Eile õhtul sai kõvasti klaverit mängida ja vanades fotodes tuhnida. Ühesõnaga, suur nostalgitsemine. Rääkisime Vitaga vaheldumisi Kristianile napakaid lugusid omaaegsetest Norra laagritest ja tundsime end igati lõbusalt. Ja muidugi vaaritas peremees jälle sihukese restoranilõuna, et anna olla (seekord oli miski täidetud kala). Hea, et ringijooksmist piisavalt on, toitlustamine igatahes on olnud fantastiline ning muidu võiks ümbermõõt päris käest ära minna.
Täna hommikul sai Kakk hakkama sellega, et tegi kokast peremehe asemel süüa… Omletindus aga tuli täitsa ilusti välja ja kohalikud kiitsid kõvasti. Pärast aga läksime jälle loodusesse kolama – oleks pidanud tossud kaasa võtma, praegused kingad hakkavad sellise jalgsimatkamahvi juures otsi andma…
Ronisime mööda karjamaid ja külateid ning viimase etapi päris metsas. Vahepeal tegime peatuse, jõime teed ja arutasime ilmaelu. Lõpuks saime ringiga auto juurde tagasi ning käisime läbi ka Kristiani elamisest (neil on senini mõlemal oma maja). Tutvusime kohaliku kassiga (17-aastane lumivalge elukas) ja istusime päikesesäras järve juures – Silkeborgi ümbrus on tõesti ülimalt ilus, meenutab üksjagu Lõuna-Eestit (ainult mäed on tiba suuremad).
Pärast tagasijõudmist oli kogu seltskond nii küps, et keeras kogu koosseisus lõunauinakut tegema. Viimaks tekitasime ka õhtusöögi ja siis varsti oligi aeg rongile tüürida. Praeguse kava järgi lähen teisipäeva õhtul sinna veel korra tagasi, nii et päris hüvastijättu ei korraldanud…
Herningi poole sõites algas varsti taas selline Taani maastik, mida olin varem ette kujutanud ja mida Kopenhaageni ümber näha võib – sihuke tasane ja igavavõitu. Herningi hotell oli lubatud viisil kohe jaama kõrval, mingit orienteerumist ei olnud vaja. Nüüd siis kükkab Kakk hotellis, loeb meile, vaatab ühe silmaga Pro7 pealt Tähtede sõja 2. filmi ja teise silmaga valmistub homseks projektiürituseks. 🙂