Kaks märki

21.03.2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Saame eurooplasteks

13.03.2017

Juba aastaid tagasi Lääne-Euroopas konverentsidel käies sai sealses linnapildis pandud imeks kohalike ülekasvanud lapsukeste tegevust, kes värvišablooni abil avalikesse kohtadesse seintele lollakaid loosungeid tekitasid.  Mõtlesin veel, et inimestel on ilmselt hea elujärg, aga mõtestatust elus eriti pole ja seetõttu peab endale ise probleeme välja mõtlema (ehk kõige äärmuslikum näide sedalaadi heast elust lolliksminekust oli omaaegne RAF ehk Rote Armee Fraktion  Lääne-Saksamaal).

Nüüd on siis meil ka üha enam näha neidsamu lollakaid šablooniloosungeid – isegi Nõmme vahel, kus grafitit muidu suhteliselt vähem on.  Võtame siis positiivselt, Euroopa on viimaks siia jõudnud. 🙂  Tahaks ainult loota, et värvipihusti asemele millalgi H&K MP5 ei teki.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Kingime teile järelmaksu

11.02.2017

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Halvaksläinud frankfurterid

09.11.2016

… on üsna koledad asjad. Võivad küll näha viisakad välja, aga toovad tõsise toidumürgituse ja asi võib halvasti lõppeda. Kunagi juhtus nendega üks lugu, millest siin on isegi reisikirjade all räägitud.

Tänase päeva Eesti meediapilt aga näitab natuke teistlaadi halvaksläinud frankfurtereid. Neid, kes olid pakendatud ideoloogilise mulli gaasikeskkonda ning laulsid oma veidrat laulu teemal, kuidas nad on vaat et paremad ameeriklased kui ameeriklased ise ning kuidas kõik on ammu “teaduslikult tõestatud” nagu hambapastareklaamis.

Nüüd aga on kilekott katki tehtud ja paha hais levib täiega – aga vähemalt nalja on saanud kogu seda paanikat lugedes kõvasti (näiteks siin ja siin). Täiesti arusaamatu on ainult see, et täpselt sama stsenaariumi järgi kulgenud hiljutisest Brexiti hääletusest ei ole Eesti ajakirjanduse frankfurterid (pean muidugi silmas Frankfurti koolkonda ja selle siinseid jüngreid) suutnud absoluutselt mitte midagi õppida.

“Ja siis algas Lollidemaal suur segadus”

24.09.2016

See omaaegne sm Nossovi tsitaat sobib tänasesse päeva hästi.

Ausalt öeldes olin suht kindel, et “valitakse ära” ja Eesti saab halbadest variantidest ühe halvema. Praegu aga kukkus välja olusid arvestades ehk isegi kõige paremini – säilis mingigi lootus, et järgmise ringiga leitakse üles keegi asine inimene, kelle puhul ei tuleks ei sise- ega välismaal piinlikkust tunda. Väga tõenäoline ei ole, aga päris võimatu ka mitte.

Seda naljakam on aga vaadata seda hirmsat sebimist, mis pärast lahti läks. “Poliitiline kriis”, “60 mittehääletajat on süüdi”, jne jne.  Aga õnneks vähemalt said mõnedki aru peamisest – kogu poliitiline establishment on end täis teinud (ehkki see ei toimunud täna, vaid umbkaudu viimase kümnendi jooksul) ning tegelikult oleks vaja “puhtaid lehti”.

Eks elu näitab, kuhu see lugu keerab ning kuimitu iteratsiooni riigi- ja valimiskogu vahel pendeldamist vaja on, et salongikõlblik tulemus saavutada.

Kuu aja pärast Inglismaal

29.05.2016

Näis, mida siis inglased otsustavad. Igatahes on EL valitseval seltskonnal vist vesi tõsiselt ahjus – kõikvõimalikke “sõltumatuid uuringuid” ja “eksperthinnanguid” lendab kõigist meediakanalitest juba umbes kuu aega, teemaks muidugi see, kuidas Brexit inglased nälga jätab, nende kassidele purgeeni söödab ja vanaemadele koolikud tekitab.

Tõenäoliselt muidugi ei juhtuks brittidega eriti midagi hullu (ajutise raputuse ja mõned ümberkorraldused majanduses ehk tekitab), küll aga hakkab tõsiselt kõikuma euroföderalistide istumisalune.

Eelmise jätkuks

26.05.2016

Üks tsitaat Holger Kaljulaiult, millele võiks ka ise alla kirjutada:

Ma ei hooli isiklikult paraku ammu AK käekäigust — ehkki peaks! Eesti avaõiguslik TV on kanalite arvu hiljutisest paisutamisest olenemata nimelt ammu, juba vähemalt poolteise kümnendi eest minetanud tehnilise kvaliteedi rahuldava taseme. Ja konkreetselt Aktuelle Kamera igapäevased, eriti aga pühapäevane “kommentaaride” ja põhjalikumate vaatlustega nädalakokkuvõte on intellektuaalselt küündimatute ja kitsavõitu silmaringiga inimeste pahatihti pea ajuvaba praaktoode, mis kõigest püüab imiteerida kvaliteetset uudisteajakirjandust. Mistap mina jälgin AK-d reeglina kiirkerimise režiimis, vaid aeg-ajalt ja ainult üksikuid uudistelõike tähelepanelikumalt n-ö normaalrežiimis üle vaadates.

Ehk tasuks enne aeg maha võtta ja natuke järele mõelda, kui mõni meediauuring ehmatavaid numbreid näitama hakkab…

Päevakajaline

22.03.2016

Inglastel on ütlemine “Fool me once, shame on you. Fool me twice, shame on me.”

Täna Brüsselis toimunu ei olnud enam aga isegi mitte teine Euroopas. Võimukandjate ja ideoloogide küünilisus ning nendega kaasajooksvate ullikeste süüdimatus makstakse taas kord kinni inimeludega.  Kui suurt pauku on veel vaja, et piisavalt arusaajaid tekiks…?

Eestis on praegu päris omajagu inimesi, kel peaks olema peale tänast tõsiselt häbi peeglisse vaadata.

APDEIT:  Ja siis kuulsin õhtul koju sõites autoraadiost üht tuntud tegelast ütlemas, et “ainus lahendus on kokkulepe Brüsseli islamikogukonnaga”.

Lihtsalt pole sõnu. Kas selle sama “kogukonnaga”, kes pikka aega edukalt võimude nina all üht hiljuti viimaks kinninabitud meest varjas…?