Sirelid, päike ja tsikkel

Täna oli keset päeva [L] üks ettekanne Tallinna Puuetega Inimeste Kojas. Läksin ja tulin rattaga – minnes oli kerge ajahäda, kuid Harku ja Paldiski maantee kaudu jõudis Endlasse üllatavalt nobedasti. Ilm oli nii soe, et ka 90 ligi küündiva kiiruse juures oli tuul meeldivalt pehme – seda isegi vaid T-särgis sõites.

Tagasiteel oli aega rohkem ning tulin tiba pikemat teed pidi – käisin vaatamas mõningaid kohti, mis eri aegadel rohkem on tähendanud. Nõmme vahel olid tänavad paksult täis sirelilõhna, soe tuul sasis särgivarrukaid ja päike säras taevas… Kõik oli vaikne ja rahulik (ning Sue neljataktiline mootor töötab kolmanda käigu madalate pööretega vaiksemalt kui auto, seega ei teinud loodetavasti ka ise väga palju lärmi). Uskumatult mõnus elamus.

Asjalik juhtkiri

…Postimehest.

Europarlamendi resolutsioon oli üle ootuste hea – eriti see preambul, kus kõik naaberriigi sigadused kenasti punktikaupa üles on loetud. Ja mis väga oluline, tulemus 460/31/38 meenutab ülekaalukuselt toda paari aasta tagust hääletust, millega Euroopas vähemalt mõneks ajaks tarkvarapatendid sohu saadeti. Peab ikka väga loll/nahaalne olema, et seda tulemust eirata. Ning samas esinenud ja tugeva aplausi teeninud malemeister Kasparov pani oma sõnavõtuga ilmselt i-le täpi peale.

Kuid muidugi on Postimehel õigus ka selles, et nüüd tuleb hakata kõige kiuste Eesti ühiskonda taastama. Mõnedki pesuveega välja visatud lapsed tuleb veel üles otsida.

Tõrvaaugul

Suvise puuetega noorte laagri orgunn käib ja loodetavasti saame asja läbi viidud. Finantseerimiseks tehtud projekti juures on veel mõningaid lahtisi otsi, aga loodame parimat. Täna käisime siis Tõrvaaugul kohta üle vaatamas. Kahjuks on kuulus Tõrvaaugu õuel asunud taaratempel ehk tühjadest pudelitest tehtud 6m kõrgune hiigelpudel nüüd ajalugu – see kukkus paari joodiku tekitatud vigastuste ja kõva tuule koosmõjul eelmisel aastal ümber. Aga Tõrvaaugul on muudki põnevat vaadata. Majutuskohti peaks jätkuma, maja on ratastooliga ligipääsetav ning trennitegemispaik olemas. Lisaks trenniprogrammile on kavas ka mitme huvitava külalise esinemised.

19.-22. juulil siis selgub, mis asjast välja kukkus.

Piraatluse roll majanduses

Umbes sellisel teemal on kirjutatud [L] Ludwig von Mises’e Instituudi analüüsiv lugu. Päris asjalik. Ainult et terminoloogia on käest ära. “Piraatlus” on ka senise omandvaralise ärimudeli korral puhas propagandatermin, vaba kultuuri ilmingud nagu siin mainitud Cory Doctorow’ ulmeromaan ei lähe sinna alla üldse. Ent peamine on siiski asjaolu, et rohkem inimesi hakkab [L] Linuse seadusest paremini aru saama.

Omapärane

Vastavalt Mr. Costello soovitusele üritasin veel kord ja sattusin lugema [L] seda kommentaariumi. Oijah… Üks pool üritab (vahelduva eduga ja kohati ebaõnnestunult) argumenteerida, teine pool (ehk siis majaperemehed) räägib nulltolerantsist, verbaalonanismist ja rahulduse saamisest ning röögib “Möla maha!”… Ehk üks osapool üritab pidevalt piljardilaual hoopis kabet mängida ning siis ollakse imestunud, miks kummastki mängust midagi välja ei tule.

Masendav, seltsimehed vasakpoolsed. Masendav. Sovsjem njekulturno, öeldakse vist sealpool piiri. Sorry, ma tõesti üritasin aru saada – aga vist ei õnnestunud.

Aga üldiselt tuleks Kakul nüüd vahelduseks poliitika kallal urisemine ära lõpetada ja millestki lõbusamast kirjutada – kuni idanaaber midagi uut suuremat välja haudub. Tegelikult on ju tore, et on olemas erinevate arvamustega inimesi – aga neid arvamusi peaks suutma veidi kultuursemas vormis esitada kui ülaltoodud näites (eriti kuna AFAIK on tegu suht akadeemilise seltskonnaga). Vastasel juhul on õigus ameerika lõuapoolikutel: “Opinions are like assholes: everybody got one. And they all STINK.” 😛 (Pardon my French…)

P.S. TLÜ ja 8. mai liikumise vahele ei maksaks viimase kriitikutel ka kohe võrdusmärki panna (mõnest kommentaarist tundub nõnda). Kakk nimelt töötab ka TLÜ-s, ilmselt on seal omajagu teisigi elust samamoodi arvajaid.

Lugemisi

Esmalt sattus kätte Tele2 kliendileht. Tuleb tunnistada, et erinevalt tavapärasest “meie ruulime”-ajuseebitusest on seal lisaks reklaamile ka üsna mitu harivat lugu. Eriti meeldis intervjuu Priit Vesilinnuga – National Geographicu ajakirjanikuga, kes kirjutas 1980. aastal NL võimudele äärmiselt vastukarva ning laia vastukaja tekitanud loo Eesti ajaloost ja tollasest tegelikkusest. Ka praegu on tal üsna palju öelda.

Teine tunnustav viibe tuleb aga teha mehele, kes läks Eesti ajalukku lausega “Ükskord me võidame niikuinii!” (temast kirjutas eelmise nädala Ekspress). Mees, kel oli piisavalt selgroogu vastu hakata omaaegsetele nõuka-tegelastele ning kel on seda ka piisavalt, et peale aprillisündmusi Keskerakonnast avalikult välja astuda. Respect, nagu tänapäeval on moodne öelda.

Ja veel üks ülihea, ehkki sees keerama panev lugu on Ekspressis. Pekka Erelt kirjutab [L] paralleelidest 1924. aasta 1. detsembri ja hiljutise pronksiöö vahel. Üks ja sama saatanlik käekiri – too riik ei ole vahepealsete aastatega mõhkugi muutunud.

Maksimarketis

Oli vaja poes käia. Maksimarketi kassasaba oli nagu ikka pikk ning ajaviiteks sai pilk peale visatud ka sealsamas kassade ees suurelt väljapandud venekeelsete lehtede esikülgedele. Need sisaldasid … noh, tüüpilist vene pressi hülgemöla.

OK, meil on sõna- ja trükivabadus. Aga kas marketi peremeestel niipalju aru peas pole, et sellist saasta kohe kassade ette välja ei paneks? Praeguses kontekstis mõjus see küll umbes nagu “Mein Kampfi” müük vastvalminud sünagoogi vastas või pornolett algkooli väravas. Või käib Tallinnast lääne pool asuvas suurpoes tõesti nii palju impeeriumimeelseid, Putini poolt läbikeedetud ajudega vene inimesi, et nende ees pugemise nimel tasub riskida eestlastest klientuuriga? Ausalt öeldes tekkis väike impulss edaspidi mõnes muus poes käia.