Üks seltskond, kellest ma tõesti parimagi tahtmise juures aru ei saa, on [L] Kaheksanda Mai Liikumine. Tean selle taga mõnda inimest ning ei pea neid Eesti riigi vaenlasteks (tegu on toredate ja mõtlemisvõimeliste inimestega). Ilma selle teadmiseta peaksin seda… ei taha välja öelda, milleks. Meenub kaader “Iseseisvuspäeva” filmist, kui umbes sedasorti rahvas suure kisaga ja loosungeid lehvitades pilvelõhkuja tippu “külalisi” tervitama ronis. Siis avanes luuk ja käis pauk ning linna polnud enam.
Vasakpoolseid teoreetilisi konstruktsioone võib olla tore aretada. Ega Kakk end ka paduparempoolseks ei pea, puht majandusmudeli osas lähevad arusaamad ehk isegi kusagile sotsdemmi lähedale. Sotsiaalsfäärist ja puuetealalt saadud üsna pikk kogemus tingib seda, samuti üldine maailmavaade. Rahvuslane on Kakk aga küll – ning viimaste sündmustega seoses üha enam.
Igal juhul aga ei peaks pahempoolitsemisega tegelema ajal, mil vandaalid linnas möllavad, servereid maha pingitakse ja välismaal saatkondi sitaga loobitakse. Lahingusse minev sõjavägi ei saa olla osalusdemokraatia ning ümberpiiratud linnas ei saa filosoofilisi dispuute pidada. See ei tähenda, et osalusdemokraatia poleks hea asi või et dispuute ei tuleks pidada. Lihtsalt aeg on vale. Läänemaailmas on kaugelt liiga palju naiivikutest pahempoolitsevaid lolle (sorry otseütlemine), kes on eri aegadel Venemaale trumbid kätte mänginud – Kim Philbyst Vares-Barbaruseni.
Ja üks asi tuleks peale mõningate kirjatükkide lugemist küll välja öelda – “haritlane” ja “vasakpoolne” ei ole sünonüümid.
