Sel suvel on puhkuse vahele pikitud kaks ametlikku töönädalat – üks oli üle-eelmisel nädalal, kui tuli komisjoniga küberturbe tudengeid vastu võtta (komisjon oli füüsiliselt koos, tudengid aga tulid nettipidi) ning paralleelselt Tartust küberruumi kolinud ICALT2020 konverentsil (kirjutasime Birgyga sinna artikli). Sel nädalal on aga kavas algselt Kopenhaagenis toimuma pidanud ja nüüd samuti virtuaalsena toimuv HCII2020 (sinna saime artikli ja postri).
Netti kolinud teadusetegemine on ilmselt üks koroonapandeemia suuremaid tagajärgi omade plusside ja miinustega. Tegelikult on kodust konverentsi kuulamine paganama mõnus – ära jääb rändamisele kuluv aeg ning erinevad lisakulud (hotell, transport, söök jne). Konverentsil osalemine on odavam (tõsine argument vaesematest riikidest pärit osalejatele – veel mõnda aega tagasi olid need üritused ka Eesti skaalas üle mõistuse kallid) ning ehk on mingi mõju ka keskkonnale (vähem lendamist). Teisalt aga muidugi jäävad kaugemad paigad päriselt nägemata ning isiklikku, sessioonivälist ja mitteametlikku suhtlust kolleegidega üle maailma (mis annab teinekord ka puhtpraktilise, teadusliku väljundi) ei asenda videokonverents samuti.
IT poole pealt on seni kõik kenasti toiminud – ICALT kasutas Zoomi ja HCI Cisco Webexit, kummagagi ühendumisel ei ole Linux Mintil ja Firefoxil mingeid probleeme esinenud. Muidugi aga sooviks, et rohkem kasutataks vabu lahendusi (Jitsi Meet jt) ja istutaks vähem ärivaraliste lahenduste peal (millel on alalõpmata kalduvus monopoolseks keerata ja millest paljud on ka erinevate nuhkseltsingute lõa otsas).