Uus tase

06.06.2021

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Ei ole uhke ja hää

13.01.2021

… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.

Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.

Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid:

  • K: Kuidas nimetatakse Riigikogu suurt saali?
  • V: Persevestibüül.

Sama malliga

07.01.2021

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Audiatur et altera pars

30.12.2020

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

No ei õpi

12.09.2020

Kunagi 2011. aastal sai siin kirjutatud sellest, et omaaegse Eesti Rohelise Liikumise asutamiskongressil osalejana ma edaspidi kindlasti rohelisi valida ei saa. Täna anti tollasele otsusele uus kinnitus.

Seltskond otsustas tänasega ilmselt poliitklounideks jäädagi. Ehk saada mitte päris rohelisteks ehk looduse eest seisjateks (keda oleks Eestis hädasti vaja), vaid moodsateks võukrohelisteks, kelle jaoks on olulisemad hoopis muud teemad. Sedasorti tegelased korraldavad pigem suurte majade ees lollinäitusi ning nende kogu “rohelus” seisneb lillepotis maitserohelise kasvatamises (ja põrunumad kodanikud lasevad mõne karuslooma puurist lahti või protestivad lehmade ekspluateerimise elik piimatööstuse vastu).

Isegi puhtpragmaatiliselt oli tänane enesedefineerimine vasakliberite ehk oravate, sotside ja jestidvestide sektorisse küsitav liigutus – valitavates paikades ei jätku nii paljudele lihtsalt kohti.

Eesti vajaks päris rohelisi. Need naljatilgad seda kahjuks ei ole.

Mida kõike teada ei saa

09.08.2020

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Kelle diktatuur?

05.08.2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Parempoolsus, mu …

24.07.2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?

Kodune võrdlus

25.06.2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Hea võrdlus

15.06.2020

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).