Peessekukkunud projektist

… nimega Eesti Vabariik oli täna üpris avameelselt juttu [L] Tallinna Ülikooli uue maja Tallinna saalis, kus esitleti uut Eesti inimarengu aruannet 2006 (seekord mitte enam UNDP, vaid Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse koostatuna).

Ehk pole siiski asi veel päris lootusetu. Igatahes igapäevase öökimaajava valimismöla taustal mõjus sealkõneldu nagu akna avamine räigelt täispeeretatud toas (vabandan ebaviisaka metafoori kasutamise pärast). Aga aruandes avanev pilt on ikka päris jube. Kui Tšehhi ja Sloveenia sarnanevad oma ühiskondlike näitajate osas paljuski juba Põhjamaadega, siis meie oleme pigem võrreldavad idanaabriga. Ja see, et litakad-lätakad meiega samas augus on, ei muuda eriti asja. Meie ainus kõrge näitaja on majandusvabadus – ehk siis olukord, kus riik ei sekku erinevate jokkerite mahhinatsioonidesse. Praegune Eesti on suures osas paraku hedonistlike ja süüdimatute jobude ühiskond (see nähtub ilusti ka ühes uuringus toodud kaheteljelisest skeemist; kahjuks ei ole uuringutulemusi hetkel veel veebi pandud).

Huvitav on praegust reaalsust võrrelda omaaegse Linnar Viigi tulevikuvisiooniga Suurest Slämmist, Lõuna-Soomest ja teistest võimalikest arengustsenaariumidest. Hetkel ei ole meil vist Slämmist haisugi, praegusest vaesest Lõuna-Soomest aga on kardetavasti tekkimas kesikuna ruigav ja oma pessa essuv Lääne-Peterburi.

Tahaks olla optimist ja öelda, et probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest. See viimane tuli täna juba päris hästi välja. Ju näeb.

Kommenteerimine on suletud.