Filmielamus: The Crow

Kakk ei armasta õudukaid. Löömakaid ehk küll. Käesolev aga on karm segu Batmanist, Draculast ja Kung Fu-st, millele vajutab veel oma pitseri peaosa mänginud Brandon Lee traagiline surm filmi võtetel. Nagu isa Bruce, nii ka poeg Brandon – mõlemad surid noorelt ja mõlema surma ümber on tänini saladuseloor.

Kuid see film on hea. Sünge fantaasialugu muusik Eric Dravenist, kes tapetakse jõhkralt koos oma pruudiga päev enne nende pulmi. Lugu algab vana legendi meenutamisega, kus vares viib surnute hinged Toonelasse – “kuid vahel, kõigest vahel, kui ülekohus on olnud väga suur, toob vares hinge tagasi, et kurjus saaks tasutud”. Kogu filmi tegevus toimub pimedas nagu Batmani lugude Gotham Citys – ja selles pimeduses saabub Eric aasta peale oma surma hauast tagasi arveid klaarima.

Jubeda loogika järgi saavad kõik pahalased järgemööda oma palga. Noakangelasest Tin-Tini laiba sisse on löödud kogu tolle noakollektsioon (tähestiku järjekorras igasse elundisse, nagu üks tegelane väljendub). Narkarist vägistaja Funboy saab peale korralikku keretäit vägeva üledoosi omaenese süstaldest. Maniakaalne süütaja T-Bird saab teibiga autosse seotud, granaat jalge vahele asetatud ja kogu kupatus sadamasillal taeva poole lastud (mahajääv tulerida moodustab maas stiilselt varese silueti…). Pahade poiste Halloweeni-oleng pekstakse ilma tseremoonitsemata laiali – kes lendab aknast välja (veel üks põhisüüdlane Skank sajab otse politseiauto katusele), kes saab muidu kolakat, suurem osa lastakse lihtsalt auke täis. Kõige lõpuks leiab korraliku madina järel oma otsa ka kurinahkade ninamees Top Dollar, kes katedraali katuselt alla veesüliti harude otsa orki lendab.

Ja ometi on filmis paar ilusat inimlikku momenti. Kooljas Eric päästab enda vana sõbra, noore Sarah’, tänaval auto eest ja ütleb tollele viimaks “Ükski vihm ei kesta igavesti”, millest tüdruk ta ka ära tunneb. Sarah’ narkarist ema Darla paneb Eric korralikult paika ning jutuajamine politseiseersant Albrechtiga annab aimu Ericu kogu valust. Isegi Ericu taaskohtumine oma valge kassiga on huvitavalt välja mängitud. Kuid filmist jääb kõlama ka sõnum – kõigest hoolimata on tõeline armastus igavene ja seda ei hävita isegi haud.

Hea tegelaskuju on Michael Wincotti mängitud peapahalane Top Dollar koos oma põrgutibist kaaslasega – tõeliselt kuratlik paarike. Ja muidugi on väga head võtted saadud nimitegelasest – kaadrid musta varesega (tegelikult peaks see lind hoopis ronk olema – aga noh, sugulased nii ehk naa) annavad kogu loole üksjagu värvi juurde.

Nii et kes ei karda kohatisi jubedusi ja oskavad näha filmis madinast kaugemale, neile võib julgesti soovitada.

If the people we love are stolen from us, the way to have them live on is to never stop loving them. Buildings burn, people die, but real love is forever.