Üks seltskond, kellest ma tõesti parimagi tahtmise juures aru ei saa, on [L] Kaheksanda Mai Liikumine. Tean selle taga mõnda inimest ning ei pea neid Eesti riigi vaenlasteks (tegu on toredate ja mõtlemisvõimeliste inimestega). Ilma selle teadmiseta peaksin seda… ei taha välja öelda, milleks. Meenub kaader “Iseseisvuspäeva” filmist, kui umbes sedasorti rahvas suure kisaga ja loosungeid lehvitades pilvelõhkuja tippu “külalisi” tervitama ronis. Siis avanes luuk ja käis pauk ning linna polnud enam.
Vasakpoolseid teoreetilisi konstruktsioone võib olla tore aretada. Ega Kakk end ka paduparempoolseks ei pea, puht majandusmudeli osas lähevad arusaamad ehk isegi kusagile sotsdemmi lähedale. Sotsiaalsfäärist ja puuetealalt saadud üsna pikk kogemus tingib seda, samuti üldine maailmavaade. Rahvuslane on Kakk aga küll – ning viimaste sündmustega seoses üha enam.
Igal juhul aga ei peaks pahempoolitsemisega tegelema ajal, mil vandaalid linnas möllavad, servereid maha pingitakse ja välismaal saatkondi sitaga loobitakse. Lahingusse minev sõjavägi ei saa olla osalusdemokraatia ning ümberpiiratud linnas ei saa filosoofilisi dispuute pidada. See ei tähenda, et osalusdemokraatia poleks hea asi või et dispuute ei tuleks pidada. Lihtsalt aeg on vale. Läänemaailmas on kaugelt liiga palju naiivikutest pahempoolitsevaid lolle (sorry otseütlemine), kes on eri aegadel Venemaale trumbid kätte mänginud – Kim Philbyst Vares-Barbaruseni.
Ja üks asi tuleks peale mõningate kirjatükkide lugemist küll välja öelda – “haritlane” ja “vasakpoolne” ei ole sünonüümid.
Aga sa siiski püüa aru saada. Kui Kaheksanda Mai Liikumisest aru ei saa, siis loe teiste vasakpoolsete blogisid:
Punane Hanrahan
Markus Daaniel
Ray D. Noper
jne
Meil ei ole õnneks praegu olukorda, kus “sõjavägi läheb lahingusse” ja “linn on ümber piiratud”. Sseetõttu ongi mõistlik, et ka teisitimõtlejad suu lahti teevad ning veel mõistlikum oleks, kui neid ka kuulataks. Aeg on vägagi õige, õigemat aega enam tulla ei saagi. Sest kui me nüüd vaikime, siis teil jälle pärast hea tulla parastama, et “kus te enne olite” või “tagantjärele tarkus”.
Ja üks asi tuleks peale selle kirjatüki lugemist küll välja öelda – “riigi vaenlane” ja “valitsuse vastane” ei ole sünonüümid. Nagu ei ole seda ka “vasakpoolne” ja “venemeelne”.
Aga sa siiski püüa aru saada. Kui Kaheksanda Mai Liikumisest aru ei saa, siis loe teiste vasakpoolsete blogisid:
Punane Hanrahan
Markus Daaniel
Ray D. Noper
jne
Meil ei ole õnneks praegu olukorda, kus “sõjavägi läheb lahingusse” ja “linn on ümber piiratud”. Sseetõttu ongi mõistlik, et ka teisitimõtlejad suu lahti teevad ning veel mõistlikum oleks, kui neid ka kuulataks. Aeg on vägagi õige, õigemat aega enam tulla ei saagi. Sest kui me nüüd vaikime, siis teil jälle pärast hea tulla parastama, et “kus te enne olite” või “tagantjärele tarkus”.
Ja üks asi tuleks peale selle kirjatüki lugemist küll välja öelda – “riigi vaenlane” ja “valitsuse vastane” ei ole sünonüümid. Nagu ei ole seda ka “vasakpoolne” ja “venemeelne”.
Esmalt vabandused, et modereerimine vist mõne aja võttis – olin liikvel.
Alustaks lõpust. Minupoolne lause, mida parafraseerid, sündis peale U. Sutropi kirjutise lugemist Postimehes, kus ta sai oma üsna julgete (ehkki kohati natuke lahmivate) seisukohtade eest sellist ad hominem kriitikat, et anna olla (“tuulenuusutaja” jne jne). Kui võrrelda minu poolt välja toodud stereotüüpi Sinu poolt tooduga, siis julgeksin väita enda oma natuke levinum olevat (vähemalt läänemaailmas).
Valitsuse kohta – eelmise valitsuse vastane olin ka mina, olemata riigi vastane. Praeguse valitsuse pimedaks fänniks end ka ei pea. Minule teadaoleva info alusel ei julge ma öelda, et Ansipi otsus sõdur teisaldada kõige parem oli. Samas on täiesti alust eeldada, et näiteks Kaitsepolitseil oli reaalset infot mingi palju hullema stsenaariumi kohta, mida kavandati sõduri eelmises asukohas. Ma ei tea. Järgneva puhul aga ei heida ma valitsusele ega politseile midagi ette. Isegi need mõned ülereageerimise juhtumid kahvatuvad selle kõrval, kuidas märatsev mass neid kolm tundi sõimas ja provotseeris. Eriti jube oli eilegi telekast üle nähtud kaader, kus üks mutt sättis oma ca 10-aastast poega politsei ette: “Löö teda! Löö!”. Poisi õnnetu ilme on mul siiamaani silme ees.
Valitsuse vastane võib osutuda ka riigi vastaseks, kui ta avaldab oma meelsust sellises kohas ja sellisel viisil, et see riigile kahjulikuks osutub. Iga vähegi meelepärast sõnavõttu kasutab vene meedia praegu oioi kui rõõmuga ära. Psühholoogilise-propagandistliku sõja osatähtsust ei saa alahinnata. Ja enne kui hakkad mind süüdistama “lõuad pidada ja edasi teenida” promomises, loe veel minu sissekanne läbi. Välise ohu alanemisel tavalisele tasemele tervitan ma kõikvõimalikke erinevaid seisukohti, seda enam et valitsus on tõesti üht koma teist valesti teinud. Minu arvates aga aeg EI OLE õige. Pinged on veel õhus ja igasugune provokatiivne väljaütlemine võib lõppeda üsna ettenägematu tulemusega.
Vasakpoolne ja venemeelne on veel keerulisem. Eestis sinna võrdusmärki panna ei saa, Lääne-Euroopas aga saab kohe kindlasti. Eestlasena suhtun europunastesse juba sellepärast mitte kõige paremini, et nad lihtsalt ei tea, mida räägivad. Ajalooline kogemus on ümmargune null.
Sinu mainitud blogisid olen vahetevahel lugenud, eriti Hanrahani ja Noperit. Kõige oma lugupidamise juures inimeste seisukohtade vastu pean enamasti jääma üsna eriarvamusele.
Veel üks asi. Tsiteerin:
> Sest kui me nüüd vaikime, siis teil jälle pärast hea tulla parastama
Kõige vähem on praegusel hetkel kasu piiride vedamisest “teie” ja “meie” vahele. Nii eestlaste-venelaste kui eestlaste endi seas.
Võid minu selle kommentaari ära kustutada, kus linke pole. Ma arvasin, et ehk ei muutunud see seetõttu avalikuks ja postitasin teise topelt.
Muidu aitäh pika vastuse eest aga (jällegi sind parafraseerides) kõige oma lugupidamise juures jään eriarvamusele.
Mul on jah sodiuputuse tõttu ühe IP pealt esmapostitus modereeritud, järgmised peaks niisama läbi minema. See Sinu viimane tuli juba ilusti.
Aga mis ikka – eriarvamusi on ka vaja. Niikaua kui nende peale sõimlema või kõvade asjadega viskama ei hakata, on kõik hästi. Nii et aitäh kirjutamast ja edu edaspidiseks. 🙂
Aga üks asi, millest mina aru ei saa – “Rahvuslane on Kakk aga küll – ning viimaste sündmustega seoses üha enam.”
Kuidas on võimalik, et viimase aja sündmused üht mõtlevat inimest rohkem rahvuslaseks sunnivad? Praegu on küll kõige ebaõigem aeg oma rahvuslusega liputada. Just nimelt rahvuslus (nii eesti kui vene oma) on ju süüdi nendes sündmustes (nagu ka kõigis teistes rahvuste vahelistes konfliktides). Väga vale on praegu oma rahvust ja eestlaste-venelaste erinevust rõhutada. Pigem peaks just otsima, mis meil ühist on. Ja ühineda võiksid normaalsed ja mõtlevad inimesed mõlema poole pealt ja näidata, et mitte kõik eestlased ei ole natsid ja mitte kõik venelased ei ole NSVL-i patrioodid.
Aga tegelikult ma arvan, et ega asi ei olegi praegu väga hull. Paistab, et kogu see asi on eestlaste ja venelaste suhetele isegi kasuks tulnud. On tekkinud dialoog ja püütakse vastastikku teineteist mõista.
Ühisosa otsimises täiesti nõus. Rahvusluse osas aga ei ole üldse.
Nagu ma ka varem olen öelnud ja ütlen veel – rahvuslus (vähemalt terve selline) EI TÄHENDA teiste rahvuste alaväärtustamist. Ma ei saa jälle sellest aru, kuskohast mõned inimesed seda võtavad? Mitmest kohast on läbi käinud väide, et eestikeelne sõimusõna “tibla” tähistab just homo sovieticus’t, mitte venelast. Ütleksin, et pigem rahvuse ja juurte puudumine tegi need Tallinnas laamendanud inimesed sellisteks, mitte rahvuslus.
Töötan ise koos mitme vene inimesega ning meil pole kunagi mingit konflikti olnud – ilmselt läheksin palju kiiremini vastuollu mõne eesti rullnokaga. Samas ei saa ajalugu olematuks teha. Nii nagu sakslastel on pikk siinkandis sigatsemise kogemus ette näidata, on seda ka venelastel. See ei tähenda, et ma pean selle eest mõnele Jürgenile või Vladimirile kraesse kargama (kui just Jürgenil ja Vladimiril ei tule isu seda ekstra rõhutada ning neil veel õigust ülegi ei jää).
Viimase lõiguga taas igati nõus. Paraku aga peab arvestama ka sellega, et on olemas üsna mitmeid jõude, kellele siinne leppimine kohe üldse ei meeldi. Seega ei piisa ainult “rebjata, davaite zhit’ druzhna” hõikamisest. Need, kes teadlikult ja plaanipäraselt vaenu õhutasid (sain tolle kuulsa venekeelse meili ise ka, leidsin spämmikastist), tuleb vastutusele võtta.
Kakk, mis seal meilis kirjas oli?
Ja mis vastutusele täpsemalt? Kui meil on riigis 5000 inimest, kes selle riigiga rahul ei ole, siis äkki peaks hakatuseks neilt küsima, et millega nad täpselt rahul ei ole ja mida me saaksime nii teha, et neil oleks parem ja meil poleks halvem.
Sest vaadake, me oleme kõik selle maa elanikud ju. Võrdsete õigustega, sõltumata rahvusest. Seni kuni eestlased rõhutavad oma rahvusluse-paradigmat, on ka Venemaa natsionalistidel võimalik omapoolset rahvuse paradigmat siin peale suruda. Kui me kõiki siin elavaid inimesi võrdselt kohtleme ja seda avalikult rõhutame, siis on igasugusel imelikul propagandal palju vähem mõju. Kui me jõuga ennast kehtestame, siis me ainult aitame iseenda-vastasele propagandale kaasa.
Ja kui keegi on homo soveticus, siis ta ei ole selle pärast alaväärne. Isegi fašisti ei ole vaja enna vangi panna, kui ta mingit reaalset kuritegu pole sooritanud, eksole.
Aga riigivastaseid tean ma palju. Need on anarhistid ja Eesti PunaMusta tegelased on päris arukad ja ma ei näe põhjust, miks neid riigi vastaste mõtete levitamise pärast peaks represseerima hakkama:-) Ma ise küll arvan, et kui riigid juba olemas on, siis nende kaotamiseks peab olema hea põhjus, rääkimata sellest, et nad on administratiivselt kasulikud.
Aga riigi sidumine rahvusega on libe tee. Kuni selle aasta aprillini arvasin ma Eesti niisuguseks näiteks, et rahvuslus ja demokraatia saavad koos eksisteerida, kuid “rahvavaenlase” ja “me oleme sõjas ja peame ühte hoidma, seega teisitimõtlemine on keelatud” ja “tule Eesti poolele üle!” retoorika näitas, et ei saa. Riigi legitimeerimine vaid rahvuslusega tundub viivat endise Jugoslaavia õudustesse.
Terekest,
Üritan selle meili üles otsida ja Sulle edasi saata.
Alustaks jällegi lõpust. Endisest Jugoslaaviast räägivad minu teada serblased ja horvaadid sedasama keelt, ka bosniakid (ehk islamiusulised) kasutavad seda – viimaste puhul on minu mäletamist mööda tegu sama rahvaga, kes on lihtsalt ajalooliselt moslemiteks hakanud. Seega keeleline dimensioon langeb täiesti ära, mis Eestis üsna oluline on. Ka ei ole Eestis keegi hakanud sugupuudes sorkima ja sealt venelasi otsima (vähemalt ei ole ühestki juhtumist kuulnud) – serblastest retsid võtavad asja pigem USA rassistide või natside vaimus. Ilmselt on Eestis siiski üsna vähe neid, kes venelase peale a priori viltu vaatavad (noh, näiteks keelduvad Tanja Mihhailovat kuulamast või Mihhail Lotmaniga rääkimast või muud sarnast jaburat). Pigem on asi siiski rahvuslikus mälus, kust kaasa tulevat kerget ettevaatlikkust peab iga konkreetne inimene siiski ise oma tegude ja mõtetega usaldamatuseks võimendama – kuna eespool näitena toodud prl Mihhailova ja hr Lotman ei ole andnud selleks mingit põhjust, suhtub minu arvates iga normaalne eestlane neisse kui väga meeldivatesse kaaskodanikesse. Seega ei leia ma Jugoslaaviaga eriti palju ühisjooni.
Nagu olen juba korduvalt öelnud, ei välista mõistlik rahvuslus absoluutselt teiste rahvustega võrdväärset suhtlemist ega nendega kõrvuti elamist. Näiteks prantslaste Le Pen on minu jaoks siiski äärmuslane. Väikerahvaste jaoks aga on rahvuslus möödapääsmatu omadus, kui nad tahavad alles jääda.
Homo sovieticust ja fašisti (ja ka kommunisti, kui juba võrdlema hakata – minu jaoks on nad täpselt sama pulga peal) ei pea muidugi vaid selliseks olemise eest vangi panema. Minu arust aga teevad nad varem või hiljem midagi sellist, mille eest peab panema. Kui aus olla, siis seni pole veel ühtegi mõistlikku tõsikommunisti kohanud – äkki nad on olemas, mine tea. Samas tundub mulle, et iga inimene, kes K. Marxi luulu klassivõitlusest liiga tõsiselt võtab, satub varem või hiljem probleemide ette. Kuidas ta need lahendab, sõltub juba inimesest.
Ja kui viimaks taas Jugoslaavia juurde tagasi tulla ja ikkagi paralleele otsida, siis on absoluutne enamik rahvusvahelisi tagaotsitavaid sõjakurjategijaid Suur-Serbiast und nägevad serbia väepealikud. Ma tahaks kunagi näha seda päeva, millal mõni vene sõjaväelane sõjakurjategijana kohtu alla antakse (eeskätt Tšetšeenia, aga ka muude sigaduste eest – seal on olnud paar potjomkinlikku protsessi, kus aga reaalseid karistusi pole järgnenud). Selle riigi (mitte rahvuse!) viga on blatnoilik ülbe uhkus enda kordasaadetud sigaduste üle, igasugune kahetsus on täiesti võõras.