Semestri kokkuvõte

Tänasega sai kevadsemestri õppetöö ühele poole. Järgmisel nädalal on küll veel töö (puhkus algab 17.06), esmaspäeval tuleb järjekordne küberturbe vastuvõtukomisjon ja pärast seda on vaja sügisest kursust kokku panema hakata.

Aga kevadine kokkuvõte tuli selline:
* ITSPEA e-kursus: alustas 76, lõpetas 56 (esmakordselt oli kavas ainult suuline eksam).
* Sotsiaalmanipulatsioon – alustas 85, lõpetas 74 (päris mitmed pidid arvestuse saamiseks üksjagu läbi rõnga hüppama).
* 3 juhendatud magistrit ja 12 bakalaureust (viimane on semestri rekordi kordamine) – hinded tulid 4 x “suurepärane”, 7 x “väga hea”, 2 x “hea” ja 2 x “rahuldav”.
* Esimene välisülikoolis (Riia Tehnikaülikool) juhendatud magistritöö – hindeks tuli Läti süsteemis 9 ehk meie mõistes 5-.
* 4 esitatud konverentsiartiklit (kõik koos teistega, ühes esimese autorina).

Lisaks sattusime Birgyga vedama järgmise Eesti inimarengu aruande üht peatükki. Sügisel tuleb see valmis saada, peale selle tuleb õpetamisele uus “Informaatika valikteemade” kursus TTÜ insenerierialadele, kus on vaja küberturbe osa kantseldada.

Aga suvel peab end kõigepealt korralikult välja magama ja siis hakkama jälle tõsisemalt trenni tegema.

Õpperajast ülikoolis

Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.

Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).

Alguses valiti kaheksa(!) inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?

Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.

Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel iseenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.

Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.

Robotipäev

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.

Semestri kokkuvõte

Tegelikult päris läbi semester tänasega ei ole – homme on vaja viimases kaitsmiskomisjonis olla ja järgmisel nädalal on veel üht koma teist teha (puhkus algab ametlikult 20. juunist). Aga tänaste kaitsmistega sai endapoolsele  panusele joon alla:

  • 49 ITSPEA e-kursuse lõpetajat
  • 63 SPEAIT e-kursuse lõpetajat
  • 1 juhendatud ja kaitstud magistritöö
  • 12 juhendatud ja kaitstud bakalaureusetööd
  • paar ilmuvat teadusartiklit
  • paar üldisemat teemapüstitust ülikooli avalikkuse ees
  • ITSPEA ja SPEAIT e-kursused said mõlemad kvaliteedimärgi ja olid ka aasta e-kursuse 9 nominendi seas

Lisaks pandi Kakk märtsis kaanega professoriks. Vähemalt juhendamise osas on nüüd pool viie aasta normist täidetud sisuliselt poole aastaga. 🙂  Samas oli see semester selgelt gaas põhjas sõitmine (erinevate asjaolude tõttu), pidevalt niimoodi uhada ei saa.

Pulgajuku Reaalkoolis

Käisin täna Reaalkoolis iduEDU festivalil ja aitasin kolleeg Janikal kaugosalusrobotite töötuba teha. Korraldamine läks üsna kaootiliselt ja kohapeal oli häda ka kohaliku WiFi-ga, mille külastajad suutsid üsna umbe tõmmata. Nii et tuli kasutada enda telefoni ja lasta Janika (kes füüsiliselt asus Norras) selle kaudu Double 3 pulgajukut (millest siin eespool juba kirjutatud on) kasutama.

Kohale tuli kümmekond inimest ning arutelu tuli päris elav. Vahepeal tegin robot-Janikale selja tagant sarvi (psst!) – tuli jutuks ka see, kuidas ühes koolis katsetades olid lapsed robot-õpetajat päriselt kiusama hakanud…  Veel üks lahe moment oli see, kui Janika pöördus kahe tagapingis omavahel jutustava ja moblat näppiva daami poole ehtsa kurja õpsi kombel (“at-at, ma näen teid küll, ei kuula ja tegelete mingite kõrvaliste asjadega!”).

sarvedega robot Janika
iduEDU 2022: Janika robotis, kellel on sarved (pildistas kolleeg Jaanus Pöial)

Ideede andmiseks oli osalejatele kindlasti hea kogemus. Pulgajuku suutis telefonis ära süüa üle 3GB andmesidemahtu, aga õnneks oli limiit 4GB peal. 🙂

Pulgajuku (ratastega)

Täna istus Kakk tööl enda kabinetis, kui ukse taha ilmus üks kahtlane külaline. Nägi välja selline.

Double 3 robot

Pulgajukut juhtis kolleeg Siim, kes tegeles meile esialgu laenuks antud aparaadi testimisega. Kui aga kõik plaanipäraselt läheb, saame enda uue teadusprojekti raames mõned pulgajukud ka päriselt kolledžisse ning tulevikus neid eri moel katsetada (näiteks raskete puuetega inimeste “virtuaalkehadena” või ka lihtsalt mõne olude sunnil eemalviibija aitamiseks). Eile sain ka ise kolledži suures auditooriumis pulgajuku juhtimist proovida, täitsa lihtne on.

Praegune Double 3 pulgajuku näeb seega välja nagu pulga otsa pandud tahvelarvuti (näitab operaatori näopilti ja edastab kõnet), mille all on kahe rattaga tasakaaluliikur (nagu need, millega mõned segased sellid tänaval sõidavad, ainult veidi väiksem). Pulga pikkust saab muuta jämedalt istuja näokõrgusest püstiseisja kõrguseni. Käsi ehk manipulaatoreid sel aparaadil aga ei ole.

Täitsa põnev asi, tasub edasi uurida küll.

Koroonaajastu konverentsid

Sel suvel on puhkuse vahele pikitud kaks ametlikku töönädalat – üks oli üle-eelmisel nädalal, kui tuli komisjoniga küberturbe tudengeid vastu võtta (komisjon oli füüsiliselt koos, tudengid aga tulid nettipidi) ning paralleelselt Tartust küberruumi kolinud ICALT2020 konverentsil (kirjutasime Birgyga sinna artikli). Sel nädalal on aga kavas algselt Kopenhaagenis toimuma pidanud ja nüüd samuti virtuaalsena toimuv HCII2020 (sinna saime artikli ja postri).

Netti kolinud teadusetegemine on ilmselt üks koroonapandeemia suuremaid tagajärgi omade plusside ja miinustega. Tegelikult on kodust konverentsi kuulamine paganama mõnus – ära jääb rändamisele kuluv aeg ning erinevad lisakulud (hotell, transport, söök jne).  Konverentsil osalemine on odavam (tõsine argument vaesematest riikidest pärit osalejatele – veel mõnda aega tagasi olid need üritused ka Eesti skaalas üle mõistuse kallid) ning ehk on mingi mõju ka keskkonnale (vähem lendamist).  Teisalt aga muidugi jäävad kaugemad paigad päriselt nägemata ning isiklikku, sessioonivälist ja mitteametlikku suhtlust kolleegidega üle maailma (mis annab teinekord ka puhtpraktilise, teadusliku väljundi) ei asenda videokonverents samuti.

IT poole pealt on seni kõik kenasti toiminud – ICALT kasutas Zoomi ja HCI Cisco Webexit, kummagagi ühendumisel ei ole Linux Mintil ja Firefoxil mingeid probleeme esinenud.  Muidugi aga sooviks, et rohkem kasutataks vabu lahendusi (Jitsi Meet jt) ja istutaks vähem ärivaraliste lahenduste peal (millel on alalõpmata kalduvus monopoolseks keerata ja millest paljud on ka erinevate nuhkseltsingute lõa otsas).

“Võtke alumine kast!”

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.

Mis teadusel viga on

Väga hästi võtab selle kokku Paul Graham enda raamatus “Hackers and Painters”:

“Unfortunately, beautiful things don’t always make the best sub-
jects for papers. Number one, research must be original – and as
anyone who has written a PhD dissertation knows, the way to
be sure you’re exploring virgin territory is to to stake out a piece
of ground that no one wants. Number two, research must be
substantial – and awkward systems yield meatier papers, because
you can write about the obstacles you have to overcome in order
to get things done. Nothing yields meaty problems like starting
with the wrong assumptions.”

Ehk siis taas kord: kui artiklid (eesti teaduskõnepruugis “üksühed”) muutuvad tulemuste peegeldusest tulemuseks omaette, siis on kogu asi pikemas vaates garanteeritud metsa minema.

Teadus ja konkurents

Sattusin poest tulles kuulama autoraadiost saadet, kus räägiti Eesti teaduse rahastamise uutest põhimõtetest. Esinejad väitsid, et edaspidi on üheks sihiks konkurentsivõime tõstmine nii riigisiseselt kui -väliselt ja et see on väga hea asi. Konkurentsivõime tõstmiseks aga tulevat karmistada konkurentsi.

Tõsi, mokaotsast mainiti ka, et “tulemuseks on pingete märgatav kasv teadlaste seas”. Pehmelt öeldud, aga olgu peale. Ent pingeid on ühiskonnas mujalgi.  Mis siis tolle konkurentsiga valesti on?

Esiteks muidugi otsene “rottide võidujooks”, mida on Eestis niigi palju. Kui raha jätkub kolmest vaid ühele, siis tahab seda igaüks (kuna mittesaamine võib tähendada töökoha kaotamist). Koostööd ja sünergiat (mis on tegeliku, sisulise teadustöö olulisimaid komponente) asendab toosama konkurents, ühiskond tervikuna jääb aga selgelt kaotajaks (kuna Martin TÜ-st, Paul TTÜ-st ja Jüri TLÜ-st tegelevad viljaka koostöö asemel üksteise kottimisega konkurentsi nimel).

Kui kõik mängitakse vaid konkurentsile, siis ei ole kohalikel tegelastel erilist lootust. Euroraha abil (millega saab välismaa teadlasele tema kodupaigaga võrdväärset palka maksta) tuuakse siia pigem väljast tööjõudu, kuna see aitab lühemas perspektiivis asutusel konkurentsivõimelisem (jälle!) paista – “meil on 38% külalisteadlased!”.  Euroraha on aga üsna lühike ning reeglina läheb kõrgepalgaline külaline peale selle lõppemist valimisperioodi lõpus koju tagasi – kohalik palk teda ei motiveeri. Ent see tähendab, et teadusprojektide pikkus on sisuliselt piiratud tollesama valimisperioodiga (või riskitakse arvestatava pidurdusega “poolel teel hobuseid vahetades”). Ja on tõenäoline, et vahepeal on Martin, Paul ja Jüri käega löönud (ja läinud Ameerikasse või siis mõnda kohalikku suurärisse) ning uut vedajat polegi naljalt võtta.

Ja muidugi on selline kontrollimatu konkurents vesi kõikvõimaliku potjomkinluse veskile. Ikka seesama “siisikeste” ja “üksühtede” kultus ning “kümme autorit, viis lugejat (maailmas kokku)” -artiklite vorpimine tegeliku, ent pikaajalist tööd nõudva teaduse asemel. Kui siia juurde lisada veel ka ausaid teadlasi üha enam igal sammul tülitav libakonverentside ja -ajakirjade (kus võib avaldada mida iganes, kui osalustasu makstud) hulk, siis on aina lihtsam nii kogemata mõne ersatsi otsa takerduda kui ka, hullem veel, hakatagi küüniliselt ersatsi tootma. JOKK…

Ning viimaks – kõige selle all kannatab väga oluliselt akadeemilise maailma teine põhitegevus ehk õpetamine. Kui professori  (NB! Mitte juhtivteaduri, kes on võrreldava tasemega, ent teadusele orienteeritud) ametikohale kandideerimisel on A ja O needsamad “üksühed” ning juhendamise/õpetamise oskus on kolmandajärguline, siis ei ole ime, et meil kõrgkoolides mustanahalisest Euroopa usupuhastajast Martin Lutherist kirjutatakse…

Ootaks huviga, milline maailma riik ütleb esimesena, et “kunn on puha paljas” ning publish or perish -süsteemi prügikasti viskab.