Ungari ja küprokmeedia

09.04.2018

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Vana aja tekst

10.03.2018

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.

Mõista-mõista

09.03.2018

… mida tuleks teha inimesega, keda “mõned seostavad segaste rahaasjadega”?

Vastus: talle tuleb veel hästi palju raha anda. Äkki õpibki viimaks sellega vastutustundlikult ümber käima!

Buratino, ae! Lollidemaa paistab!

 

ESR räägib asjast

27.02.2018

Eric Raymond on viimastel aastatel enda blogiteemades üsna laia haarde kasvatanud – senisest häkkerigurust on saamas ühiskondlik mõtleja (väga suur pluss on ka arvukas ja samavõrd mõttetihe kommentaarium enamiku artiklite juures). Ja seda viimast tükki, kus Eric tunnistab, et senine “küll asjad ise laabuvad” -arusaam on omadega ummikus, peaksid lugema nii eurotegelased (ka see, kes Kadriorus istub) kui ka kohalikud parteiasjapulgad.  Sest häda on seesama. On esimene ja teine Ameerika. Esimene ja teine Euroopa. Ja muidugi juba pikka aega esimene ja teine Eesti (seda viimast oli eriti hästi näha hiljutisel aastapäeval, kus ühe Eesti üritus toimus Tartus ja teise oma Tallinnas ning viimane oli kordades suurema osavõtuga).

Ja ka selleni viinud põhiprobleemid on samad – (siinmail juba nõuka-ajast tuttav) võimueufooria ja rahva halvakspanemine, haige ideoloogia võidukäigust tulenev punnitatud poliitkorrektsus ning “ketserite” kasvav tagakius, elektoraadi kindlustamiseks võõra rahva kontrollimatu sissevedu ning sellest kõigest tulenev ühiskondliku sidususe ja usalduse kadumine.

Ericul on piisavalt ajusid ja südant, et oma viga tunnistada. Seda tahaks näha ka siinpool lompi.

Ei salli

21.02.2018

Kui eesti koolides tõepoolest tänapäeval sellise materjali järgi lapsi õpetatakse, siis olen ma äärmiselt sallimatu. Kõige sallimatum olen aga nende “haritlaste” suhtes, kes sellise jama kokku kirjutasid ja ministeeriumist läbi lasid.

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

05.02.2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Kodanikud njuujorklased

19.11.2017

Nagu ERR rõõmsalt teada annab, ei leidu New Yorgi linnas enam ühtki daami ega härrat. Ju siis ei jäänudki muud üle, kui teadaanded ümber teha.

Kui Eestis peaks samasugune asi päevakorda tulema (valitseva seltskonna pugejalikkust arvestades juhtub see siinmail tõenäoliselt üsna pea), siis ei peaks jalgratast leiutama. Kui nõukavõim esimest korda siiamaile saabus, tehti härradest ja prouadest samamoodi unifitseerit kodanikud. Et aga aeg-ajalt on siiski ka diferentseerida vaja, siis tegid tollased lõuapoolikud ettepaneku: kellel on, olgu kottkodanik ning kel pole, tuttkodanik.

Seega väike, ainult natukene houellenbecqlik fantaasiahüpe tulevikku, Lennarti lennujaama suvel 2030: “Austatud tutt- ja kottkodanikud! Saudi Arabia Airlinesi lend 464 hilineb poolteist tundi. Lennujaama mošee ootab sel ajal palvusele.”

Kaks nuga

01.11.2017

Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.

Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).

Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd.  Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.

Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.

Kristlik maa

09.10.2017

Kui vaadata viimase nädala Eesti meediapilti, siis tuleb kahtlemata jõuda järeldusele, et Eesti on lausa äärmiselt kristlik maa. Arvata on, et üheski vana Euroopa riigis ei võta nii paljud inimesed korraga kiriku teemadel sõna kui meil.  See, et kiriku teemadel räägivad siin (alustades päris tipust) peamiselt need, kes kogu asjast tegelikult ööd ega mütsi ei jaga, on sootuks teisejärguline. Ehk on nad tulevikus ka Koraani osas sama suured eksperdid (või siiski mitte – julgust ilmselt napib ja oma nahk on liiga kallis).

Nii et olgem optimistid ja tsiteerigem apostel Paulust (Ap. 17:16 ja sealt edasi)…

Raske juhus

05.10.2017

Äripäevas ilmub aeg-ajalt häid lugusid ja asjalikke majandusnõuandeid, aga selle juhtkirju kirjutavad ebameeldivalt sageli küll täiesti põrunud tegelased. Pole ime, et nad ei julge oma nime sinna alla panna.

Kui majandusleht laseb sellist sõssindust oma veergudele (valige majandusvõhikud, peaasi on “õige” ideoloogia!), ei saa ka tema majanduspädevust enam tõsiselt võtta. Kahju, tegelikult oleks majandusajakirjandust Eestisse hädasti vaja – needsamad sõssid on rahva elementaarse finantskirjaoskuse suurel määral torust alla lasknud.