Rubriigi ‘Kirik arhiiv

Kirikulaager 2021

05.07.2021

… toimus juba mitmendat aastat Saaremaal Pähklimäel.

Seekord veidi väiksema osalejaskonnaga (mitmeid tavapäraseid tegelasi polnud kohal), aga see-eest veidi pikemalt – kohale läksime juba reede hommikul. Lisaks kohapealsele tegevusele kasutati ära ka koroona-ajastul esilekerkinud uue meedia võimalusi ning “kaugjuhtimisega” said sõna ka patriarh Craig Bates USA-st, piiskop Elmer Belmonte Hispaaniast ja preester isa Dana Jackson  Inglismaalt. Laupäeva õhtul tuli külla Lihula nelipühikoguduse pastor koos perega. Ja muidugi oli palju muusikat – sai mängitud nii sünti kui kitarri; nii üksi, koos Juhaniga (Projekt Brendan on küll hetkel pausil, aga seda tuleks edasi ajada) kui ka Eriste pere noortega. Viimaseid tuleb (lisaks nende vanematele) lisaks tublisti tänada ka kogu laagri orgunni eest.

Äge lugu

30.05.2021

Kristliku roki ühest alusepanijast, 1972. aastal kokku tulnud Petrast on siin juba korduvalt kirjutatud. Ise pean nende parimaks albumiks 1990. aasta Beyond Beliefi (mida muide on päris paljud kõla poolest võrrelnud Def Leppardiga).

30 aastat hiljem tegi üks pikkade juustega brasiilia noormees selle albumi nimiloost kaveri.  Kõikvõimalike laulude uusversioone on YouTube täis, aga see kerkib selgelt esile. Esiteks on Dan Vasc’il lihtsalt hullult hea raskerokihääl.  Teiseks on kitarripartiid (tundmatu tegelane pseudonüümiga Victor the Guitar Nerd) täiesti Bob Hartmaniga võrreldavad. Aga mis peamine, videos teevad kaasa John Schlitt ja John Lawry, Petra tollane solist ja klahvimängija. Täiesti pöörane, arvestades asjaolu, et mõlemad Johnid on siin videos 70-aastased. OK, laulja hääl on veidi pehmem kui enne – aga laulda seitsmekümneselt enda kunagist staadionirokihitti sellessamas helistikus on ikka tase.  Eriti lahe on aga Dani nägu, mis näib pidevalt ütlevat “Ei või olla – need tüübid on siin,  minuga samas videos?”. 🙂

Projekt Brendan

09.08.2020

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.

EKEK laager 2020

28.06.2020

Jälle nädalavahetus kirikulaagris – seekord siis Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal ning juubelihõnguline 20. kord. Isa Thomase ja Regyta eestvedamisel kogunes sinna vahva seltskond nagu alati – kuid aeg lendab ja Eristete pere neli last, kes esimeses laagris olid pisikesed pägalikud, on nüüd juba mõnda aega asised noored inimesed (ja ka Kaku bändikaaslased erinevatel kirikuüritustel).

Muusikat sai laagris taas püsti ja pikali, nii sündi kui kitarriga. Viimasega tuli tore kombinatsioon täna hommikuses vend Juhani jututunnis, kus sai ette võetud sama Taizé laul, mida me korra juba ühe kevadise ETV koroonateenistuse ajal eetris häkkisime. Seekord aga üritas siinkirjutaja Juhani vioola kõrvale sündiväänamise asemel hoopis Claptonit teha (sünt aitas siiski ka kaasa, fonogrammipõhja mängimisega). Algaja kohta polnudki kõige hullem.

Eile hilisõhtul kaevasin sündi kettanurgast välja ühe kunagi tehtud fonokatsetuse vana eesti vaimuliku rahvalauluga “Meile on see päev nüüd ilmund” (mida me kunagi 2005. aasta laagris vend Janekiga juba väänasime). Bändinoored võtsid asjast kohe kinni ja täna hommikul sai seda vana vaimulikku koraali missal taas häkitud – tuli välja midagi omaaegse Pantokraatori sarnast, laheda kontrastiga väikese huumorinoodiga folkroki (siinkirjutaja üritas sündiga torupilli emuleerida) ja tõsise vana kooli teksti vahel.

Varahommikuti sai traditsiooniliselt trenni tehtud (üks vend läks saidega vehkivast Kakust mööda ja tähendas: “Mõned asjad laagris ei muutu!”). Muidu aga kulus pea kogu ametlikust tegevusest ülejäänud aeg – ja ka arvestatav osa programmist – pilliväänamisele.

Seekord oli lisaks päriselt kohaletulnud külalistele toredaks täienduseks ka videoklipid eri paigust üle maailma, milles laagrirahvast tervitati – mõned külalised jäid paraku pandeemia tõttu tulemata. Aitäh kõigile korraldajatele (eraldi tänu Regytale gluteenivaba toiduga vaevanägemise eest)!

Kirikus

12.04.2020

Kui kohale minna ei saa, siis saab vähemalt traatipidi kohal olla.

Aitäh isa Thomasele ja tema perele igapäevaste otseülekannete eest kogu kannatusnädala jooksul!

Üks lahkumine

21.04.2019

Täna kiriku kohvilauas peale ülestõusmispühade teenistust  tuli jutuks ka isa Vello Salo lahkumine. Muuhulgas tehti ka muljering temaga isiklikult kokkupuutunud inimestega, keda oli üsna mitu.

Paraku endal selle mehega päris isiklikku kontakti polnud (paar korda sai samas ruumis viibitud). Aga teadjate jutu järgi ja ka tolle hiljuti tehtud asise dokumentaalfilmi alusel julgeks väita, et selle mehe elu oli nagu üks hea film – mõni selline, kus nii õpetust, tundeid, nalja kui ka põnevust sees.  Ja peategelane suutis jääda ustavaks Jumalale, ustavaks kodumaale ja takkapihta jääda iseendaks. Lahkumise ajani välja – millal veel oleks ühel preestril sobivam minna kui ülestõusmispühade ööl?

Ilmselt asjaosaline muigaks selle jutu peale habemesse ja ütleks midagi sellist, et “Tehke järgi või makske välja”.

Kristlik maa

09.10.2017

Kui vaadata viimase nädala Eesti meediapilti, siis tuleb kahtlemata jõuda järeldusele, et Eesti on lausa äärmiselt kristlik maa. Arvata on, et üheski vana Euroopa riigis ei võta nii paljud inimesed korraga kiriku teemadel sõna kui meil.  See, et kiriku teemadel räägivad siin (alustades päris tipust) peamiselt need, kes kogu asjast tegelikult ööd ega mütsi ei jaga, on sootuks teisejärguline. Ehk on nad tulevikus ka Koraani osas sama suured eksperdid (või siiski mitte – julgust ilmselt napib ja oma nahk on liiga kallis).

Nii et olgem optimistid ja tsiteerigem apostel Paulust (Ap. 17:16 ja sealt edasi)…

Ilus lugu

26.07.2012

Leidsin tuubist – kahjuks ainult audiona. Rachel Robinsoni kaver Chris Tomlini loost “Amazing Love (You Are My King)”.

Rachel Robinson on täiesti tundmatu nimi, laulu autor Chris Tomlin on aga üks tuntumaid kristliku pop-rock -stiilis praise and worship -artiste.  Aga see lugu on nii laulu enda kui selle esituse poolest üks parimaid  selle žanri senikuuldud esindajaid.  Mittekristlaste jaoks on see aga lihtsalt üks äärmiselt ilus popkantriballaad.

Kirikulaager 2012

22.07.2012

Taas kord üks tore suvine nädalavahetus juba tuttavas paigas EELK Uulu laagrikeskuses.

Viimased paar aastat on kirikus üsna pingeline aeg olnud ning peale hiljutisi ümberkorraldusi oli nüüd viimaks ometi tunne, et asjad hakkavad paika loksuma. Rahvast oli paarkümmend inimest – ehk veidi vähem kui omaaegsetes suurimates laagrites, ent seda kergem oli “oma pere tunne” tekkima ning näha sai ka mõnd nägu, keda polnud juba päris kaua trehvanud.  Reede õhtul vaadati fotosid-videosid nädala eest Madriidis toimunud ülemaailmselt konvendilt ning kohapeal käinud tegelased jagasid muljeid.  Laupäeva õhtul aga toimus pikk üllatuskontsert külalistelt Raplast.  Muusikat sai aga ka muul ajal süle ja seljaga – selleaastane laagribänd kõlas oma kahe hea viiuldaja (tunnustav kummardus Lisette ja Juhani poole) ja Kaku sünditaustaga natuke nagu Secret Garden…  Igatahes tänase missa muusikaline osa tuli taas kord üsna keldi nägu.

Kakk tänab eraldi laagri perenaist Regytat, kes nägi tublisti ekstra vaeva, et Kaku nokaesisest kogu gluteen välja roogitud oleks. Laagrisseminekuga läks reedel paraku kiireks ja paari muu mahajäänud asja kõrval jäi koju ka fotoaparaat. Seetõttu sel korral pilte juurde panna ei ole.

P.S. Viiulipreili Lisette kandis ühel päeval T-särki tuukani pildi ja kirjaga “Beware of the bird!”. Talle soovitati seepeale Kaku saatjaks hakata ja paar sammu eespool käia. Hoiatuseks või nii.

Kontsert Harkujärvel

15.10.2011

Idee korraldada kirikus vahelduseks üks tavapärasemat sorti muusikaüritus tekkis juba ammu ning tänaseks oli “grupp seltsimehi” (nagu vanasti öeldi) kõik vajalikud ettevalmistused edukalt ühele poole saanud (tegemist jätkus küllaga – kuulutused-flaierid, pärastine kohvilaud ja palju muud).  Külla oli palutud kirikuseltskonnas üsna tuntud muusik Andrus Lukas,  Kakk pidi koos leedi Lisette “A mul poogen” Eristega, kellega koos viimasel ajal tavaliselt pühapäeviti muusikat tehtud, hoolitsema muusikalise  soojenduse eest.

Läks aga nii, et soojendusest sai sujuvalt kaasamängimine (sünt ja viiul täiendusena vokaalile-kitarrile, elektriklaverile ja djembele). Päris naljakas oli esineda koos sellidega, kellest mitut nägi üldse esmakordselt ning mängida suures osas esimest korda kuuldavaid laule – aga kuidagi õnnestus see hammondi-partii isegi suhteliselt söödavalt juurde pookida ja ka Lisette vinge elektriviiul kõlas kenasti sinna juurde.  Igal juhul jäid põhiesinejad eksprompt-toetusega rahule ja ka rahvas ei kippunud kõvade esemetega viskama. Kirikusaal oli igatahes üllatavalt täis.

Tuleks teinekord korrata. 🙂