Kaks laagrit korraga

31.07.2011

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

Uus ja vana

14.07.2011

Isa Stephen Cuyos on teinud [L] huvitava remake’i püha Franciscuse kuulsale palvetekstile ja kohandanud seda tänase võrgumaailmaga. Ilusad mõtted.

Isa Cuyos näib üldse põnev tegelane olevat – katoliku preester, kes on ühtlasi itifänn ja pingviinisõber takkapihta.

White Dress

25.06.2011

Veel üks kauane lemmik Tuubist üles leitud. Fantastiliselt ilus meloodia ja puudutav tekst (Marksi lugude tekstid on pea kõik kõvasti üle keskmise), hea esitus pealekauba (seda sündiklaveripartiid olen palju kuulanud ja loodetavasti sealt ka natuke õppinud).

Leidus ka [L] üks ilus artikkel laulja kohta (küll üsna vanast ajast). Eriti hea on Marksi lause selle kohta, et liiga vähesed kristlikud muusikud kirjutavad horisontaalseid lugusid – enamik tegeleb üksnes vertikaaliga. See peab paraku ka Eesti vastavas seltskonnas üksjagu paika.  Selles mõttes võiks võtta õppust eilegi ühest saksa kanalist jooksnud lõbusast komöödiast “Nunnad hoos” – sealt oli sama asi väga ilusti nähtav. Ühiskonnas levivate eksiarvamuste vastu ei aita miski paremini kui ise rahva sekka minek ja nende paikapidamatuse äranäitamine.

Too much ale, pal?

25.06.2011

Kui see [L] Telegraphi lugu oleks ilmunud Delfis või mõnes muus Eesti kanalis (üldine tase on suht võrreldav), oleks küll mõelnud, et mõni mees on jaani puhul end sassi kamminud. Aga paraku Britannias eriti jaani ei peeta ja tegelikult pärineb see nädalake jaanieelsest ajast.

Väga loodan, et tegu on vastutustundetu ajakirjanikuga, kes tolle onu jutu kontekstist on välja rebinud ja üritab sensatsiooni üles keerutada (või siis teeb katset kaht usundit üksteise vastu mängida). Absurdsete väidete osas annab isegi Kiviräha viimasele silmad ette.  Lugejad on kah suht tagajalgadele aetud – inglased vist üldiselt väga tihti 2000+ kommentaari ei kirjuta..

Aga kui tõesti sealmaal asjad nii on, siis on sügav jama majas.

Eelmise jätkuks

21.06.2011

… üks laul. Sobib mõttelt ja meeleolult väga hästi.

Jällegi Celtic Thunder, loo aluseks on aga [L] üks noist lugematutest poeetilistest keldi palvetest (mereteemalisi palvetekste on Hebriididelt teada palju, üks tuntumaid on ilmselt  [L]  Columbanuse “Paadilaul”). Sügav tekst (osa sellest gaelikeelne), tüüpiline nakkav iiri meloodia, üliuhke lauluseade ja vägevalt mehine esitus. Nüüd on siis järgmine “kuklas kummitaja” paariks päevaks olemas…

Barnabas 2011

19.06.2011

Isa Thomasel Pärnu kogudusest on tõeliselt hea nina huvitavate “nurgataguste” pühakodade peale, kuhu ta siis iga-aastasi Barnabase päevade palverännakuid korraldab.  Seekordne sihtkoht oli Suigu evangeeliumi kristlaste palvela, mille kohalikud mehed oma kätega enne viimast suurt sõda ehitasid. 60-ndatel võeti see ära ja tehti algul viljalaoks – kui tollaste kilplaste viljakotid põranda katki vajutasid, kästi maja elukorteriteks ehitada ja pandi sinna kohalikud asotsiaalid elama. Nõuka-aja lõppedes ehitasid elusolevad algsed ehitajad vanade meestena selle pühakojaks tagasi.  See ümmarguste akendega kõrge otsaviil ning vanade hallide telliste ja ronitaimede kombinatsioon tõi huvitaval kombel meelde Glendaloughi (kus sarnaseid asju küll paekiviplaatidest ehitati).

Seekordne rännak oli ses mõttes eriline, et kaasas oli ka piiskop Belmonte koos enda abi isa Bautistaga (väga vahvad ja vahetud  inimesed mõlemad). Leidsime palvelast ka suht töökorras klaveri ja korraldasime seal seltskonnaga väikese laulmise.

Tänud taas kord orgunnijatele. 🙂

Õpetajate leht?

19.06.2011

Küsimärk seepärast, et nad avaldasid kod. [L] Kivirähu järjekordse küündimatuse. Seda on refereerinud ka Delfi ja seal käib see sõnavabaduse alla, kuid ÕL peaks olema natuke konkreetsemalt professionaalne.  Seekord on autor oma mõtetes paraku veelgi sisutühjem ja punnitavam kui tavaliselt – argumendid hakkavad otsa saama?  Või on – Jumal hoidku – tegu “naa-nanna-naa-naa, ma ei kuule sind!” -fenomeniga?

Poes lugemas

20.02.2011

Suuremat poeringi tehes astus Kakk esmalt sisse raamatuärisse ja leidis riiulist eestindatud versiooni palju kõla tekitanud Richard Dawkinsi “God Delusionist”.  Et aega juhtus olema, sai leitud nurgatagune koht ja loetud.

Alguses tekkis tahtmine natuke toriseda. Siis aga veidi järele mõeldes tekkis hoopis soov autorile aitäh öelda.  Tõsi, tõenäoliselt ta seda nii ei mõelnud, kuid “Luulu Jumalast” võib teatud vaatenurgast vaadelda lausa apologeetilise raamatuna.  Vähemalt nõukogude (või idasaksa või kuuba või hiina või põhjakorea…) ajupesu kogemusega, ent mõtlemisvõime säilitanud inimesel võib täiesti tekkida paralleel omaaegsete usuvastaste argumentidega (OK, “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kusagil” on ehk Dawkinsiga võrreldes liiga madal, ent kvalitatiivset vahet kah ei ole). Ja kui edukaks kommunistlik ajuseebitus lõpptulemusena osutus, on ilmselt teada – veendunud marksist on siinkandis  (hoolimata kõigist süüdistustest TLÜ suunal) ikka harv nähtus. Küll aga suutis see palju inimesi põhimõttelisteks antikommunistideks vaktsineerida (yours truly included – varases lapsepõlves tolle aja raamatutest tekkinud kommunismi-vaimustuse asendumisel natuke suurema inimese mõtlemisvõimega).

Lihtsalt läänemaailmas ei ole sedasorti kanonaadi vist varem nähtud ja seetõttu võib Dawkins seal uudsena tunduda, siinkandis on aga üle elatud nii seltsimehed Vimmsaare ja Naan kui ka nende tänapäevasemad jüngrid. Küll aga võiks üsna suure tõenäosusega eeldada, et raamat autori püstitatud eesmärke ei täida – juba veendunud ateistide kõrvade sügamiseks on see liiga põhjalik ja teistide veenmiseks kaugelt liiga pinnapealne (teatud paralleeli võiks tõmmata vastasleerist USA evangelikaalide hulgas populaarse sama tüüpi kirjandusega – mõlemat poolt kollitab pidev “õlgnukkude” tegemine ja lünklik kodutöö käsitletava materjali uurimisel).

Ilusad mõtted

31.12.2010

… kunagiselt klassiõelt Annika Laatsilt.

Valge gospel

25.12.2010

Esimesel jõulupühal tuli (kordusena) telekast sellenimeline kontsert.

Kõik oli justkui olemas. Eesti noorte poplauljate paremik, hea taustakoor ja bänd.  Ja ometi oli tulemus täiesti tühi kest. Hinge ei olnud.

Sedalaadi muusikat lihtsalt ei saa teha ilma sellesse (igas mõttes) uskumata.  Lõbusas komöödias “Sister Act” ja sealses naljaga-pooleks kirikukooris oli kõvasti enam vaimsust kui siinnähtus. Praegu oli ekraan täis kenasid noori inimesi, kes üritasid väga püüdlikult mängida Harlemi elanikke ning tulemus oli sama usutav kui kohalike maavillaste jou-jou kottpüks-sellide puhul. Rääkimata veel sellest, et lugude valikus oli ka rida selliseid, mis veidigi sügavamal mõtestamisel kuidagi konteksti ei lähe. Aga võib-olla see oligi ajamärk – sobiv tase vaimsuse kaotanud eesti rahvale…? Tahaks väga loota, et mitte.

Kes aga tahab näha märksa tõepärasemat valget gospelit eestimaises (ja muusikaliselt täiesti tasemel) esituses, võib otsida YouTube’ist 2010. aasta Piiblipäevade videosid.  Jah, sedalaadi lähenemine ei pruugi igaühele sobida – aga vähemalt seal ei  teki kahtlust, et tegijad ise usuvad sellesse, millest laulavad-räägivad.

Aa, veel üks väike asi – kõigile lugejatele ilusat alanud pühadeaega! 🙂