01.2017 arhiiv

Ettevõtluskontost

21.01.2017

Eesti riigiisad on käinud välja idee luua süsteem, kus väikeettevõtjad võivad endale luua ettevõtluskonto, kuhu kantavast rahast läheb automaatselt 20% maksudeks ning mingit paberimajandust ei ole vaja.

Ühelt poolt on see tänuväärt mõte. Mida enam inimesi valib kala asemel õnge, seda parem. Mustalt tegemist võiks vähemaks jääda ning mõnigi tegelane, kes paberimäärimist ei salli, hakkab ehk põhitöö kõrvalt ka mikroettevõtjaks.

Teiselt poolt on paraku jäetud märkamata, et kuluvaba ettevõtlust ei ole olemas. Ka “peaga töötajatel” on vaja töövahendeid – õpetaja vajab paberit ja kirjutusvahendeid,  börsikonsultant vajab (enamasti tasulist) ligipääsu erinevatele infoteenustele jne. Ja “itti” vajavad ilmselt tänapäeval kõik. Füüsilise töö  puhul on asi kordades hullem – ja paraku on Eestis maapiirkondade väikeettevõtjad vist pigem selle rubriigi omad.

Seega praegu jäetakse kulud rahumeeli kõik ettevõtja kanda (käibemaksust ei vabasta ju keegi), makse kooritakse aga täie raha eest. Natuke meenutab suure ja väikese Peetri lugu – “Algul sööme sinu leivakoti tühjaks, pärast sööb igaüks enda oma.”

Seega jääb Kakk vähemalt esialgu FIE-ks edasi (põhitöö kõrvalt muidugi). Loodetavasti ei hakata seda ettevõtlusvormi veelgi enam kottima kui seda seni tehtud on.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Ninad ja kõrvad

12.01.2017

Kaku ristipoeg Markus olla eile oma emalt (kes armastab luuletusi kirjutada) küsinud, et miks too temast ei ole kunagi luuletust teinud. Ristiisa sai asjast kuulda ja pani kirja sellise:

Muudkui pärib meie Markus –
miks on ainult ninas tarkus?
Miks ei ole kõrvahark
samal ajal kõrvatark?
Ninatark võib olla tont
või see loom, kel pikk on lont!

 

Tom rokib

08.01.2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

Oravareform

08.01.2017

Nüüdseks on siis kaks Eesti suurparteid oma juhttöllid välja vahetanud. Pilt on kohe natuke parem.

Mis isand Pevkurisse puutub, siis omaaegne algus oli konarlik (kunagi on ka siin sel teemal kõvasti jõrisetud), aga vastupidiselt ootustele tuli temast (eriti reformlase kohta) lõpuks üllatavalt ontlik sotsiaalminister. Ja erinevalt paljudest üle-laipade-turnijatest ja üle kere tavotiga määritud tegelinskitest sai tema hakkama üsnagi sirgeselgselt. Nii et kui jõudis kätte eelmine juhtorava valimine, siis ei olnud tegemist üldse võrdse valikuga, oli Tolkienilt võrdpilti laenates valik inimese ja kääbiku vahel (ei mõtle füüsilist kasvu, vaid maailmapilti ja arusaamu). Oravad valisid aga kääbiku – mis sellest välja tuli, on hästi teada.

Seekord pandi siis vastu rämeda suuvärgi ja suure kirvega päkapikk… Isegi üllatav, kui selgelt valik tehti. Mine tea, ehk hakkab isegi valimistel osalemine tulevikus veidi mõttekam tunduma. Kui see teine suurpartei enda blatnoilepingu prügikasti viskab ja sorts Thulsa Doomile (sorry, Arnold!) ust näitab, siis võiks Eesti poliitikas natuke puhtamast õhust rääkida.