Kelle diktatuur?

05.08.2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Parempoolsus, mu …

24.07.2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?

Kodune võrdlus

25.06.2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Hea võrdlus

15.06.2020

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).

Paar mõtet

10.06.2020

Kui puuetega inimesed hakkaks maailmas protestima, siis oleks see ilmselt täitsa õigustatud – keskkonna ligipääsetavusega on probleeme enamikus maailma riikides. Avaldaksin omalt poolt toetust. Kui nad teeks seda laamendamise läbi (kreisi fantaasiapilt: Mella sõidab enda elektriratastooliga läbi Apple’i poe vitriini – massi  on sel masinal selleks piisavalt – ja rabab sealt paar i-juppi kaasa), oleks mul ikka kohutavalt piinlik. Sama oleks ka siis, kui viimaks hüsteeriliselt pattu kahetsev riik kaotaks ära kogu taristu Sotsiaalministeeriumist Invaruni (samas tegeliku probleemiga tegelemata) ning trenditeadlikud vasaknoored hakkaksid solidaarsuse märgina kõik jalgrataste asemel  ratastooliga sõitma.

Teine mõte: ma olen juba kaua aega valutanud südant kaelkirjakute salaküttimise üle. Tuli mõte vastav demonstratsioon korraldada – Saku Suurhall sobiks päris hästi. Koroona? Ah, sellest on savi.

Tõsine absurd

06.06.2020

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Tule kunn appi!

23.05.2020

Ei saa mitte vaiki olla, nagu rahvalaul ütleb…

Eilsetes AK uudistes aeti taas tavapärast kägu. Siis aga lasti videolõiku, kus “reporter” seisis keset Telliskivi linnakut ja ruigas rõõmust selle üle, et ümbritsevad inimesed massiliselt viirusereegleid eirasid. Umbes samamoodi, nagu mõni põnn “näitab emmele” sellega, et pudru söömata või nina nuuskamata jätab.

Telliskivi linnakus on ilmselt juba by definition üksjagu süüdimatuid boheeme ning lõppude lõpuks käib isikuvabaduste alla ka õigus enda tervist hävitada või lausa end ära tappa – riik kätt ette panna ei saa. Samas ei tohiks sel juhul jääda lootma sellele, et kokkukeeratud suppi teised sööma peavad.  Sellise tolvani koroonaravi on täpselt sama kulukas kui mõne aruka inimese oma, kes on mõistlikust käitumisest hoolimata haigusega pihta saanud.  Ja kui inimene on otsustanud end koroona läbi ära tappa, siis ei tohiks ta põuepommari viisil teisi kaasa võtta.  Viimase paari päevaga on koroonanumbrid jälle selgelt tõusmas – peaaegu nullist on jõutud tagasi 14-ni. Kui kiiresti sealt edasi võib minna, on korra juba nähtud.

Nii et – Rootsi kunn, tule appi!  Võta see seltskond endale ja vii Stockholmi, kus nad saavad soovi kohaselt vabad olla. Elu lõpuni.

Mõtteid pildi alt

09.05.2020

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Ennäe

29.04.2020

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).

Veel turvasoovitustest

07.04.2020

Leidsin veebist ühe küberturbeteemalise loo.

Autorit tean veidi ka isiklikult ja ta on vaieldamatult peaga sell (väga huvitava elukäiguga pealegi). Selle kirjutise osas on aga taas väike hämmeldus – kas loetletud sammud on ikka need, mida tuleks praegu esmajärjekorras teha?

Võtame artikli eelduse, et “mitte linkidel klikkida on võimatu”. Esimene küsimus on, kas e-posti ikka peab üldse veebipõhiselt ja HTMLi vormis kasutama? Siinpool on “vana kooli” puht-tekstipõhine ja kohaliku postkastiga lahendus tänini täiesti adekvaatne (selle lisaplussiks on võimalus tuhnida enda varasemas postis ka hetkel, mil võrguühendus puudub).

Teiseks see, et kas tõesti on nii võimatu õpetada inimestele enne klikkimist hiirekursoriga lihtsalt lingile liikumist ja vaatamist, millist tegelikku aadressi veebilehitseja selle all näitab? Olgu, mitte alati ei ole sigadused sealt selgelt näha (ja nagu Kieren õigesti märgib, on aadresse võimalik võltsida) – aga kui kiri väidab, et “mine siit enda GMaili” ja link näitab suvalinenigeeriasait.com-i (ja väga tihti näitab!), siis äkki ei ole ka tädi Maali ja onu Madis nii tuhmid ja saavad aru, et “oot, see pole ju GMail!”? Samas sellega, et suure osa inimeste rumalus/mugavus ning eriti harimatus/teadmatus on “müüdid”, ei saa küll kuidagi nõus olla.

Ülejäänud soovitustekomplekt on kahjuks ebaühtlane ning mõeldud üsna erinevatele sihtgruppidele. Sotsiaalrünnete koolitus? Ülemused. Logianalüüs? Puhtalt IT-inimeste rida, pealegi enamasti reaktiivne ehk tagantjärgitarkus. RFC 2350-ga ei oska 99% inimestest muhvigi peale hakata. CERTi uudiskiri on abiks väga kitsale ringile, kes a) saab sellest aru ja b) ei ole seda infot juba mujalt kätte saanud.

Samas puudub siit artiklist muuhulgas
* sotsiaalmeediakasutuse reeglistiku ja juhiste olulisus (natuke on üldsõnaliselt mainitud isikliku info avaldamise kontrolli vajadust, aga selle koha peal on vist vaja palju täpsemaid suuniseid – kasvõi FB kohta);
* veebilehitseja valik ja haldamine/turvamine (eriti privaatsussätted ja skriptihaldus – märksõna NoScript);
* kaugtöö läbimõeldud korraldus ja õigete vahendite valik  (märksõnad: Zoom ja zoombombing – võrdluseks, Jitsit ja BigBlueButtonit ei tea ilmselt kuigi paljud);
* laste harimine selles vallas – praegusel massilise e-õppe ajastul kriitiliselt tähtis; eriti just seetõttu, et kooli peale reeglina loota ei saa, kuna õpetajad on a) ülekoormatud ja b) veelgi vähem asjas sees;
* mobiilseadme valik ja haldus (eriti BYODi puhul ehk olukorras, kus tööd tehakse isiklike seadmetega – eriti praegu, kus töö käib eri paigus ning näost-näkku infokontroll on palju nõrgem);
* …ja loomulikult eriti habemega asi – oskus valida arvuti operatsioonisüsteemi ning seda edukalt hallata.

Selles mõttes on Mikko Hyppöneni hiljutine avalik veebiseminar märksa kasulikum infoallikas. Ei oskagi arvata – ehk suutis üsna kergekaaluline veebiportaal Kiereni arvamusi omasoodu tõlgendada..?