Veel üks arvanus tolle viimase nädala meediatsirkuse kohta. Sellega loen enda jaoks teema ammendatuks.
Otse öeldes – edaspidi üritan (vähemalt mõnda aega) eesti meediainimestega kokkupuuteid võimalikult vältida. See, mis viimase nädala jooksul toimunud on, ei viita mitte ainult käputäiele piiratud ajumahuga libedikele suuremas seltskonnas, vaid süsteemsetele probleemidele kogu selle professiooni esindajate mõttemallis – ning kutse-eetika sisulisele puudumisele.
Mida me näinud oleme:
* poliitilise neutraalsuse täielikku puudumist – seda oli muidugi ammuilma näha. Kesikud on oma Ühtse Venemaa koostööleppe ja muude sarnaste asjadega üsna põlastusväärne seltskond, ent nende kriitikavaba kottimine lihtsalt kottimise enda pärast ületas juba ammu mõistlikkuse piiri. Peaasi aga, et keegi taeva pärast mõnda oravat tõsimeeli ei kotiks…
* kuritegelikkuseni ulatuvat hoolimatust riikliku julgeoleku suhtes – seda, et natsiteema on Euroopas siiani suurimaid tabusid, peaks mainitud seltskond juba ülikooliajast teadma. Seda, et meie idanaaber hakkab kinni pisimastki võimalusest Eestile halba varju heita, ilmselt ka. Ja nüüd tehti kiiret kasumit silmas pidades (ju tellijad maksid korralikult) nädala jooksul selline spurt, et Eesti ainus reaalne sõjaline kaitsevari kutsus ühe inimese kohvile ja uuris, et mis toimub (ning kaudselt ka seda, kas ikka on mõtet siin enda vägesid hoida) ning piiritagused tegid ühe jabura saate teise järel. Mängime tulega?
* hämmastavat silmakirjalikkust – viimasel nädalal veeklaasitormi tekitanud Jaak Madisoni noorepõlvepostitusega samaväärseid asju leiab netimaastikust hunnikute viisi. Nagu juba mitmed on maininud, võib kõiksugu põnevaid (ja oskuslikult kontekstist välja rebides palju tuleohtlikumaid) detaile leida nii praeguste kui endiste ministrite minevikust (mitu endist komnoort on viimastes valitsustes olnud? Kuidas selle parteile antud tõotusega lood olid…?), ämma postkastidest ja autorollodest rääkimata. Kuid ilmselt kõige hämmastavam silmakirjatsemise näide on Ajakirjanike Liidu valjuhäälne protest Vene meedia poole tolle Tujurikkuja sketši serveerimisest tõe pähe. Üks vana ja kuulus raamat räägib midagi pinnust ja palgist…
* täielikku põlgust rahva kui terviku vastu – ja just see võibki lõpuks neile saatuslikuks saada (sarnaselt Ansipi suhtumisega ACTA vastastesse, mis üsna valusalt tagasi lõi). Internetiajastul on õnneks võimalik kaevata välja väga suur osa varasemalt ilmutatud materjalist ning võttes üksteise järel ette eesti meedias ilmunud kolme erineva nädala materjalid (ESM heakskiidu, kooseluseaduse vastuvõtu ja nüüdse valimisjärgse nädala) saame tõenäoliselt väga huvitava ning samas üsna kokkulangevate tunnusjoontega materjalikogumiku.
Miski on mäda Tartu ülikoolis. Rahvusülikoolist ei tohiks sedasorti “spetsialiste” välja tulla.
APDEIT 09.03 – päris mitmed siintoodud mõtted esinevad ka [L] Kristopher Rikkeni arvamusloos ERR ingliskeelses portaalis. Võib-olla kaugemalt näebki paremini, või ei ole hr Rikken lihtsalt Tartus õppinud.