Huvitav lugemine

29.08.2017

Eespool sai kiidetud Postimeest arvamusrubriiki tekkinud pluralismi eest. Kiidaks veel korra – seal on ilmunud huvitav seeria arvamusi ja vastulauseid, mis sai alguse Ahto Lobjaka artiklist. Selle härra kirjutised on olnud üldiselt sügavalt vastumeelsed ning seda on ka see algne tekst, aga tema vastu-vastulause Mihhail Lotmani vastulausele on vist üks tema kõige tasakaalukamaid seniloetud mõtteavaldusi. Sinna otsa tuleb veel Joonatan Nõgisto arvamuslugu, mis on autori eeldatavast noorusest (vabandan, kuna ei tunne paraku autorit) hoolimata täitsa samas kaliibris. Kommentaariumis leidub igasugust, aga sealgi on mõned huvitavad mõtted.

Aitüma, Postimees. Ootame võimalikku jätku ja/või uusi samalaadseid seeriaid.

Kümnesse

31.07.2017

Midagi üllatavat Postimehest. Hardo Pajula on seekord küll täiega märki tabanud.

Huvitav, kust see “sõss” ingliskeelse “SJW” (Social Justice Warrior) vastena pärit on? Pole enne kohanud, aga näib ülihea leid olevat. Lisaks otsetõlkelühendile võib tähendada ka “sõgedat sissi”, mis on samavõrd tabav.

APDEIT 07.08. Postimehe arvamuslugude rubriik sai täies ulatuses läbi kammitud ja näib, et see on praegu märgatavalt mitmekesisem kui mõni aeg tagasi, kui selle üheülbalisuse tõttu enda RSS-lugejast välja viskasin.  Üllatav, aga positiivne – nii et panin uuesti lugejasse.

“Võtke alumine kast!”

15.07.2017

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.

Nemad teavad kõike

07.05.2017

Kaugel USA-s olid valimised (tegelikult lausa mitu korda). Teispool maakera, ühe väikese Põhja-Euroopa riigi rahvusringhäälingus teati alati täpselt, keda on õige ja hää valida, ning sellest anti kohalikule rahvale valju häälega teada.

Soomes olid valimised. Sellesama riigi rahvusringhääling teadis absoluutselt, kes on õige ja kes ei ole. Ja andis valjusti teada.

Šotimaal oli rahvahääletus. Jälle teadis selle riigi rahvusringhääling täpselt, kuidas peab. Jälle tehti kõva häält ka.

Siis oli rahvahääletus terves Suurbritannias. Jälle sama lugu.

Austrias valiti presidenti. Jälle.

Siis olid valimised Hollandis. Taas kord.

Nüüd olid valimised Prantsusmaal. Ja selle riigi rahvusringhääling teadis jälle täpipealt, mismoodi korralik inimene peab valima.

Nad võiksid seal välismaal oma valimised üldse ära jätta. Tulgu siia – kesklinna Lomonossovi, vabandust, Gonsiori tänavale – ja küsigu kohe, kuidas on õige.

Vabadus olla huvitav

30.03.2017

Vabadus sisaldab ka vabadust olla… huvitav.  Eriti viimasel ajal tundub, et tänapäeva Eestis on ideelisi kommuniste märksa rohkem kui oli sel ammusel ajal, mil kommunismust uksest ja aknast sisse pressiti ja sellega absoluutne enamik rahvast hoopiski selle suhtes ära vaktsineeriti.

Mõned huvigrupid võiksid sellest ehk midagi õppida.

Kaks märki

21.03.2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Saame eurooplasteks

13.03.2017

Juba aastaid tagasi Lääne-Euroopas konverentsidel käies sai sealses linnapildis pandud imeks kohalike ülekasvanud lapsukeste tegevust, kes värvišablooni abil avalikesse kohtadesse seintele lollakaid loosungeid tekitasid.  Mõtlesin veel, et inimestel on ilmselt hea elujärg, aga mõtestatust elus eriti pole ja seetõttu peab endale ise probleeme välja mõtlema (ehk kõige äärmuslikum näide sedalaadi heast elust lolliksminekust oli omaaegne RAF ehk Rote Armee Fraktion  Lääne-Saksamaal).

Nüüd on siis meil ka üha enam näha neidsamu lollakaid šablooniloosungeid – isegi Nõmme vahel, kus grafitit muidu suhteliselt vähem on.  Võtame siis positiivselt, Euroopa on viimaks siia jõudnud. 🙂  Tahaks ainult loota, et värvipihusti asemele millalgi H&K MP5 ei teki.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Kingime teile järelmaksu

11.02.2017

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...