… toimus juba neljas kord Pähklimäel Saaremaal. Mõned märksõnad:
* Positiivne rutiin – laagris on teada, et päev algab hommiku- ja lõpeb õhtupalvusega ning muudki asjad asetuvad loogiliselt oma kohale.
* Õhkkond ja seltskond – vaba ja mõnus, nägusid tegema ei pea ja ajusid ei triigita. Seda näitab kasvõi seegi, et laagris käib mitu aastat inimesi väljastpoolt ning mõni neist on ka teistsuguse elunägemisega.
* Muusika – jälle sama bändikoosseis, kes hoolimata proovide peaaegu et puudumisest (sai isegi pakutud bändi nimeks PPT, “Proove Pole Tarvis”) sulab iga korraga järjest paremini kokku.
* Madinakunst – traditsiooniliselt tarib Kakk enda arsenali laagrisse kaasa. Sel korral küll veidi vähemas mahus (jo, bokken, escrimakepid ja barong), aga hommikuti sai peale ärkamist ise maja ees vehitud ning mitmeid teisi juhendatud. Bokkeni põhitehnikad on suurelt ja aeglaselt tehes suurepärane hommikuvõimlemine.
* Tubased targutused – lisaks projekt Brendanina koos muusikatekitamisele saab vend Juhaniga ka erinevatel filosoofilistel teemadel diskuteerida (toanaabritena, vist juba 6-7 aastat).
* Külaskäik – keskmine eestlane teab “Viimsest reliikviast”, et klooster on “kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse”. Püha Eelkäija skiita Reomäel Saaremaal seda ei ole. Seal tehakse muuhulgas väga head mett ja leedrijooki. Ja USAst pärit õde Theoterpi, kes meile täitsa aktsendivabas eesti keeles kloostrit, liturgiat ja ikoone tutvustas, on äärmiselt erinev füüsilisest või vaimsest vangist.
Aga taas kord tuleb tänada korraldajaid (eriti Regytat järjekordselt suurepärase gluteenivaba toitlusprogrammi eest). Järgmisel aastal jälle.