ERRor

13.10.2019

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Rahupreemiast

11.10.2019

Just tuli uudis, et selleaastase Nobeli rahupreemia pälvis Etioopa peaminister Abiy Ahmed.

Paraku sel aastal oli preemia saajast olulisem hoopis see, kes seda ei saanud. Oleks Nobeli komitee järginud kihlveokontorite ennustusi ja määranud selle ühele kummalisele tegelasele Rootsist, ei oleks ilmselt väga paljud suutnud seda auhinda enam tõsiselt võtta. Rahupreemia andmine ühiskonna lõhestamise ja rumaluste külvamise eest oleks olnud ikka Orwelli väärt saavutus (seda isegi siis, kui need lõhestamised ja rumalused on tegelikult kellegi teise poolt ette söödetud). Üldse ei välistaks ka varianti, et mõni tõsine nobelist oleks selja sirgu ajanud ja preemia ametlikult tagasi andnud.

Õnneks läks teisiti ning üks paljudest asistest kandidaatidest sai ka pärjatud.

Uus termin

10.10.2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Millal võib rääkida?

08.10.2019

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

Sundjuhendamine?

12.09.2019

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Kole lugu küll

13.08.2019

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.

“Sitasitik, heinaritsik”

15.07.2019

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.

Eksamivaba põhikool?

05.06.2019

Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.

Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.

Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti,  ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?

Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.

Veel üks näide

28.05.2019

… väikesest inimesest.

Teha lehelugu sellest, kuidas ühele inimesele ebameeldivat uudist teatati, ja siis kelkida “oi, ma olen kunn!”… Pole eriti sõnu.

APDEIT 30.05. Öeldakse, et üks kord ämbrisse astuda on inimlik eksimus, kaks on juba raske juhmus. Mis asi see nüüd on – Postimehest on saanud TÜ läbikukkunud praktikantide blogimiskoht? Lõpetage palun see lauristiniaad ükskord ära.

Veel üks õppematerjal

14.05.2019

Now, prosecutor, why you think he done it?

Okay, number one, Your Honor, just look at him. [ All Laughing ] – He talks like a fag too. – [ Laughing Continues ]

And “B,” we’ve got all this, like, evidence…   (Fandom.com)

See Eesti “ajakirjanduse” pärl meenutab juba päris kõvasti peategelase kohtuprotsessi “Idiocracy” filmis.  Huvitav, et lisaks taktitunde ja üldise arukuse puudumisele puudub Eesti meedial ka õpivõime – samadesse ämbritesse astutakse ikka ja uuesti.