WordPress 4.1.1 tõlge

Nüüd peaks siis olema WordPressi eestindus uuele süsteemile (neli eri tõlkefaili – kasutasin 4.2 alfaversiooni alusmalli) üle viidud. Paigalduspaki leiab [L] siit (tuleb viia WP kataloogi ja seal lahti pakkida, failid peaks õigesse kohta minema) ja tõlkefailid (.po-failid) [L] siit (pakitakse lahti jooksva kataloogi alla loodavasse alamkataloogi wp41po).  Kui keegi tahab need WP veebipõhisesse tõlkekeskkonda üle viia, lasku käia. 🙂

Uuendasin ka Jora ära ja näib, et esimene viga on ka juba leitud – töölaual olev Akismeti rämpsufilter raporteerib spämmkommentaaridest inglise keeles. See on ilmselt WP koodi n.ö. jõuga sisse kirjutatud, tõlkes on kõik võimalik tehtud.

Walesi musa

Leidsin Tuubist veel paar head asja.

Esmalt avastasin enda jaoks Hanna Morgani nimelise kõmri daami. Kõigepealt kolm kaverit, mis on ilmselt lihtsalt oma toas salvestatud ja sellisena ülihead:

* Bruce Springsteeni “No Surrender” – üks Kaku kõigi aegade lemmiklaule ning vist selle parim esitus naishääle poolt (midagi sarnast tegi Eva Cassidy Stingi “Fields of Gold’iga”).
* Tracy Chapmani “Fast Car” – Chapman on huvitav muusik, aga hääle poolest muidugi jääb Hannale kõvasti alla.
* Dafydd Iwani “Yma o Hyd” – Dafydd Iwan on Walesi Ivo Linna (sort of) ja see lugu on tekstilt ja laengult võrreldav meie Alo lauludega.

(aa, Dafydd Iwanilt on [L] veel üks väga lahe lugu, mille eesti paralleel oleks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” ja millega peaks suutma suhestuda kõik need, kes mäletavad nõuka-ajast Pudru-Elsaks hüütud ebameeldivat tegelast. Lugu paneb jala hullumoodi tatsuma ja meiesuguste õnneks on kõmrikeelne krehvtine tekst ka Saesneg’i ümber pandud).

Aga Hanna Morganilt leidsin veel paar kõmrikeelset lugu ka, vist mingist telesaatest:

* Sosban Fach – nagu aru sain, on see tegelikult selline rahvalik lastelauluke. Aga see versioon on väga mõnus Clannadi stiilis asi.
* Merch Fel Fi – Hanna teeb siin Eesti mõistes Inest või Birgitit – väga mõnus vungiga poprokilugu. Lisapunkt kitrasaundi eest.

Hakka või kõmri keelt õppima. Väga vingelt kõlab.

Ahjaa – viimastes videodes on Hanna täiesti Katniss Everdeen. Too oli ju (raamatus ja filmis) ka vinge laulja. 🙂

WordPressi tõlkimisest

Kirjutan siia lootuses, et mõni WordPressi eestindamisest huvitunu seda loeb.

Ühesõnaga, tõlkisin WP-d alates kusagilt 2. versiooni algusest (see peaks olema siinsamas Joras kenasti dokumenteeritud, esimene postitus peaks pärinema 4. juulist 2007) kuni 3. versiooni viimaste otsteni. Lõpus läks vahepeal elu natuke kirjuks ning töö võis jääda veidi ripakile – kui uuesti asja vastu huvi tundsin, selgus, et tõlge oli mitmesse ossa jupitatud ning kolinud GlotPressi-nimelisse veebikeskkonda. Seal on aga asi toppama jäänud – WP 4.1.1 kisab juba ammu kõikides blogides, et tuleks uuendada, aga paraku on saadaval vaid ingliskeelne versioon.

Olen nüüd korduvalt üritanud GlotPressiga tõlkida ning iga kord asja nurka visanud. Ei sobi. Pealegi on üsna frustreeriv leida ühisest potist kellegi kahtlemata heas usus tehtud parandusi-täiendusi, mis aga keelevaistule hullusti vastu hakkavad.

Nii et asja uba – oleksin endiselt nõus ja huvitatud WP-d edasi tõlkima, kui leiduks keegi teine huviline, kes mulle sealt vastavad .po-failid lokaalseks tööks ette annab ja tulemused WordPressi toimetab.  Missioonitunde peal töötamine (nagu seda kõigis vaba kultuuri projektides esineb) eeldab paraku seda, et ei ole vaja täiendavalt veel läbi kolme rõnga hüpata…

APDEIT: Leidsin kõik vajaminevad tõlkemallid netist üles. Seega jätkan omal käel tõlkimist ning panen tõlkepakid endiselt vanasse kohta välja ja annan siin teada. Loodan praeguse 4.2 alfaversiooni tõlke lähipäevil välja saada – siis saan vähemalt enda WP saidid korralikult ära uuendada. Ja muidugi ei ole mul midagi selle vastu, kui tõlge apstriimi jõuab.

Aa, ja me saime juba kuulsaks ka. 😀

Hea lugu

Vahelduseks muusikast ka…

Jäin pikemalt kuulama Ewert & The Two Dragonsi lugu “Pictures”. Siis otsisin ka Tuubist üles ([L] siin on tekstiga variant).

Järgemööda meenusid kaks head bändi – alguseosa ja põhilise meloodiakäigu pealt Big Country ning teksti alatooni pealt Hootie & The Blowfish.  Ja see “lombakas” fraas jääb meloodiast hullumoodi pähe kinni.

Eks need poisid teavad algusest peale, mida teevad – selles pole kahtlustki (kasvõi “Good Man Down” oli samavõrd geniaalne lugu). Loodame vaid, et jõutakse välja nii kaugele, kui see muusika väärib.

Nädala (ja teema) kokkuvõtteks

Veel üks arvanus tolle viimase nädala meediatsirkuse kohta. Sellega loen enda jaoks teema ammendatuks.

Otse öeldes – edaspidi üritan (vähemalt mõnda aega) eesti meediainimestega kokkupuuteid võimalikult vältida. See, mis viimase nädala jooksul toimunud on, ei viita mitte ainult käputäiele piiratud ajumahuga libedikele suuremas seltskonnas, vaid süsteemsetele probleemidele kogu selle professiooni esindajate mõttemallis – ning kutse-eetika sisulisele puudumisele.

Mida me näinud oleme:
* poliitilise neutraalsuse täielikku puudumist – seda oli muidugi ammuilma näha. Kesikud on oma Ühtse Venemaa koostööleppe ja muude sarnaste asjadega üsna põlastusväärne seltskond, ent nende kriitikavaba kottimine lihtsalt kottimise enda pärast ületas juba ammu mõistlikkuse piiri. Peaasi aga, et keegi taeva pärast mõnda oravat tõsimeeli ei kotiks…
* kuritegelikkuseni ulatuvat hoolimatust riikliku julgeoleku suhtes – seda, et natsiteema on Euroopas siiani suurimaid tabusid, peaks mainitud seltskond juba ülikooliajast teadma. Seda, et meie idanaaber hakkab kinni pisimastki võimalusest Eestile halba varju heita, ilmselt ka. Ja nüüd tehti kiiret kasumit silmas pidades (ju tellijad maksid korralikult) nädala jooksul selline spurt, et Eesti ainus reaalne sõjaline kaitsevari kutsus ühe inimese kohvile ja uuris, et mis toimub (ning kaudselt ka seda, kas ikka on mõtet siin enda vägesid hoida) ning piiritagused tegid ühe jabura saate teise järel. Mängime tulega?
* hämmastavat silmakirjalikkust – viimasel nädalal veeklaasitormi tekitanud Jaak Madisoni noorepõlvepostitusega samaväärseid asju leiab netimaastikust hunnikute viisi. Nagu juba mitmed on maininud, võib kõiksugu põnevaid (ja oskuslikult kontekstist välja rebides palju tuleohtlikumaid) detaile leida nii praeguste kui endiste ministrite minevikust (mitu endist komnoort on viimastes valitsustes olnud? Kuidas selle parteile antud tõotusega lood olid…?), ämma postkastidest ja autorollodest rääkimata. Kuid ilmselt kõige hämmastavam silmakirjatsemise näide on Ajakirjanike Liidu valjuhäälne protest Vene meedia poole tolle Tujurikkuja sketši serveerimisest tõe pähe. Üks vana ja kuulus raamat räägib midagi pinnust ja palgist…
* täielikku põlgust rahva kui terviku vastu – ja just see võibki lõpuks neile saatuslikuks saada (sarnaselt Ansipi suhtumisega ACTA vastastesse, mis üsna valusalt tagasi lõi). Internetiajastul on õnneks võimalik kaevata välja väga suur osa varasemalt ilmutatud materjalist ning võttes üksteise järel ette eesti meedias ilmunud kolme erineva nädala materjalid (ESM heakskiidu, kooseluseaduse vastuvõtu ja nüüdse valimisjärgse nädala) saame tõenäoliselt väga huvitava ning samas üsna kokkulangevate tunnusjoontega materjalikogumiku.

Miski on mäda Tartu ülikoolis. Rahvusülikoolist ei tohiks sedasorti “spetsialiste” välja tulla.

APDEIT 09.03 – päris mitmed siintoodud mõtted esinevad ka [L] Kristopher Rikkeni arvamusloos ERR ingliskeelses portaalis. Võib-olla kaugemalt näebki paremini, või ei ole hr Rikken lihtsalt Tartus õppinud.

Mina olen Madison

Mina olen Madison.

Olen enda kahekümneaastase õppejõukarjääri kestel päris kindlasti tarvitanud nii kõnes kui kirjas väljendeid ja mõtteid, mis ei ole poliitkorrektsed. Mis siis, et täiesti korrektses kontekstis – alati saab ju asju kontekstist välja rebida. Ma ilmselt ei tohiks üldse ülikoolides töötada. Aga õnneks ma ei kandideeri Riigikokku.

Ajakirjandusvabadus, milles puudub vastutus ja mis võimaldab vabalt santaaži ja nõiajahte “partei peajoonega” mittenõustujate suhtes, ei ole vabadus. See on meediadiktatuur.

Ma olen Madison. Ja ütlen seda nimme eesti, mitte prantsuse või mõnes muus peenes keeles.

Tsirkus läbi

Järjekordsed 101 asjapulka on nüüdseks Toompeale valitud. Lühikokkuvõttena:

Pluss:
* kesikud ei võitnud (mitte et see väga määraks, aga märgilise poole pealt on see hea)
* koguni kaks uut tulijat said sisse
* “musta auku” läks vähem hääli kui eelmisel korral
* uuest koosseisust jäid välja päris mitmed eelmisse Riigikokku sattunud tegelased, keda ei tohiks üldse poliitikasse lasta
* eksisteerib teoreetiline võimalus natukenegi ideelisema poliitika sünniks Toompeal.

Miinus:
* senine koalitsioon jäi aasta jooksul tehtud suursigaduste eest sisuliselt karistamata (sotside -4 on kaugelt liiga leebe laks)
* (peibutus)pardikasvandus töötas endiselt täistuuridel
* kuidas pärgli pärast sai Mr Bieber 15k+ häält…?
* uuest koosseisust jäi välja ka paar eelmises Riigikogus olnud asjalikku inimest (eeskätt vanema põlvkonna seast)
* KE valijaskond on endiselt parim näide vanasõnast “Küürakat parandab üksnes haud” (Savisaare lõpukõne auditooriumi käitumine meenutas üks-ühele omaaegse NLKP oma – tühjad siilmavaated ja ülipüüdlik plaksutamine iga lause juures).

Kokkuvõtlikult tuleb vist taas nentida, et iga rahvas väärib enda valitsejaid.