – nagu ikka – Ameerikast ka. Ent seekord, imede ime, hoopis tänupühast. Sellest, et süüakse hullupööra kalkuneid ja üritatakse kord aastas sugulaste juurde jõuda – ja ka sellest, et sel aastal on taas lumetormid ja paljud lennujaamad seetõttu umbes. Mis aga eriti huvitav:  kõiges selles ei olnudki president süüdi.

Aga eks homme jälle uue hooga.