IBMi foorumil

Tänane tööpäev kulus Swissotelis “suure sinise” külalisena. Viimastel aastatel on IBMi ja Novelli üritused muutunud varasema ajaga võrreldes märksa “häkkerlikumaks” ning kuigi tegu on endiselt turundusega, on sealt üha enam üht-teist kõrva taha panna. Ja süüa antakse kah korralikult, ehkki enamasti tuleb gluteenijama tõttu täiendav orgunn.

Seekord siis hommikupoolikul üldist visioonijuttu – see oli rohkem äriinimestele suunatud, aga paar head punkti sai ikkagi kirja, eriti Bijan Davari avaettekandest (aga see Taavi Kotka näidatud [L] NSA-pilt tuleb ka teinekord mõnes teemakohases loengus kasutusse võtta). Pealelõunal läks jutt sektsioonidesse, käisin [L] turvateemat kuulamas ning sain veel paar mõtet – poola poiste jutt oli päris põnev (kui kohustuslik reklaamjutt välja jätta).

Nagu alati, on sellise käimise plussiks ka inimestega suhtlemine (ameerika keeles networking). Seekordki õnnestus paar asjalikku ideed läbi arutada ning trehvata ka ülikooliaegset parimat sõpra, keda jupp aega näinud polnud. Aitüma IBMile asjaliku ürituse eest.

Gluteenivaba pitsasai

Seda retsepti on juba korduvalt proovitud ja eri tegelaste peal testitud, aga siia pole veel kirja pannud. Niisiis…

Sedakorda on vaja leivaküpsetusmasinat (ja reeglina sihukest, millega tavalisest jahust leiba ei tehta). Kakul on üsna tavaline Tefali oma. Progeda pole vaja, asi käib kõige tavalisema vaikimisi tsükli peal (kestusega 3:18).

Vaja läheb
* ca pool pakki gluteenivaba jahu (on proovitud nii heledama kui tumedamaga, kõige parem klassikaline sai tuleb Finaxi punasega). NB! Tõenäoliselt töötab sama retsept täiesti edukalt ka tavalise jahuga, kui sööjatel gluteeniga jama ei ole.
* ca 1/3 liitrit piima
* ca teelusikatäis jämedat soola (aga võib ka tavaline olla)
* ca supilusikatäis suhkrut
* sorts (pool klaasi?) õli – on proovitud nii maapähkli- kui oliiviõli
* pakike kuivpärmi – näiteks Nordic Yeasti sinine

Ja täidiseks:
*  kaks küünt küüslauku
* üks sibul
* 5-6 keskmist šampinjoni
* paar sõrmepaksust singiviilu (kokku mingi 100 g kanti)
* paar samasugust viilu juustu

Täidisesse võib muidugi igasugust muud kraami ka panna, oliive näiteks. Ja küüslaugu asemel võib panna tai küüslaugukastet (väikesed kollase sildiga pudelid, täitsa gluteenivaba ja üsna looduselähedane kraam). Kogu see värk tuleb hakkida mõõdukalt peeneks, juustu võib ära riivida (kuid ei pea, kõlbavad ka kuubikud).

Esmalt läheb masina kaussi piim, sinna sisse sool, suhkur ja õli ning umbes pool jahust. See kõik on hea segi ajada – masin segab küll ise ka, aga kindlam on teda natuke aidata. Siis sinna selga ülejäänud jahu, selle pinnale pärm ja kauss masinasse toimetama.  Kusagil 20 minuti pärast (Kaku masin annab selleks eraldi piibitamisega märku) läheb sinna juurde täidis. NB! Kausi ja masina vahele pudenenud kraam hakkab seal kärssama ja võib koduse suitsuanduri lolliks ajada – seega tuleb lisada ettevaatlikult! Eriti hullusti lehkab kõrbev küüslauk…

Kui tsükkel läbi on ja masin vait jääb, tasub tulemusel lasta veel kuni tund sealsamas järelküpseda – vastasel juhul on oht, et sai jääb keskelt tooreks (kui see peaks juhtuma, võib saia pooleks lõigata ja natukeseks tavalisse praeahju lükata). Valmis saia võib peale vormist väljalöömist võiga üle tõmmata.

Senise kogemuse järgi kaob sai kapi pealt kahtlaselt kiiresti…

Puuk musamasinas

Spotify on eriti tööl lauaarvutis igati hea kaaslane, aga peale mõnepäevast jooksutamist (ilmselt seoses süsteemiuuendustega) kadus ära “Discover” ehk üks peamisi teenuseid, mis soovitab senise muusikavaliku põhjal sarnaseid asju. Lihtsalt jäi rippu ja näitas lõputult laadimist tähistavat rattakest.

Esialgne ümbernurgalahendus leidus Spotify foorumist – asi tuleb käivitada käsurealt käsuga env LC_NUMERIC=et_EE.utf8 spotify (algselt oli seal en_US.utf8, aga kuna Kakk kasutab põhimõtte pärast eestikeelseid masinaid). Tõsi, varem igati stabiilne teenus oskas selle peale juba paar korda kokku joosta (segfault). Loodetavasti saadakse siiski ka Linuxi klient millalgi korda.

Aga töötegemine on läinud tiba lõbusamaks küll. Tõsisema ajuragistamise kõrvale sobib Clannad ja Oldfield, siibrima seisu vastu aitavad rokiklassikud.

Lööktöö

Täna oli õhtupoolikul kavas minna Välisministeeriumi netineutraalsuse üritust kuulama. Ei jõudnudki sinna.

TLÜ oli sel semestril kuulutanud välja ITSPEA e-kursuse bakalaureuseõppe kahele rühmale. Hetkeseisuga on [L] kursuse lehel end kirja pannud 110+ inimest, ametlikul lehel on koguni 150+… Päris korralik väiksemat sorti [L] MOOC ühesõnaga, võrreldav TTÜ STVK suurimate voorudega. Nii et täna kulus hommikuse loengu järgne aeg kõik esimese nädala tööde lugemisele.

Õnneks on väikevenna sünnipäevakink – Spotify Premium – täiega asjakohane (Linuxil töötab muide kenasti).  Hooters, Roxette ja muu sarnane rida istub hästi töö taustaks. Praegu lammutab lugemisest väsinud pead lahtimale (siin juba korra kirjeldatud) Amaranthe. Pole üldse paha.

Istu maha…

Üheksakümnendatel tegutses Manchesteri kandis bänd lihtsa nimega “James”, kelle üks tuntuim lugu oli “Sit Down” 1989. aastast.

* Siin on selle loo originaalvideo – lahedad alternatiivsevõitu noored kutid, kellest ei saa arugi, kas nad mõtlevad toda kurba teksti tõsiselt või viskavad lihtsalt kuulajaga tüüpilist britilikku nalja… Loo tonaalsus on kummalises vastuolus tekstiga.

* Siin on 2012. aasta live-esitus Lissabonis – poisid on natuke vanemaks saanud. Veidi kulunud, aga siiski samad sellid. Toosama laul on saanud aastatega märksa sügavama sisu. Ja see klaver seal loo alguses, kitarrisoolo ja üksik trumm on viis pluss.

Those who feel the breath of sadness
Sit down next to me
Those who find they’re touched by madness
Sit down next to me
Those who find themselves ridiculous
Sit down next to me

APDEIT 11.09 – MAFIAA jõudis vahepeal tolle teise video maha tirida. Aga [L] siit leiab kogu tolle Lissaboni etteaste- “Sit Down” on lõpus 1.02 peal).

Ei noki enam

Nokia ja Microsofti lugu jõuab ilmselt tuleviku äriõpikutesse ühe puhtaima näitena teise ettevõtte ülevõtmisest tippjuhist “puuki” kasutades.  Stephen Elop, kes eriti ei varjanudki enda Microsofti-meelsust ega tausta, võeti Nokia tegevjuhiks, tegi seal hulganisti imelikke otsuseid ja nüüd ostis tema tegelik leivaisa põõsassekukkunud Soome uhkuse ära odavamalt kui omal ajal Skype’i.  JOKK ju, sommid ise müüsid ja midagi seadusevastast ei toimunud…

Aga Microsofti ajalugu, eetikat ja ärikultuuri natuke uurinud inimesi ei üllata asja lõpptulemus vist absoluutselt mitte. Tavaline äri Redmondi stiilis.

Suvi Asusega

Eelmisel sügisel õnnestus trenniga üle pingutada ja endale [L] lateraalne epikondüliit hankida. Pool aastat oli parem käsi niivõrd metsas, et kahvlit sai suu juurde tõsta, tassi ei saanud – valu oli nii hull, et Kakk õppis vasaku käega kruusi kasutama. Ja kui juba tass oli raske, siis ligi kolmekilone Dell Latitude oli seda kohe kindlasti (tõsi, kätt all hoides polnud valu nii hull). Mõnel üritusel läpakaga käies oli ikka jama suur – isegi kotist välja tõsta ei saanud toda õieti.  Ja siis lisandus plaani juulikuine [L] HCII 2013 konverents Las Vegases ning mõte Delliga mööda lennujaamu joosta tundus päris kole.

Lõpptulemuseks oli Delli siirdumine vanema jõmmi käsutusse ja investeerimine [L] Asus Zenbook UX32VD-sse. Esmakordselt ei ole Kaku läpakas Dell või IBM/Lenovo – aga valikukriteeriumidele (kaal, suurus, jõudlus, ekraan, klaviatuur, Linuxi tugi) näis see kõige enam vastavat. Aitas ka see, et eelnevalt oli üks samuti “pingviini” pruukiv hea kolleeg sama masina soetanud ning tundus rahul  olevat.

Põhiline üldmulje – väga õige liigutus. 13-tolline (nagu eelmine Dell XPS, millel kahjuks graafikakaart üles ütles – siiani on kahju, see oli väga hea läppar) ja kaalult veidi alla pooleteise kilo – isegi haige käega polnud mingit käitlusprobleemi, ka reisil mitte. Näib, et 13 tolli ongi Kaku tarbeks parim suurusevalik – piisavalt mobiilne ja samas piisavalt suur igapäevaseks töövahendiks.

Asuse ekraan on väga korralik matt 1920×1080-se lahutusvõimega isend. Samas tekitas suur lahutusvõime ka probleemi – nägemine pole enam päris seesama kui vanasti (isegi esimesed prillid on olemas – tõsi, kasutusel vaid lugemisel ja pikemalt arvuti taga) ning suure reso ja küllalt väikese ekraani kombinatsioon tekitab aeg-ajalt kirbusitasündroomi. Õnneks saab Linuxil kõiki asju sättida – ühe konkreetse soovitusena võib mainida Firefoxi [L] NoSquint -nimelist pluginat.

Jõudu on masinal kõvasti, Zenbookil on ühena vähestest selle klassi läpakatest Inteli i7 protsessor. Graafikaga tegeleb paarisrakend Inteli korralikust HD 4000 integreeritud lahendusest ja NVidia GeForce GT 620M-ist.  Vaikimisi töötab Linuxi peal Intel – NVidia töölesaamiseks tuleks pruukida [L] Bumblebee-nimelist paketti.  Sellega saab käivitada soovitavat programmi nii, et graafikat hakkab vedama NVidia kaart – käsurealt tuleb programminime ette panna “optirun” (N: optirun tuxracer), sama muudatuse saab muidugi soovi korral teha ka graafilistes käivitajates. Kuuldavasti on kavas see probleem lähiajal uute kernelitega lahendada – ootame siis onu Linuse abi…

Mälumaht on suht standardne 4GB (Linuxil ilmselt ei teki sellega probleeme masina tõenäolise eluea lõpuni) ja kettaks kombinatsioon 24GB välkmälust ja 500GB tavakettast (seega täiesti piisav). Klaviatuur on madala käiguga, Apple’i stiilis (üldse on Zenbook vist üks kõige “mäkimaid” PCsid), aga harjumise korral päris mugav. Zenbooki õnnestus vähemalt tol hetkel saada vaid ameerika ja vene klaviatuuriga – ent õige eesti itimees peaks suutma ka ameerika klaveril eesti asetust kasutada. 🙂

Puuteplaat on igavene lahmakas, nuppudena toimib selle alumine serv – ja see on Zenbookil vist üks lahjemaid omadusi. Igatahes on Kakk üle väga hulga aja hakanud läpakale vahepeal hiirt külge ajama (seni on väga kaua ainuüksi puuteplaadiga toimetatud).  Aga samas pole ka midagi väga hullu, hakkama saab.

Ühenduvuse osas on Zenbook suht tüüpiline õhuke masin. Plaadilugejat pole (ka kaasas mitte), välimiste juppidena on realiseeritud nii VGA-väljund (kaasas on mini-USB-ga pistik) kui võrgukaart (kaasas on tava-USB-ga jupp, mille keskmine kaabel nägi nii habras välja, et võimalike purunemiste vältimiseks sai see kohe üleni hõbedasse maalriteipi mässitud). Lisaks on SD-kaardilugeja ja 3 USB-pesa (millest üks läheb suure osa ajast võrgukaardi kätte).

Kaasasolev aku peab vastu võrreldavalt paremat sorti tavaläpakatega – ilmselt mõni ultrabook peab kauem. Samas tuleb arvestada, et Zenbook on jõudluselt üle keskmise, seega ei oskaks viriseda. Hetkeseisuga pole Eestist selle mudeli jaoks varuakude müüjat leidnud, aga ehk tuleb (ja muidugi ei ole tänapäeval probleem ka see nettipidi välismaalt tellida).

Linuxi-huvilistele soovitaks kindlasti tutvuda [L] selle lehega, põhilisemad asjad saab siit kätte. Üldine märkus – Zenbook on suhteliselt uus masin uute juppidega ja tahab seetõttu saada ka uut tarkvara. Senine viimane Ubuntu ja Minti pika toega (LTS) versioon (Ubuntu 12.04, Mint 13) on vanavõitu kerneliga ja mõned asjad ei taha hästi toimida (ekraaniheleduse klahvid, puuteplaadi paremklõps). Lahenduseks on kas kerneli uuendamine (lihtsa õpetuse leiab UpUbuntu blogist, näiteks [L] siit) või mõne värskema versiooni paigaldamine (hetkel on Kaku masinas Mint 15; tõenäoliselt lahenevad mitmed ebamugavused järgmise LTS-versiooniga tuleval kevadel).   Kindlasti soovitaks ära uuendada ka Inteli draiverid – vaikimisi versioon ei suutnud näidata korralikult projektorisse peegeldatud ekraanipilti. Lihtne õpetus on [L] siin.

Üks kummaline probleem esines Zenbooki BIOSi uuendamisega – see toimis ilusti, kuid suutis seletamatul põhjusel ära tappa Linuxi alglaaduri (GRUB2).  Seega, kes sellist asja plaanib, võiks seda soovitavalt teha enne põhisüsteemi lõplikku paigaldamist.

Lõpuks: väike jama tekkis vanade DOSi mängudega – [L] Dosbox läks üleekraanirežiimi puhul lahutusvõimega lolliks. Üheks lahenduseks on lisada dosbox.conf’i read

output=overlay
windowresolution=1920×1080
fullresolution=1920×1080

Aga lõppkokkuvõttes on Kakk üpris väga rahul. Ja käsi on kah nüüdseks peaaegu korras.

Tagasi (mingil määral)

Nagu näha, pärineb eelmine postitus mitme kuu tagant. Vahepeal läks elu üsna… huvitavaks.  Tegelikult on seda siiamaani ja ilmselt päris mõnda aega veel.  Aga et uus kooliaasta on algamas ja töiselt oleks  siiski kasulik aeg-ajalt sõna võtta, siis aeg-ajalt hakkab siin jälle midagi ilmuma – tõenäoliselt peamiselt tööga (IT-värk) seonduvat.