Rubriik: Kirik

ERR tavalises kastmes

Täna avaldati Siseministeeriumi uuringutulemused Eesti elanike usulise identiteedi kohta. ERR kirjutas sellest ka loo – kahjuks enda tavapärasel tasemel.

Konkreetselt usuasjades on pilt selline, nagu arvata oli – kui selle koha peal haigutab üldhariduses juba aastakümneid tühimik, siis ei ole tulemus mingi ime. Just eestlased on selles teemas täisvõhikud, venelastel on pilt veidi parem (aga seal on küsimus, kui palju on asjas usku ja kui palju rituaali).

Ja nii jõuab ERR järeldusele, et “Eesti ühiskond on pigem liberaalne”. Aga… “Eetiliste ja moraalsete hoiakute” diagramm kohe sealsamas näitab, et
* “samasooliste abielu” ei toeta 53%
* abistatud enesetappu ei toeta 58%
* “soovahetust” (tegelikult nonsenss, pikem kommenteerimine jääb teiseks korraks) ei toeta 62%
* kanepitegemist ei toeta 67% (vist kõige suurem üllatus siin)
* polüamooriat (peen nimi mitmenaise- ja mitmemehepidamisele) ei toeta 69%
* enesetappu ei toeta 73%
* truudusetust paarisuhtes ei toeta 85%

Alla 50% jäi vastunäidustus vaid abieluvälise kooselu, abordi, eutanaasia ja surrogaatemaduse juures – ja kolme viimase puhul olid numbrid 30% ringis. Pealegi võiks arvata, et praeguse üldise õhkkonna tõttu võidi küsitlejatele julgemalt avaldada pigem poppe ja noortepäraseid arvamusi.

Kust otsast on siis Eesti elanikud “pigem liberaalsed”, jääb mõnevõrra arusaamatuks. Meenutab üht tuntud filmi: “Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!”… Aga tegelikult on rõõm näha, et tervet mõistust on siinmail esialgu veel alles küll (ja seda kogu paari viimase aastakümne meediasoustist hoolimata).

APDEIT õhtul: AK uudistes oli uuringust päris pikk lugu. Nendest eetika- ja moraaliküsimustest aga ei piiksugi.

Kirikulaager 2025

Iga-aastane EKEK kirikulaager vahetas sel aastal jälle asukohta – Saaremaale sõitmise asemel tuli hoopis rool ida poole keerata ja Kadrina kanti jõuda (tegevuspaigaks oli Õnnela külalistemaja). Hästi kena koht.

LaagrikirikÕnnela suur saal sai mõneks päevaks kirikuks.

Rahvast oli sel korral üsna rohkesti – kohal oli külalisi idast läände ehk Austraaliast Inglismaani (sealt viimasest tuli taas isa Columcille ehk preester Dana Jackson koos kaasaga – nad on ilmselt Eestis juba üsna ära kodunenud…). Ja reedeõhtuses tutvustusringis (kuhu kaasati ka maja pererahvas) selgus, et Issanda loomaaed ongi päriselt ka kirju.

Reede õhtupoolikust pühapäeva lõunani oli aeg täis arutelusid ja jutuajamisi, jumalateenistusi, muusikat (ikka sama bändikoosseisuga) ja muudki. Hea märk oli see, et tagasi sõites tundus, nagu oleks märksa kauem linnast ära olnud.

TrenniplatsHommikuti sai tavapäraselt trenni ka tehtud – miljöö oli igati sobiv.

Ainus väike murekoht oli telefoni- ja netilevi auklikkus – õnneks teise korruse toas levis, aga mitmes muus kohas mitte. Kõik muu oli aga väga viimase peal (sh toitlustamine – süüa sai ikka väga korralikult ja ka kaks tsöliaakiaga tegelast ei pidanud hea koha vahet jooksma, nii et aitäh erimenüü eest ka).

Järgmisel aastal võiks täitsa tagasi minna. Siis võiks ka omaaegse fotojahitraditsiooni uuesti ellu äratada (sellest sai mõnede inimestega täitsa arutatud – seekord oli laagrini välja natuke liiga palju sebimist, järgmisel korral võiks miskit sürri ette valmistada küll).

Kirikulaager 2024

Nädalavahetusel sai jälle Saaremaal käidud – sel aastal isegi kaks korda ühe nädala sees, kuna samale nädalale sattus ka ühe vana sõbra külastamine.

EKEK suvelaager toimus juba päris mitmendat korda Pähklimäe puhkekeskuses ning ka laagrirutiin on paika loksunud. Seekord oli palju tagasivaatamist kiriku Euroopa kokkutulekule Madriidis üle-eelmisel nädalal, muidu olid taas märksõnadeks erinevad jumalateenistused, arutelud, viktoriin ja muidugi hästi palju muusikat. Hommikune maja ees vehkimine kah, aga sel korral teised osalema ei tulnud.

Aga jälle aitäh isa Thomasele ja Regytale sujuva orgunni ja gluteenivaba ninaesise eest. 🙂

Veel üks ilus lugu

Kunagi ca tosina aasta eest kirjutasin siin ühest Tuubist leitud väga kenast gospelkantriballaadist. Lugu oli ainult audiona ja nii jäi laulja nägemata (tõsi, väga ei otsinud ka). Nüüd leidsin teise samaväärse – seekord juba koos Rachel Robinsoni endaga videos. “Goodness of God” on taas selle žanri üks parimaid näiteid – väga hea solist, taustavokaalid, klaver ja kitarr (tõsi, trummar on kas peidus või on taga rütmiträkk). Rohkem ei olegi vaja.

Seda lugu on teinud aga veel paljud – mõned veel:
* CeCe Winans – see on tavapärasem must popgospel, aga ilus variant ikkagi.
* Jenn Johnson – tjaa, on sellel daamil alles torud… Üks selle loo viiest autorist, meenutab paueri poolest veidi omaaegset ühe-hiti-imet “4 Non Blondes” ja selle solisti Linda Perryt. Aga see on tõsine alternatiivrokilik praise and worship (lugu algab rahulikult ja kerib pikkamööda üles). Selle korduva bridge’i laulmist võiks nii mõnigi rokklaulja siit õppida (aga võib olla on selleks ka n.ö. otseühendust vaja…).

Kirikulaager 2023

Jälle oli põhjust autoseltskonnaga Pähklimäele rännata.  Sel korral tuli reedel ja esmaspäeval tööl käia (küberite vastuvõtuvestlused) ja muidugi sattus laager täpselt sinna vahele. Aga õnneks sai kokku klapitatud, lihtsalt reedeõhtusest programmist läks jupp kaotsi.

Muidu aga oli tavapäraselt vahva. Teenistused, mõtisklused, muusika (bändiseltskond oli aastaga jõudsalt edasi arenenud; uue loona laenasime ühe ilusa laulu Timo Lige käest). Külas käis isa Aabraham õigeusu kirikust ning pidas laupäeval huvitava loengu. Ja kahel hommikul sai jälle paari huvilisega maja ees vehitud.

Üks lõbus moment pühapäeva hommikust ka: Kakk kükitas voodiserval ja harjas enda kasukat. Toanaaber Juhan tähendas: “Kuule, sa näed välja nagu Simson – kus see eesli lõualuu nüüd ongi?”.

Ja viimaks tuleb taas suur tänu öelda isa Thomasele laagriorgunni ja  Regytale gluteenivaba ninaesise korraldamise eest. 🙂

Kirikulaager 2022

… toimus juba neljas kord Pähklimäel Saaremaal. Mõned  märksõnad:
* Positiivne rutiin – laagris on teada, et päev algab hommiku- ja lõpeb õhtupalvusega ning muudki asjad asetuvad loogiliselt oma kohale.
* Õhkkond ja seltskond – vaba ja mõnus, nägusid tegema ei pea ja ajusid ei triigita. Seda näitab kasvõi seegi, et laagris käib mitu aastat inimesi väljastpoolt ning mõni neist on ka teistsuguse elunägemisega.
* Muusika – jälle sama bändikoosseis, kes hoolimata proovide peaaegu et puudumisest (sai isegi pakutud bändi nimeks PPT, “Proove Pole Tarvis”) sulab iga korraga järjest paremini kokku.
* Madinakunst – traditsiooniliselt tarib Kakk enda arsenali laagrisse kaasa. Sel korral küll veidi vähemas mahus (jo, bokken, escrimakepid ja barong), aga hommikuti sai peale ärkamist ise maja ees vehitud ning mitmeid teisi juhendatud. Bokkeni põhitehnikad on suurelt ja aeglaselt tehes suurepärane hommikuvõimlemine.
* Tubased targutused – lisaks  projekt Brendanina koos muusikatekitamisele saab vend Juhaniga ka erinevatel filosoofilistel teemadel diskuteerida (toanaabritena, vist juba 6-7 aastat).
* Külaskäik – keskmine eestlane teab “Viimsest reliikviast”, et klooster on “kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse”. Püha Eelkäija skiita Reomäel Saaremaal seda ei ole. Seal tehakse muuhulgas väga head mett ja leedrijooki. Ja USAst pärit õde Theoterpi, kes meile täitsa aktsendivabas eesti keeles kloostrit, liturgiat ja ikoone tutvustas, on äärmiselt erinev füüsilisest või vaimsest vangist.

Aga taas kord tuleb tänada korraldajaid (eriti Regytat järjekordselt suurepärase gluteenivaba toitlusprogrammi eest). Järgmisel aastal jälle.

Kirikulaager 2021

… toimus juba mitmendat aastat Saaremaal Pähklimäel.

Seekord veidi väiksema osalejaskonnaga (mitmeid tavapäraseid tegelasi polnud kohal), aga see-eest veidi pikemalt – kohale läksime juba reede hommikul. Lisaks kohapealsele tegevusele kasutati ära ka koroona-ajastul esilekerkinud uue meedia võimalusi ning “kaugjuhtimisega” said sõna ka patriarh Craig Bates USA-st, piiskop Elmer Belmonte Hispaaniast ja preester isa Dana Jackson  Inglismaalt. Laupäeva õhtul tuli külla Lihula nelipühikoguduse pastor koos perega. Ja muidugi oli palju muusikat – sai mängitud nii sünti kui kitarri; nii üksi, koos Juhaniga (Projekt Brendan on küll hetkel pausil, aga seda tuleks edasi ajada) kui ka Eriste pere noortega. Viimaseid tuleb (lisaks nende vanematele) lisaks tublisti tänada ka kogu laagri orgunni eest.

Äge lugu

Kristliku roki ühest alusepanijast, 1972. aastal kokku tulnud Petrast on siin juba korduvalt kirjutatud. Ise pean nende parimaks albumiks 1990. aasta Beyond Beliefi (mida muide on päris paljud kõla poolest võrrelnud Def Leppardiga).

30 aastat hiljem tegi üks pikkade juustega brasiilia noormees selle albumi nimiloost kaveri.  Kõikvõimalike laulude uusversioone on YouTube täis, aga see kerkib selgelt esile. Esiteks on Dan Vasc’il lihtsalt hullult hea raskerokihääl.  Teiseks on kitarripartiid (tundmatu tegelane pseudonüümiga Victor the Guitar Nerd) täiesti Bob Hartmaniga võrreldavad. Aga mis peamine, videos teevad kaasa John Schlitt ja John Lawry, Petra tollane solist ja klahvimängija. Täiesti pöörane, arvestades asjaolu, et mõlemad Johnid on siin videos 70-aastased. OK, laulja hääl on veidi pehmem kui enne – aga laulda seitsmekümneselt enda kunagist staadionirokihitti sellessamas helistikus on ikka tase.  Eriti lahe on aga Dani nägu, mis näib pidevalt ütlevat “Ei või olla – need tüübid on siin,  minuga samas videos?”. 🙂

Projekt Brendan

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.