06.2015 arhiiv

Muusikaelamus: rokkiv Alen

28.06.2015

Alen Veziko jõudis Kaku musavalikusse [L] ühe väga hea kontserdiga 2013. aastal Kumus. Väga mõnus meloodiline eestimaine softrokk, mida aitas esitada punt häid muusikuid tippkitarrist Laur Joametsaga eesotsas.

Nüüd sai käidud Pärnus uue plaadi esitluskontserdil. Ammende villa aias oli jaheda ilma tõttu üsna vähe rahvast, ent tõenäoliselt oodati sarnast romantilist “naistekat” (igati heas mõttes, enamik Kaku lemmikmuusikat käib tegelikult samasse rubriiki) kui Kumus. Ent lavale vaadates puudusid klahvpillid täiesti, küll aga paistis Gibson, Fender ja Rickenbacker (vist)…

Ja kui asi lahti läks, siis… tuli korralikke detsibelle (väga hea ja puhta saundiga, helimehele tuleb mütsi kergitada) ja klassikalist rokki. Alen on viimase plaadiga otsustanud ronida Terminaatori ja karmima otsa Smilersi rea peale – ja teeb seda pagana edukalt. Kõige lahedam lugu oli 2 Quick Starti kaver “Lõpuks leidsin sind”, mis arranžeeringult ja saundilt oli väga korralik rokknumber (midagi uue Europe’i ja kunagise Stryperi segu sarnast). Paulus, Laisaar & Co on tegelikult head poppheliloojad – kahjuks aga esitavad nad enda loomingut ääretult vastikus soustis, nii et lugude headusest arusaamiseks on kaverdajaid vaja. Alen igatahes tuli väga hästi toime.

Kontserdi lõpupoole tuli ka pehmemaid lugusid (“Päikesepoolsel tänaval” oli teine lemmik kontserdil) ning lisaloona esitatud hiti “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” pikk kitarrivariant meenutas üksjagu Claptonit.

Plaat sai ka ostetud ja Alenilt autogramm küsitud. Nii häid live-esinejaid ei ole sellise rea peal tegelikult Eestis hetkel kuigi palju.

Hiiu ime

23.06.2015

Hiiu tänav oli pool aastat remondis. Tülikas, aga on selge, et tänavad vajavad aeg-ajalt parandamist. Sai tööle sõidetud Tähe tänava kaudu.

Täna sõitsin esmakordselt uut Hiiu tänavat pidi ja karp vajus lahti. Nii tõsist WTF-elamust ei ole isegi Tallinna linnaviletsus enne pakkunud.

Hiiu tänav koos raudteeülesõiduga on Nõmme ja Hiiu rahvale väga oluline läbipääs Mustamäe ja Õismäe poole (nii Nõmme keskuse kui üha enam ka Vääna tänava ja Kadaka pst kaudu). Järgmine raudteeületuskoht autode jaoks on maa pool Pääskülas (kuhu jõudmiseks tuleb esmalt sõita 7 bussipeatusevahet  eemale ja sisuliselt pärast sama palju tagasi) ja linna pool Nõmmel (Valdeku tänav aga suubub vahetult enne raudteeületust Pärnu maanteele, mis tipptundide ajal tähendab korralikke ummikuid maanteele pääsemisel). Järelikult tuleks seda olulist liiklussoont hoida võimalikult suure läbilaskevõime juures.

Mida aga tegi linnaviletsus? Praegune Hiiu tänav meenutab hetkel istuvat peaministrit – näeb esmapilgul kena välja, aga on totaalselt eluvõõras ja minimaalse kasuteguriga.  Tänaval on kogu pikkuses Vabaduse puiesteest kuni raudteeni üksainus sõidurada, kus piirkiiruseks 30 km/h. See-eest on aga kõrval XL-suuruses (julgesti bussi laiune) kõnnitee! Sisuliselt on tulemuseks jalakäijate tänav, kuhu teatud tingimustel ka sõidukeid lubatakse. Mõte on hea, koht on vale.

Aga kõige krooniks on bussipeatused. Sellel lõigul on kolm peatust, millel sõidab 33. liini buss (enamasti lõõtsaga) – ja buss peatub sealsamas tollel ainsal sõidureal! Mõte “taskust” kõnniteel ei mahtunud ilmselt mõne inimese peakesse ära.  Tahaks näha, kuidas hakkab seal toimuma liiklus hommikusel tipptunnil, kui sellesse “torru” siseneb toosama lõõtsbuss (mis on loomult üsna pikaldase liikumisega). Tõenäosus, et terve tänav otsast lõpuni umbe saab, on üsna suur. Seda, mis saab kevadtalvel lumehangedega, ei hakka üldse ette kujutamagi.

Tjah. Partei andis ameti, mõistuse jättis seekord andmata.

Filmielamus: Come as you are

18.06.2015

ETV2 näitas just üle hulga aja üht tõsiselt head filmi.

Enamasti kipub puuetega inimeste kujutamine olema filmis kas punnitatult kangelaslik, kohmakalt koomiline või siis nõukastiilis haletsev – ühesõnaga, võta üks ja viska teist. Selles belglaste loos ei olnud ühtki neist.

Pigem tuli meelde omaaegne Grönoleni noortelaager Norra mägedes. Seal sai esmakordselt kohatud raske puudega, kuid normaalses ühiskonnas kasvanud inimesi – ning nende mõttemall oli siinsega võrreldes üsna teistmoodi küll. Ei lugenud jalgade, käte või rataste arv, luges inimene ise.

Belglaste filmiloos otsustavad kolm raske puudega noormeest vanemate juurest nädalaks putku panna ja rännata läbi Euroopa Hispaaniasse, kus asuvat spetsiaalselt puuetega inimesi teenindav lõbumaja. Enne veel põigatakse teel sisse paari veinimõisa ning tehakse muudki pulli. Filmi tooni ei muuda ka see, et ühel poisil on ravimatu ajukasvaja ning hommikul peale edukat sihilejõudmist (igas mõttes) leitakse ta surnult merest ratastoolis istumas.

Vaadates tuli meelde kaks pilti. Üks oli ühest teisest filmist – nimelt see, kuidas McMurphy “Lendas üle käopesa” hullumajaseltskonna “hüppesse”  viis ja kokutava Billy natuke siinkirjeldatuga sarnaste meetoditega terveks ravis. Teine pilt Norra laagrist, kus taanlane ja hollandlane, mõlemad ratastoolis ja praktiliselt vaid pead liigutada suutes, üksteise võidu õlut trimpasid (kõrrega muidugi) ja lolli iba ajasid, nii et ülejäänud seltskond naerust lookas oli.  Seda oleks mõnigi “terve” inimene nägema pidanud.

Ja filmi soovitaks ka kõigile.

Kepp & kõnd

02.06.2015

Üks hea inimene laenas proovimiseks sihukesed kepid, millega ilma suuskadeta trenni tehakse.  Siiani on pigem selle asja üle nalja heidetud (eraldi on parem…), aga nüüd sai ära proovitud.

Alguses võttis natuke aega, kuni õige rütm kätte tuli. Siis aga sai üks ca 3-km ring läbi käidud – ja ausalt öeldes oli tegu üllatavalt tõhusa trenniga. Koju jõudes olid isegi sokid läbihigistatud… Ja jooksmisega (või vähemalt Kaku versiooniga sellest) võrreldes oli asi liigestele märksa leebem. Ainult et kulgemine on aeglasevõitu, peab aega olema.

Kakk hangib nüüd endale ka toikad ja proovib teinekord veel.