Hästi öeldud

Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.

Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.

Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.

Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.

Põnev nimekiri

Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias).  Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.

Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.

Peataminister

Jahaa, muidugi…

Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):

Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.

 

Eee…

See üritus peab küll olema järjekordne “kolmandik sulas”-operatsioon.  Kõige tõenäolisem, et tegijad on, khm, koheva sabaga.

Kogu idee on põhimõtteliselt jabur. 275 kilo eest tehakse veebileht, mis püüab väga kindlat sihtgruppi ning samas ei kasuta põhimõtteliselt autentimist? Kuidas tehakse kindlaks, et osaleja noor on?

Sihtgrupp on 7-26?  Alumine ots on ju lapsed. Muidugi on olemas üksikud n.ö. imelapsed, kes juba algkoolis maailma asjadest aru saavad (märkusena: Kakk küll ei saanud, siis oli veel tollaste raamatute mõjul kommunistiperiood). Aga ülejäänutele on väga kerge erinevaid kiiksakaid ideid sisse sööta (nagu siinkirjutajale söödeti) ning siis vehkida saadud andmetega kusagil vajalikus kohas. Umbes samamoodi, nagu käib hooldekodudes e-hääletus.

See, et eeskujuks Tinder võeti, on ka muidugi kõnekas. Taas kord enda onu tsiteerides – “ära ütle loll, ütle omapärane!” võiks nüüd siis vist ka “noortepärane” olla.  Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho…

Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et lõpptulemuseks saab kena WordPressi veebisait, mille noortele tegijatele mõned kilod raha maksti. Põhiosa rahast läheb… mujale. Aga noh, optimistlikult vaadates on noorte kaasamine siis mingil määral ju saavutatud. 🙂

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

Paralleel

Huvitav,  kas praegune Rahvusvaheline Olümpiakomitee oleks korraldanud rõõmsalt mängud ka 1940. ja 1944. aastal, keset suurt sõda? Olümpialiikumine kaotas Coubertini ideaalid tegelikult juba ammu, aga praegune vene ja valgevene sportlaste poputamine on ikka täiesti uus tase. Need riigid tuleks ÜRO-st välja visata, mitte “oo sport, sa oled rahu!” spordipeole lubada. Lõunanaabritel oli piisavalt mune, et lubada sel puhul olümpiat boikottida, Eesti spordiametnikud teevad paraku “ööö…. ämmm….”

Aga eks seegi on ajamärk. Viimaste aastate ajuvaba võuklemine on spordiametnike (mitte ainult ROK-is, FIFA ja teised on samasugused) moraalse kompassi ilmselt lootusetult laiaks litsunud.

Konverents

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.

Kust see kõik tuleb?

Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.

* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.

Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.

Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.

Lõpuks

… tegi istuv valitsus midagi konkreetset. Täna koristati Narvast ära üks kolakas, mis sümboliseeris karjuvat tänamatust, ülbust ja lollust. Järgmised päevad näitavad, kas sellest piisas või tuleb lähiajal samamoodi (üle Narva silla) ära liigutada ka mingi kogus sama ideoloogiat kandvaid kahejalgseid.

Narva linn ja Ida-Virumaa ei jää sellest vaesemaks, kui sealt mingi suurem kogus riigivaenlasi minema kolib – pigem tekib lootus, et sellest võib ajapikku jälle päris Eestimaa saada. Inimene, kes praegu ikka veel integratsioonist sonib, saab olla üksnes kas meditsiiniline juhtum või siis täie teadmisega vaenlase teenistuses olija.

Täna on mitmes kohas kirjutatud, et eesti rahvas hakkab enda selgroogu üles leidma. Annaks taevas, et see nii olekski.