Kirikulaager 2022

… toimus juba neljas kord Pähklimäel Saaremaal. Mõned  märksõnad:
* Positiivne rutiin – laagris on teada, et päev algab hommiku- ja lõpeb õhtupalvusega ning muudki asjad asetuvad loogiliselt oma kohale.
* Õhkkond ja seltskond – vaba ja mõnus, nägusid tegema ei pea ja ajusid ei triigita. Seda näitab kasvõi seegi, et laagris käib mitu aastat inimesi väljastpoolt ning mõni neist on ka teistsuguse elunägemisega.
* Muusika – jälle sama bändikoosseis, kes hoolimata proovide peaaegu et puudumisest (sai isegi pakutud bändi nimeks PPT, “Proove Pole Tarvis”) sulab iga korraga järjest paremini kokku.
* Madinakunst – traditsiooniliselt tarib Kakk enda arsenali laagrisse kaasa. Sel korral küll veidi vähemas mahus (jo, bokken, escrimakepid ja barong), aga hommikuti sai peale ärkamist ise maja ees vehitud ning mitmeid teisi juhendatud. Bokkeni põhitehnikad on suurelt ja aeglaselt tehes suurepärane hommikuvõimlemine.
* Tubased targutused – lisaks  projekt Brendanina koos muusikatekitamisele saab vend Juhaniga ka erinevatel filosoofilistel teemadel diskuteerida (toanaabritena, vist juba 6-7 aastat).
* Külaskäik – keskmine eestlane teab “Viimsest reliikviast”, et klooster on “kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse”. Püha Eelkäija skiita Reomäel Saaremaal seda ei ole. Seal tehakse muuhulgas väga head mett ja leedrijooki. Ja USAst pärit õde Theoterpi, kes meile täitsa aktsendivabas eesti keeles kloostrit, liturgiat ja ikoone tutvustas, on äärmiselt erinev füüsilisest või vaimsest vangist.

Aga taas kord tuleb tänada korraldajaid (eriti Regytat järjekordselt suurepärase gluteenivaba toitlusprogrammi eest). Järgmisel aastal jälle.

EKEK laager 2020

Jälle nädalavahetus kirikulaagris – seekord siis Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal ning juubelihõnguline 20. kord. Isa Thomase ja Regyta eestvedamisel kogunes sinna vahva seltskond nagu alati – kuid aeg lendab ja Eristete pere neli last, kes esimeses laagris olid pisikesed pägalikud, on nüüd juba mõnda aega asised noored inimesed (ja ka Kaku bändikaaslased erinevatel kirikuüritustel).

Muusikat sai laagris taas püsti ja pikali, nii sündi kui kitarriga. Viimasega tuli tore kombinatsioon täna hommikuses vend Juhani jututunnis, kus sai ette võetud sama Taizé laul, mida me korra juba ühe kevadise ETV koroonateenistuse ajal eetris häkkisime. Seekord aga üritas siinkirjutaja Juhani vioola kõrvale sündiväänamise asemel hoopis Claptonit teha (sünt aitas siiski ka kaasa, fonogrammipõhja mängimisega). Algaja kohta polnudki kõige hullem.

Eile hilisõhtul kaevasin sündi kettanurgast välja ühe kunagi tehtud fonokatsetuse vana eesti vaimuliku rahvalauluga “Meile on see päev nüüd ilmund” (mida me kunagi 2005. aasta laagris vend Janekiga juba väänasime). Bändinoored võtsid asjast kohe kinni ja täna hommikul sai seda vana vaimulikku koraali missal taas häkitud – tuli välja midagi omaaegse Pantokraatori sarnast, laheda kontrastiga väikese huumorinoodiga folkroki (siinkirjutaja üritas sündiga torupilli emuleerida) ja tõsise vana kooli teksti vahel.

Varahommikuti sai traditsiooniliselt trenni tehtud (üks vend läks saidega vehkivast Kakust mööda ja tähendas: “Mõned asjad laagris ei muutu!”). Muidu aga kulus pea kogu ametlikust tegevusest ülejäänud aeg – ja ka arvestatav osa programmist – pilliväänamisele.

Seekord oli lisaks päriselt kohaletulnud külalistele toredaks täienduseks ka videoklipid eri paigust üle maailma, milles laagrirahvast tervitati – mõned külalised jäid paraku pandeemia tõttu tulemata. Aitäh kõigile korraldajatele (eraldi tänu Regytale gluteenivaba toiduga vaevanägemise eest)!

Üks lahkumine

Täna kiriku kohvilauas peale ülestõusmispühade teenistust  tuli jutuks ka isa Vello Salo lahkumine. Muuhulgas tehti ka muljering temaga isiklikult kokkupuutunud inimestega, keda oli üsna mitu.

Paraku endal selle mehega päris isiklikku kontakti polnud (paar korda sai samas ruumis viibitud). Aga teadjate jutu järgi ja ka tolle hiljuti tehtud asise dokumentaalfilmi alusel julgeks väita, et selle mehe elu oli nagu üks hea film – mõni selline, kus nii õpetust, tundeid, nalja kui ka põnevust sees.  Ja peategelane suutis jääda ustavaks Jumalale, ustavaks kodumaale ja takkapihta jääda iseendaks. Lahkumise ajani välja – millal veel oleks ühel preestril sobivam minna kui ülestõusmispühade ööl?

Ilmselt asjaosaline muigaks selle jutu peale habemesse ja ütleks midagi sellist, et “Tehke järgi või makske välja”.

Kristlik maa

Kui vaadata viimase nädala Eesti meediapilti, siis tuleb kahtlemata jõuda järeldusele, et Eesti on lausa äärmiselt kristlik maa. Arvata on, et üheski vana Euroopa riigis ei võta nii paljud inimesed korraga kiriku teemadel sõna kui meil.  See, et kiriku teemadel räägivad siin (alustades päris tipust) peamiselt need, kes kogu asjast tegelikult ööd ega mütsi ei jaga, on sootuks teisejärguline. Ehk on nad tulevikus ka Koraani osas sama suured eksperdid (või siiski mitte – julgust ilmselt napib ja oma nahk on liiga kallis).

Nii et olgem optimistid ja tsiteerigem apostel Paulust (Ap. 17:16 ja sealt edasi)…

Kaks laagrit korraga

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

White Dress

Veel üks kauane lemmik Tuubist üles leitud. Fantastiliselt ilus meloodia ja puudutav tekst (Marksi lugude tekstid on pea kõik kõvasti üle keskmise), hea esitus pealekauba (seda sündiklaveripartiid olen palju kuulanud ja loodetavasti sealt ka natuke õppinud).

Leidus ka [L] üks ilus artikkel laulja kohta (küll üsna vanast ajast). Eriti hea on Marksi lause selle kohta, et liiga vähesed kristlikud muusikud kirjutavad horisontaalseid lugusid – enamik tegeleb üksnes vertikaaliga. See peab paraku ka Eesti vastavas seltskonnas üksjagu paika.  Selles mõttes võiks võtta õppust eilegi ühest saksa kanalist jooksnud lõbusast komöödiast “Nunnad hoos” – sealt oli sama asi väga ilusti nähtav. Ühiskonnas levivate eksiarvamuste vastu ei aita miski paremini kui ise rahva sekka minek ja nende paikapidamatuse äranäitamine.

Too much ale, pal?

Kui see [L] Telegraphi lugu oleks ilmunud Delfis või mõnes muus Eesti kanalis (üldine tase on suht võrreldav), oleks küll mõelnud, et mõni mees on jaani puhul end sassi kamminud. Aga paraku Britannias eriti jaani ei peeta ja tegelikult pärineb see nädalake jaanieelsest ajast.

Väga loodan, et tegu on vastutustundetu ajakirjanikuga, kes tolle onu jutu kontekstist on välja rebinud ja üritab sensatsiooni üles keerutada (või siis teeb katset kaht usundit üksteise vastu mängida). Absurdsete väidete osas annab isegi Kiviräha viimasele silmad ette.  Lugejad on kah suht tagajalgadele aetud – inglased vist üldiselt väga tihti 2000+ kommentaari ei kirjuta..

Aga kui tõesti sealmaal asjad nii on, siis on sügav jama majas.

Eelmise jätkuks

… üks laul. Sobib mõttelt ja meeleolult väga hästi.

Jällegi Celtic Thunder, loo aluseks on aga [L] üks noist lugematutest poeetilistest keldi palvetest (mereteemalisi palvetekste on Hebriididelt teada palju, üks tuntumaid on ilmselt  [L]  Columbanuse “Paadilaul”). Sügav tekst (osa sellest gaelikeelne), tüüpiline nakkav iiri meloodia, üliuhke lauluseade ja vägevalt mehine esitus. Nüüd on siis järgmine “kuklas kummitaja” paariks päevaks olemas…

Barnabas 2011

Isa Thomasel Pärnu kogudusest on tõeliselt hea nina huvitavate “nurgataguste” pühakodade peale, kuhu ta siis iga-aastasi Barnabase päevade palverännakuid korraldab.  Seekordne sihtkoht oli Suigu evangeeliumi kristlaste palvela, mille kohalikud mehed oma kätega enne viimast suurt sõda ehitasid. 60-ndatel võeti see ära ja tehti algul viljalaoks – kui tollaste kilplaste viljakotid põranda katki vajutasid, kästi maja elukorteriteks ehitada ja pandi sinna kohalikud asotsiaalid elama. Nõuka-aja lõppedes ehitasid elusolevad algsed ehitajad vanade meestena selle pühakojaks tagasi.  See ümmarguste akendega kõrge otsaviil ning vanade hallide telliste ja ronitaimede kombinatsioon tõi huvitaval kombel meelde Glendaloughi (kus sarnaseid asju küll paekiviplaatidest ehitati).

Seekordne rännak oli ses mõttes eriline, et kaasas oli ka piiskop Belmonte koos enda abi isa Bautistaga (väga vahvad ja vahetud  inimesed mõlemad). Leidsime palvelast ka suht töökorras klaveri ja korraldasime seal seltskonnaga väikese laulmise.

Tänud taas kord orgunnijatele. 🙂