10.2005 arhiiv

Teeme aknad lahti, et neid sisse ei visataks

31.10.2005

“Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”

See naljakas kild pärineb eesti võrgufolkloori klassikast, [L] Viimse Programmeerija nimelisest “Viimse reliikvia” IT-paroodiast. Sealt on pärit ka mitmed muud head ütlused, nagu “Number kaks. Vend Albert Jägala jõelt (albert@jägala.jõgi.ee)!”, lahe laul “Formattijaaa! Format-tiii-jaaaa!” jmt. Vabavaraline Windows sobis siia ritta absurdsuse poolest ilusti.

Kuid kümmekond aastat hiljem on seis üksjagu muutumas. Soovitaks lugeda [L] Wolli arvamust asja kohta. Kakk on küll põhimõtteline tarkvaravabaduse pooldaja, kuid nii optimistlik olla veel ei julge (ehkki ka Kakk arvab, et Billi senine viis raha teha on end täielikult ammendamas ja lähituleviku tarkvaramaastik hakkab üksjagu teistmoodi välja nägema). Aga oleks ju ilus lahendus. Iseasi, kas kõik veendunud pingviinifännid kohe Windowsile kolivad, kui see vabaks antaks – aga see on siis juba pigem maitseküsimus.

Näis, mis saama hakkab.

Hingedepäeva missa Harkujärvel

30.10.2005

Ehkki hingedepäev on alles kolmapäeval, tehti täna vastav missa Harkujärvel ette ära, kuna ETV salvestas kolmapäeva tarvis jumalateenistust.
Isa Heigo oli ilmselt orgunni üsna tõsiselt võtnud – kohale oli veetud nii palju rohelust, et kirikusaal tundus nagu botaanikaaed (Kakk mängis sünti põõsa taga – päris hea rahulik oli 🙂 ), lisaks oli altari ees küünaldest rist. Kõik asjaosalised aeti hea hulk aega varem juba kohale ja kokkuvõttes võib öelda, et sest oli abi ka – sai kõik rahulikult läbi mängida ning salvestus sujus igati kenasti ja tõrgeteta.
Missa oli natuke lühem kui tavaliselt – veidi alla tunni, harilikult tuleb poolteist täis. Jälle kord oli külas vanamuusikaansambel “Camerata Vocale”, keda Harkujärvel ka mitmeid kordi enne nähtud ja kelle esinemine oli tavapärasel heal tasemel, lisaks andsid nad üksjagu pauerit juurde ka üldlauludele. Telemeestele paistis ka asi meeldivat ja pärast käidi lausa aitäh ütlemas. Pärnakate preestril isa Thomasel oli sünnipäev ja nii jätkus üritus keldrisaalis tee-kohvi ja kringliga ning juttu jätkus päris kauaks. Kokkuvõttes igati ilus pühapäev.

Harkujärve kiriku altarikujundus hingedepäeva missal

Verekeskus ja puuetega inimesed

27.10.2005

Jupp aega tagasi [L] jorisesin sel teemal. Tänaseks on lugu jõudnud [L] Postimehe veergudele.

Ausalt öeldes ei ole sõnu. Kui sellist juttu ajab meditsiinilise haridusega inimene, siis on ikka tõsiselt kuri karjas. Pakuks, et suur osa prostituute on end ära blondeerinud – niisiis peksame kõik blondiinid verekeskusest tagasi, äkki mõnel on tripper! Ja Jumal hoidku, äkki tuleb mõni neeger kah veel doonoriks! Nii et “kaitseme” kõiki eelnimetatuid sellega, et neilt verd ei võta???

Kindlasti on ratastoolis inimeste seas doonoriks sobimatuid. Nagu ka madruste, puna- ja kiilaspeade ning jalg- ja kivipallurite hulgas. Küsimus on selles, et verekeskuse töötajatel puudub elementaarne reaalne kompetentsus vähegi erinevate juhtumitega tegelemiseks – ja selles on muidugi süüdi need erinevad inimesed ise. Kui aga arvestada, et doonoriverest on kohati tõsine puudus, on selline käitumine kuritegelik ja selle eest tuleks rakendada kohaseid sanktsioone.

Läheks õige ja mõõdaks sealsed töötajad üle. Kes on üle 180 cm pikk, see loetagu ebastandardseks (eestlaste keskmine statistiline pikkus jääb kuuldavasti 175 cm kanti) ja ta peab kas töölt lahkuma või laskma end ülemisest otsast lühendamise teel standardseks muuta. 😛

Kuritegeliku debiilsuse vastu tuleb võidelda.

Ubuntu Breezy

26.10.2005

Tõmbasin viimaks siis läpakale uue Ubuntu peale. Varem korra proovisin, siis ei saanud eesti klaverit tööle. Ka praegu ei läinud see kohe paika, kuid lahendus leidus Ubuntu foorumist – tuli /etc/X11/xorg.conf failis märkida klaviatuuri väärtuseks “ee” ja öelda järgmisel käivitusel, et kasutada tuleb X-i settinguid. Algaja aga võib selle asjaga hätta jääda – sellest on tuline kahju, sest ilusti komplekteeritud Ubuntu Breezy näeb väga ilus välja (Gnome 2.12 tundub olevat teinud jälle sammukese Maci suunas) ja on kerge kasutada.

Tubli töö igatahes – Mark Shuttleworth on vist üks haruldane inimene, kelles elavad kõrvuti koos visionäär, häkker, miljonärist ärimees ja lihtsalt pullivend. Ubuntu tegijatel on seega vedanud.

Aafriklast emuleerimas

25.10.2005

Nädalavahetuse alguse saanud kino ei taha ikka veel läbi saada. Vist õnnestus Herr Doktoril Kakule midagi sisse sööta, mida ise ei mäleta ja mis põhjustas üsna hullu allergilise reaktsiooni (kunagi ammu sai see endale mingi lolli rohuga külge hangitud, tänini ei kannata niisket ja külma ilma) – öö läbi ei saanud magada, kõik sügeles hullult. Hommikul olid sõrmed paistes ja mis kõige hullem – päeva peale hakkasid huuled paiste minema! Viimaks panin töölt punuma, käisin Laagris arstil ja sain ravimeid. Koju jõudes aga sai kodused üsna ära ehmatatud – Kakk ju pesueht aafriklane, huuled paksud nagu vorstid…

Õnneks võttis tablett paistetuse niipalju alla, et kella neljase loengu sai ilusti peetud ning õhtusega polnud enam mingeid probleeme. Õhtuks oli väljanägemine peaaegu endine. Aga kokkuvõttes üsna vastik kogemus…

Lissaboni pildid

25.10.2005

… said nüüd ka [L] võrku välja pandud.

Eilne õhtu (kalendri järgi juba üleeile, aeg on peale keskööd) peale kogu selle tsirkuse läbielamist andis korraliku 38,6 palaviku. Imelisel moel oli see peale korraliku peatäie magamist hommikuks kadunud, õhtupoolikul riskisin isegi tundi minna.

Ja kott leiti kah üles ja toodi kenasti koju ära. Lõpp hea, kõik hea.

Parkimistrahv surnud mehele

24.10.2005

Tänane [L]The Register kirjutab kurbnaljaka loo sellest, kuidas agar parkimiskontrolör oli nii ametis järjekordse trahvikviitungi panekuga, et ei märganud samasse autosse ära surnud 71-aastast autoomanikku.

Millegipärast tundus see kõik kuidagi väga eestipärane…

Lufthansa ja pilditu Kakk

23.10.2005

Kakk nüüd siis kodus tagasi. Enne kojujõudmist aga sai üksjagu kino…

Kuna õhtusööke konverentsil ei antud, oli enda leivakott kaasas. Üritasin küll lollikindlaid asju valida, aga ju seal mingi asi ikka piisavalt pahaks läks. Maitsest igatahes polnud küll midagi aru saada, aga mine tea. Igatahes eile nakitsesin midagi ja kerisin siis magama – äratus oli juba kell viis. Uni oli üsna hea, aga eks korralik kapsas olin küll (asjaolu, et hotellis valitses dzhunglipalavus ja -niiskus, ei tulnud üldse kasuks – oma toas sai need maha keerata, aga konverentsiruumid olid samasugused ja nii oli migreen pea pidev seisund).

Hommikul toimus poliitreklaam “Kaka haiseb”, s.t. kõht oli korralikult lahti. Mis ikka, sööma ei hakanud ja lasin hotellist niisama jalga. Kuni Lufthansa lennumasinani oli olukord enam-vähem kontrolli all. Kui aga õhku olime saanud, hakkas kõhus peale karm eksotermiline reaktsioon, mille tulemus otsis mõlemast otsast väljapääsu. Vedasin end stjuardessi nina all kemmerguukseni – jõudsin veel pomiseda “I feel a bit bad” ja panin sealsamas pildi tasku.

Kui pilt pikkamööda taastus, oli käimas karm kambakas Kaku kallal – niihästi kogu cabin crew kui ka miski hallisegune soliidse väljanägemisega Onkel, kes näis otse “Mägihaigla” seriaalist maha astunud olevat. Nojah, Kaku kaitseinglid tegutsevad endiselt efektiivselt – nagu talvel hange põrutades saabus minuti-paariga appi igavene dzhiibijurakas, nii ka nüüd: Kakku togiv onu oli saksa südamekirurg, kes puhtjuhuslikult paar istmevahet eespool äriklassis koju sõitis…

Kakku togiti kambaga senikaua, kuni süüdlane suutis ameerika keeli teatada, mis umbkaudu lahti on. Vahepeal oli Herr Doktor juba jõudnud vererõhu ära mõõta ja näpuotsast verd võtta, seejärel tiriti Kakul pintsak maha ning järgnev sõit meenutas vist Christopher Robini trepist ülesminekut, Puhh põnt-põnt-põnt järgi lohisemas. Igatahes rabati Kaku jalgadest kinni ja lohistati laiema koha peale, kus sai edasi manipuleerida.

Kui toidumürgituse asi selgus, läks lugu viimaks rahulikumaks – rahvas sai aru, et ohver kohe otsi andma ei hakka. Kakk kupatati äriklassi tühjale istmereale pikali ja joodeti hullumoodi vett ja teed sisse. Tohter jagas autoriteetsel häälel selgitusi ja hoidis Kakul silma peal. Algul leidis ta, et nüüd peaks päev-paar Frankfurtis paranema – sellega oleks vist probleeme tekkinud, nii et kuna Kakk natuke end paremini tundis, lubas tohter lõpuks ikkagi edasi sõita.

Lufthansa teenindusmehhanism hakkas sellise juhtumi puhul veatult tööle. Lennuki vastas oli paar parameedikuid, Kakk transporditi natuke maad edasi. Seal ootas mundris tibi, kes Kaku ratastooli toppis ja eri terminale ühendava rongi peatusse transportis. Järgmine samasugune tibi sõitis rongis kaasa ja vaatas, et ega Kakk ära ei kuku. Kolmas tibi sõitis teises terminalis ette elektriautoga – nii et Kakk leidis end sihtkohas väga kiiresti (võrreldes tavalise rändamisega). Isegi passi- ja turvakontrollist kupatati läbi nagu vene sõjaveteran vne otsheredi. Tõsiselt muljetavaldav…

Frankfurt-Tallinn -lennul tuli juba ise stjuardessile asi ära rääkida, kuid seejärel jätkus ka seal “vee ja tee” rezhiim laitmatult. Kõige suurem kirves aga selgus hoopis koduses Tallinnas – esmakordselt Kaku pikkade lennurännakute jooksul õnnestus vedajatel suur kott ära kaotada. Täitsin taotluse ära, ehk leiavad üles (õnneks seal väga elulisi asju polnudki). Taksosse ja koju.

Et laupäeva pärastlõunal õnnestus Lissabonis ka natuke jalutada, siis panen homme mõned pildid ka üles. Täna ei jaksa.

Igatahes siinkohal olgu suured tänud edasi antud nii Lufthansa lennuteenindajatele kui ka Herr Doktorile… Ja muidugi ka tollele seal üleval, kes asju omamoodi korraldab. 🙂

Veel Lissabonist

22.10.2005

Noniih…

Sain eile ja täna oma sessioonijuhtimistega ka maha. Rahvale tegi palju nalja minu kasutatud a piece of complicated information technology ehk paberitükk, kus ühel pool number 5 ja teisel pool 1 – aga sellega on väga hea ettekandjatele allesjäänud aega näidata, ilma neid seejuures katkestamata.

IADISe probleem on selles, et (ilmselt ärilistel motiividel) on kokku aetud niivõrd kirju seltskond. Isegi sama teemaga sessioonidel räägivad niivõrd erineva tausta ja huvidega inimesed, et kaasettekandja jutt võib olla totaalselt arusaamatu (või ka ebahuvitav). Sellist punti annab üksjagu modereerida – sessioonijuht ei saa ju ühegi ettekande puhul lamba näoga kõrvalt vahtida. Õnneks jõudsin kõik ettekanded varem kogumikust läbi vaadata ja märkmeid teha.

Sain siin lõunalauas tuttavaks ühe Lappeenrannast pärit soome onuga, kes minu soomekeelse tervituse järel tükk aega mind soomlaseks pidas. 🙂 Seda on enne ka öeldud, et mul soome keel pea aktsendivaba on. Onu Juhal oli siis suur üllatus, kui vestluskaaslane hoopis etelänaapuri oli… Aga muhe onu oli ja ajasime edaspidigi mitmeid kordi juttu.

Hotellis valitseb lõunamaine niiskus ja soojus ning see ei mõju Kakule üldse hästi – võtab pidevalt higi lahti ja kui siis kuppel kusagil külma saab, on migreen käes. Eilse pealelõuna olingi sunnitud oma toas maha magama, olemine läks hulluks. Õnneks oli hommikuks asi natuke paranenud.

Äkki jõuan õhtupoolikul korra jalutama ka. Homme varahommikul hakkab Kakk kodu poole lendama (kohale peaks saama poole kuue paiku õhtul).

Apdeit veidi hiljem: miskid onud tulid ütlema, et Kaku ettekanne tunnistati paremuselt teiseks kogu konverentsil. Not bad… Panin slaidid [L] oma kirjutistelehele välja – keda huvitab, võib vaadata.

Jälle Lissabonis

21.10.2005

Kakk jälle kord Portugaaliasse maandunud. 🙂

Järjekordne [L] IADISe konverents käimas, seekord siis nimega “WWW/Internet 2005”. Paar siinset selli on oma konverentsiseeriaga korraliku äri käima pannud, pole midagi öelda. Suhteliselt kallis lõbu on see ka – oma raha eest sellistel üritustel ei käiks. Aga artiklite-ettekannete “linnukesi” on paraku selles ametis vaja ja nii tuleb vastav raha leida (enamasti käib see erinevate projektide ja grantide kaudu). Erinevalt oma tavalisemast ampluaast sai seekord kirjutatud hoopis turvateemadel – uurisin aasta jooksul Kakupesale tehtud sisenemisüritusi SSH kaudu. Loo eelversioon on väljas [L] kirjutiste lehel, varsti läheb sinna ka konverentsil kasutatud esitlus.

Kohalejõudmine läks üldiselt ladusalt. Euroopa piires lendamine tundub juba vaat et üsna kodusena. 🙂 Esimene hüpe Frankfurti, teine sealt hilisõhtul Lissaboni. Päev läks muidugi jube pikaks, hotelli sain peale keskööd (Eesti aja järgi peale kahte). Ühistransport enam ei käinud ja takso võtmisel sattusin miski naljaka selli peale, kes ilmselgelt “pira” pani – taksomeetrist jms polnud autos haisugi (ehkki plafoon oli katusel). Onu osutus aga päris lõbusaks tegelaseks ja üritas inglise-prantsuse-portugali segakeeles juttu ajada. Ürita siis rampväsinuna viisakalt vastu purssida… Sõidu eest tahtis 10 euri saada – ilmselt võis seda distantsi arvestades tibake liiga palju olla (mine tea ka – pimedas ei saa väga hästi aru), aga ei jaksanud vaidlema ka hakata.

Kogu värk toimub Altis Parki hotellis, samas elab ka enamik osalejaid. Üsna ilus moodne koht, ainult aknast on kole Lasnamäe-vaade. Internetiga aga on eesti inime küll ära hellitatud – eriti tasuta WiFi-levialadega. Frankfurti lennujaamas on see olemas, kuid see maksab. Sama on hotellis – konverentsi korraldajad on saanud siin mingi diili, et ühes ruumis (!) on tasuta WiFi ja mujal tasuline. Samas kohas on ka mõned läpparid ja kümmekond vaba kaablit, kuid enamasti on kohad pidevalt täis. Nii et netti pääseb vähem kui tahaks.

Enda ettekanne toimus eile ja see võeti väga hästi vastu. Ehk ka seetõttu, et üritasin oma juttu mitte paduteadusena serveerida ja proovisin pointi natuke populaarsemas vormis edasi anda. Nüüd on vaja täna ja homme veel paari sessiooni juhtida ja siis on kohustused täidetud. Laupäeval ehk jõuab natuke ka linna jalutama, aga üldiselt on eelnevad nädalad nii kapsaks võtnud, et eriti ringi ei jaksa joosta. Ilm on siin ka sügisene, aga jupp maad soojem kui meil.

Ehk kirjutan hiljem veel…