Aastapäev

Paar mõtet.

Telekast tulev aastapäevaprogramm on üllatavalt asjalik. 12 points läheb vürst Volkonskile ja tema “Aru pähe!”-loole. Muu osa on heas mõttes isamaaline ja tänasel päeval igati paigas. Alo ilmselt tõstab “Isamaa ilu hoieldes” uusversiooni kuuldes pöidla siinpoolsete poole. Ja Hannes Kaljujärv on täitsa äge hevilaulja.

Taas kord – Eestil on jälle president. Toomas Hendrik on tõmmanud Lennu-taadu suured jalavarjud jalga ning need polegi talle enam eriti liiga suured.

Ja uudised idanaabri juures toimunud läbustamistest ja Eesti saatkonna miski sodiga loopimisest annavad tunnistust lollide lontruste jõuetust vihast.

Head aastapäeva!

Peessekukkunud projektist

… nimega Eesti Vabariik oli täna üpris avameelselt juttu [L] Tallinna Ülikooli uue maja Tallinna saalis, kus esitleti uut Eesti inimarengu aruannet 2006 (seekord mitte enam UNDP, vaid Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse koostatuna).

Ehk pole siiski asi veel päris lootusetu. Igatahes igapäevase öökimaajava valimismöla taustal mõjus sealkõneldu nagu akna avamine räigelt täispeeretatud toas (vabandan ebaviisaka metafoori kasutamise pärast). Aga aruandes avanev pilt on ikka päris jube. Kui Tšehhi ja Sloveenia sarnanevad oma ühiskondlike näitajate osas paljuski juba Põhjamaadega, siis meie oleme pigem võrreldavad idanaabriga. Ja see, et litakad-lätakad meiega samas augus on, ei muuda eriti asja. Meie ainus kõrge näitaja on majandusvabadus – ehk siis olukord, kus riik ei sekku erinevate jokkerite mahhinatsioonidesse. Praegune Eesti on suures osas paraku hedonistlike ja süüdimatute jobude ühiskond (see nähtub ilusti ka ühes uuringus toodud kaheteljelisest skeemist; kahjuks ei ole uuringutulemusi hetkel veel veebi pandud).

Huvitav on praegust reaalsust võrrelda omaaegse Linnar Viigi tulevikuvisiooniga Suurest Slämmist, Lõuna-Soomest ja teistest võimalikest arengustsenaariumidest. Hetkel ei ole meil vist Slämmist haisugi, praegusest vaesest Lõuna-Soomest aga on kardetavasti tekkimas kesikuna ruigav ja oma pessa essuv Lääne-Peterburi.

Tahaks olla optimist ja öelda, et probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest. See viimane tuli täna juba päris hästi välja. Ju näeb.

Parkinsoni tõvel uus ravim

Eile [L] Mella sünnipäeval tuli see kõneks, täna leidsin vastava uudise ka [L] BBC-st. Selgub, et selline kurikuulus asi nagu ecstasy suudab radikaalselt vähendada Parkinsoni tõve sümptome… Loodetavasti leiavad meedikud nüüd uue suuna seda haigust uurida ning töötavad välja midagi, mis ravib sama edukalt ning samas ei eelda asjaosaliselt roheliste päkapikkude nägemist.

Mõned mõtted veebifoorumitest

Kakk käib lugemas mõningaid eesti veebifoorumeid. Seda siin kirjutama ajendas mõnda aega kestnud omapärane olukord ühes neist.

Oletagem, et veiniarmastajate foorumisse tuleb täiskarsklane. Või sigarifännide omasse mittesuitsetaja, võitluskunstiarmastajate omasse patsifist või usklike sekka uskmatu. Ühesõnaga inimene, kelle arusaamad erinevad tunduvalt foorumikasutajate enamiku omadest. See olukord võib olla nii õnnistuseks kui needuseks.

Kui tulija suudab oma seisukohti väljendada taktitundeliselt, tunneb foorumi põhiseltskonna arusaamu ning teab nende tausta, oskab teinekord öelda ka “vabandust, ma ei tea seda” ja eksimise korral siiralt vabandada, teenib selline teisitimõtleja raudselt ära kogu seltskonna lugupidamise (endalgi oli üks väga meeldiv sedalaadi kogemus ühest foorumist). Kui aga tulnukas lööb jalaga võõra koja ukse lahti, teatab: “te siin ei jaga mitte muhvigi” ning samas näitab üles hämmastavat ignorantsi foorumi kõige elementaarsemate põhiseisukohtade osas (umbes nagu eespool näitena toodud täiskarsklane, kes hakkab veinifoorumis rääkima “viin on hirmus paha”), siis on seis äärmiselt ebameeldiv. Lisaks sellele, et sellise inimesega ei tule arutelust midagi mõistlikku välja, on kogu foorumi õhustik ilmselt pikaks ajaks rikutud. Asja teeb hoopis hulluks see, et sageli on tegu niivõrd domineerimishimuliste isiksustega, et kogu foorum muutub ühe inimese soolonumbriks – sel juhul leiab siinkirjutaja küll, et kui inimene erasõnumis tehtud hoiatusest järeldusi ei tee, tuleb sedalaadi kodanik teiste huvides eemaldada.

Paneks siia lõppu paar soovitust, mida võiks foorumisuhtluses arvestada (omalaadse 10 käsu vormis):
1. Tea, kuhu lähed. Mis koht see on, millega seal tegeldakse, milline on üldine õhustik.
2. Kui tegu on foorumiga, kus valitsev maailmavaade pole sulle vastuvõetav, mõtle kaks korda järele, enne kui “sisse hüppad”. Kui otsustad siiski minna, loe järgnev läbi. Kaks korda.
3. Enne loe, siis kirjuta. Jälgi mõnda aega mängu, enne kui sõna võtad.
4. Temaatilise foorumi puhul tee kodutöö ära ja tee selgeks põhiline, millest seal räägitakse. Marki täis teha on väga lihtne, uuesti mõistliku inimese mainet saada märksa raskem.
5. Sõna võttes ära rõhuta pidevalt oma oponeerivaid seisukohti. Eriti rumalatena mõjuvad igasugused “tõekuulutajad”, kelle ainus argument on “ma tean, et see on nii (teie võite kõik ***** kerida)”.
6. Enne tõsiselt vastu vaidlema hakkamist tee selgeks, kas said teiste seisukohast ikka õieti aru.
7. Ära karda öelda “ma ei tea” ega tunnistada oma eksimusi.
8. Ära mine isiklikuks (argumentum ad hominem) – isegi siis, kui vastaspool seda teeb. Kui saad mõne tõsise solvangu osaliseks, ära vasta kohe (afektiseisundis), vaid mõtle pool tunnikest järgi.
9. Kui oled kellegagi tülli läinud, katsu võimalikult kiiresti leppida. Lahendamata tüli hakkab aegamööda üha hullemat haisu ajama.
10. Ole inimene – see on netiketi põhikäsk, mis kehtib nii kõigis võrgusuhtluse valdkondades kui ka väljaspool Võrku.

Stephen E. Arnold IT Kolledžis

Täna käis mainitud [L] härrasmees ITK-s rääkimas. Täitsa põnev ja põhjalik sissevaade IT-ärimaailma sellesse ossa, mis tegeleb infootsingu ja andmekaevandamisega. Põhiosa ettekandest moodustas 20 selle valdkonna firma uuring – analüüs näitas üsna huvitavalt eri firmade liikumist lihtsate töövahendite loomise tasandilt superplatvormi-tasandi suunas (viimasele on jõudnud vaid kolm suurt: IBM, Oracle ja Microsoft).

Kaku erialane kiiks muidugi oleks tahtnud küsida: kas kogu see temaatika eeldab a priori “kinniseid” lahendusi (pea kõigil käisid läbi mõisted proprietary, patented, Windows-centered)? Eriti IBMi puhul võiks nende viimaste aastate tegevuse valguses ka muud eeldada. Siiski, loengu lõpuosas leidis kajastust ka veidi teistsugust lähenemist.

Muidugi ka asjaolu, et enne loengut kuuldus juttu, nagu ei tohtivat seda üldse videosse võtta ega pildistada, tekitas küsimuse. Õnneks siiski lubati videosse salvestada, kuid see läks erinevalt paljudest samalaadsetest ITK üritustest üksnes kolledži sisevõrku. Põhjendus oli klassikaline “raamat on tulemas” ([L] Wolli rääkis sellest kenasti eelmise aasta E-ülikooli konverentsil). Noh, mis ikka – igaühel on õigus toimida oma parema äranägemise järgi, aga viimasel ajal on mitmed asjalikud raamatud tulnud välja just vastupidiselt: esmalt tuleb mingi CC-litsentsiga koopia (tüüpiliselt PDF) netti ning mõne aja pärast ilmub paberil raamat.

Aga üldmulje loengust oli muidugi hea – selle kaliibriga tegelasi siinmail iga päev ei kohta.

Isemoodi paralleel

On kaks tegelast.

Mõlemad on suured ja võimsad. Neid kardab suur osa inimestest, kuid armastavad üsna vähesed.
Mõlemad on kasvanud suureks ja võimsaks jõumeetodeid kasutades ning oma naabrite arvel. Mõlemad jätkavad sellist käitumist ka praegu.
Mõlemal on pikk ajalugu valetamisi, vassimisi ja muud ebaeetilist käitumist, samuti on mõlemal sügavalt poogen igasugustest normidest ja tavadest ning raha kaalub üles kõik lepingud.
Mõlemad arvavad, et on olemas nende arvamus ja vale arvamus.
Mõlemal on messiakompleks, mis paneb nad aeg-ajalt nördinult virisema, kui enamik teisi nendega samas liivakastis mängida ei taha.
Mõlemal on suur hulk rahulolematuid alamaid, kes ütlevad: “Heameelega laseks siit jalga – aga kuhu mul vaesekesel minna on?”
Mõlemad käituvad nii, nagu kestaks nende võim igavesti.

Kes need on? Vihje: üks on firma, teine on riik.

Nukuteatri vastu

Päris huvitav lugemine The Times’ist. Et siis poliitnukuteater nagu kellegi noore daami peetav tuntud kohalik blogi ja muu sarnane muutub karistatavaks.

Sellist asja on muidugi üpris raske ellu viia ja ausalt öelda ei usu hästi, et see realiseerub. Vaja oleks aga seda küll – kui juba inglastele selline värk närvidele käib, siis meie jokist juhmistunud ühiskond vajab seda palju enam.

Huvitav, kas siis keelatakse ka abirattad ära…?

Pühapäevamuljed

Kirju pühapäev oli. Hommikul Kiisuga poejooks, siis kirik, siis veidi loengukirjutamist (erandkorras, üldjuhul üritab Kakk pühapäeviti mitte tööd rabada) ja saunaskäik vanemate juures.

Harkujärvel sai peale missat arutatud ka suvise laagri asja – loodetavasti õnnestub mister de Luna ka sinna laulma kutsuda. Sellest võiks ju lausa mingi kontserdi moodi ürituse korraldada (vend Janek, kui seda loed – ilmselt saame Joeli saatmisega hakkama küll?).

Saunaskäigu osas üritasime järgida auväärseid antiiktraditsioone, mil termides ka kultuurseid jutte aeti – niisiis toimus koostöös fotomehest väikevennaga saunalava-arutelu teemal “”Tulnuka” filmi mõju eesti noorsoole ning selle kasutuspotentsiaal õppevahendina üldhariduskoolides”. Lisaks filmitegelastele sai käsitletud ka omaaegset Haista Gängi ja teisi sarnaseid kultuurinähtusi.

Lõpuks sai telekast uudiseid vaadates näha mitmeid toredaid inimesi, kes ei ole siitmaist päritolu, kuid ajasid eesti asja ja rääkisid korralikku eesti keelt. Kui siia lisada rida aastate jooksul läbi käinud lahedaid õpilasi ning veel paar praegust hästi vahvat kolleegi, siis saigi hommikusest vihastamisest (vt eelmist sissekannet) hoolimata palju selgemaks, et hoolimata mõne teise riigi mölast on siinmail väga palju mitte-eesti päritolu, ent asjalikke, tublisid ja toredaid inimesi. Selle mõttega võikski lõpetada.