07.2006 arhiiv

Üks ull idee

30.07.2006

… idanes eelmisel esmaspäeval [L] Mitsubachi rahvaga TTÜ staadioni ääres trenni tehes. Rein hakkas arutama võimalust õpetada võitluskunste liikumispuuetega inimestele. Sarnaseid asju on ennegi tehtud, näiteks on Pärnus [L] Zeni klubis Teet Jüring katsetanud [L] ratastoolikaratega juba 2002. aastast. Meie mõte oli aga proovida relvakunste, esmalt Ryukyu kobujutsut.

Mõni päev hiljem käisime külas [L] ELIL tegevjuhil Auli Lõokesel, kellele mõte väga meeldis. Tuli välja, et nädala lõpus olevat Elvas iga-aastane puuetega inimeste spordilaager – võiks seal asja üles võtta.

Mõeldud-tehtud. Reede hommikul toppisime auto täis (lisaks Aulile ja Reinule veel Jaana ja Eero, kes pidid aikidod näitama) ning põrutasime Elva poole. Kunagi varem sai samas laagris ka korra käidud ja siis jäi tiba kehv mulje. Seekord tasus minna juba ka seetõttu, et trehvas mõnd vana sõpra. Aga ega me seal väga pikalt olnud – varsti saime oma etteaste ära teha.

Tegelikult läks päris hästi. Nagu kohe alguses ütlesime, ei tulnud me kohale show’d tegema, vaid enda arendamiseks uusi ideid andma. Esmalt tegime paralleelselt bo põhitehnikaid – mina seistes, Rein toolil istudes (eelnevalt olime üks õhtu pikalt katsetanud ning selgus, et väga suur osa Ryukyu kobujutsust on täiesti tehtav ka isteasendis). Siis tegime bo 10-kumite ehk 10 paarisharjutust – algul püsti, siis Rein kaitsja rollis istuvana. Viimaks istus Rein veel toolil ja karistas “pätti” (noaga vehkiv siinkirjutaja) n+1 erineval moel. Pärast rääkis Rein relvade ajaloost ning Jaana ja Eero tegid aikido’d. Ilus kunst – ka seal tehti harjutusi algul püsti ja siis istudes, nii et ka aikido on vähemalt mingis osas ratastoolis tehtav.

Rahvast tuli vaatama üsna palju ja üldiselt tundus huvi pakkuvat. Iseasi, kas meie ühiskonnas passiivseks kasvatatud inimesed kohe tuld võtavad. Aga mõned tulid proovima ja kila-kola näpuga katsuma küll, ehk tulevad sügisel trenni ka. Eks elu näitab.

Idiootidelt idiootidele

25.07.2006

Pealkirjas mainitud lause käib nimelt ühe naljaka tööstusharu kohta, mis on levinud peaaegu ainult kaugel ookeani taga – ehk siis tarkvarajuppide tegemine, mis kontrollivad võrgus liiklust ja blokeerivad “kahjuliku sisu” ära. Ilmselt ükski terve mõistusega inimene, kes nende asjapulkade efektiivusest natuke midagi teab, endale sellist essu masinasse ei pane.

Aga miks sellest üldse kirjutasin – asi on selles, et [L] IMKE materjale koostades sattusin ühe laheda lehe peale. Nimelt 2000. aastal kuulutas [L] Digital Freedom Network’i-nimeline organisatsioon välja filtertarkvara suurimate lolluste kogumise võistluse. Tulemused on algselt lehelt tänaseks maas, kuid koopiaid on netis mitmel pool (näiteks [L] siin). Algul ajab hullult naerma, siis hakkad aga mõtlema: kusagil on inimesed, kes sellist jampsi tõsimeeli usaldavad…

Kairu ja Priidu pulmad

21.07.2006

… toimusid täna (s.t. reedel, tagasi koju sain tegelikult hommikupoole ööd – aga et sissekanne käib selle päeva kohta, siis on ka kuupäev 21.) siis seal Lääne-Viru kandis.

Minekuga läks kiireks, aga Kuusalu kirikusse sain siiski õigeaegselt kohale. Rahvast oli üksjagu, aga teenistust jälgida oli tiba kummaline – tundus, et suurema osa seltskonna jaoks oli kirik täiesti võõras koht ja nagu ei osatud seal õieti istuda-astuda. Laulatus oli suht lühike ja konkreetne (sellise seltskonna jaoks hea lahendus), aga paraku luges õpetaja suht-koht kõik lihtsalt paberilt maha (sihukese arhetüüpse liturgilise häälega pealegi) ning asi jättis üsna sellise Ding an sich kombetäitmise mulje.

Muidu oli kõik ilus. Kirikus olid värsked kased ja pruutpaar nägi hästi kena välja. Tavalise pulmaisa asemel oli vägesid kamandama pandud hoopis Marju-nimeline kena noor daam (kes nägi kangesti Celine Dioni moodi välja), kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Laulatuse järel pandi rahvas autodesse ja pulmarong läks teele.

Hea oli, et auto ära tankisin – see sõit oli ikka päris pikk. Esmalt Priidu vanematekoju, siis mere äärde Kairu neiupõlvenime lendu laskma (kahjuks maandus selleks ettenähtud õhupallikimp hoopis suure puu otsas…), siis Kolgale, kus kohalikud panid pruutpaari traditsoonilisi ülesandeid täitma (puulõhkumine ja titemähkimine) ja viimaks Loksa külje alla kämpingusse. Truuks jäädes varasemale traditsioonile pulmasõitude osas sõitis Kakk suure osa teed lahtise aknaga, vasak jalg peegli juures aknast väljas (korra tuli pollar vastu, siis korjasin kähku ära). Käike tuli vahetada gaasijalaga, aga sellega sai hakkama. Eriti kino oli Loksal, kui CD-mängijast tuli klassikaline iiri jig ning Kakk siis rõõmsalt (aknast väljas oleva) jalaga takti vibutas. Rahvas vaatas teeservas, silmad krõllis peas…

Pulmapidu Loksal oli ka igati vahva, seltskond osutus väga toredaks. Marju juhtimisel tehti igasugu tsirkust (pruudi jala äratundmine, nina otsas tikutopsi edasiandmine jne). Igasugust jooki oli piisavalt, aga väheste eranditega jäid kõik igapidi sündsateks. Muusika eest hoolitses Kaido-nimeline (!) duo – esmalt tundus harilik süldikas, kuid sellid tegid oma rida tegelikult hästi (6-7 setti häält säilitades ära laulda pole kah niiväga kerge). Vahepeal laenasime Mardiga poistelt lava ja tehnikat ning tegime paar laulu, mis rahva poolt hästi vastu võeti. Üllatusena laulis isegi Kairu ühe laulu. Pruutpaari avavalss oli ka muide üllatuslik – Leonard Coheni “Take This Waltz”.

Tulema sain alles tublisti peale keskööd. Ülejäänud rahvas jäi suures osas ööseks sinna, vaid Mart tuli vist veel ära. Jätsin Kairu ja Priiduga nägemiseni (hästi armas oli see, et nad ekstra saatma tulid), keerasin iiri musa tuurid põhja (une peletamiseks) ja põrutasin koju.

Väga tore elamus oli – aitäh peakangelastele ning kapaga õnne igaks elujuhtumiks peale selle.

Kanuutamas

18.07.2006

Vahel on EMT kliendiks olemisest isegi kasu. Seekordne kampaania pakkus välja poole hinnaga kanuumatka Tori Matkakeskuses. Perega minnes oli võit 4 inimese pealt kokku 600 krooni – üldse mitte paha variant. Aitäh!

Eks siis täna kasutasimegi selle kingituse ära ja põrutasime Torisse. Valisime marsruudiks rabajalutuskäigu + 18 km kanuusõidu. Jupid sindrid ei viitsinud rabasse tulla – turakad, jäid nii ilusatest vaadetest ilma… Kakk astus korra laudteest mööda ja vajus põlvini mudasse, aga see oli pisidetail – sooja ilmaga kuivas jalg peagi ära ka. Aga peab ütlema, et tasakaal on endiste aegadega võrreldes kõvasti paranenud – mööda ühest laiast lauast tehtud teed käimine polnud enam mingi probleem.

Seejärel lükkasime kanuud vette ja hakkasime allavoolu minema. Teistel peale minu erilist kogemust polnud, aga sõiduga tulime ilusti toime. Maa oli muidugi üksjagu pikk – jäime oma arust juba päris kaugel lõunalaagrisse ning tuli välja, et alles alla poole on sõidetud… Jõgi oli madal ja pidevalt pidi passima, et kivide otsa ei satu, paarist väikesest kärestikust tuli ka läbi tulla (aga need olid mõne muu jõega võrreldes suht taltsad).

Tagasi Torile jõudes olid kõik üksjagu kapsad, isegi paadist andis välja ronida. Aga ikkagi oli hästi mõnus sõit. Pildid on nüüd ka [L] Kakkr’is väljas.

Filmielamus: Luther

16.07.2006

Selle aasta EKEK kirikulaagris näitas isa Heigo rahvale USAst toodud [L] filmi (psst, igasugused kopiraiditropid hakkavad seda kuuldes pröökama!) Martin Lutherist. 2003. aasta toode, valminud kuuldavasti mitmete luterlike organisatsioonide tellimusel ja levivat piiratud tiraažis.

Kuid film on hea. Tõsi, tegu on kahtlemata romantiseeritud käsitlusega suure usureformaatori elust (paralleeli võib tõmmata Franco Zeffirelli 1972. aasta looga Assisi Franciscuse elust [L] “Brother Sun, Sister Moon”) ning eks natuke on ka tendentslikkust näha (kes maksab, tellib muusika), kuid mitmedki ajaloolised detailid (kasvõi kuulus tindipotivise kiusava saatana pihta) on sisse toodud ning tulemuseks on kaasahaarav pilt omaaegse Püha Saksa Rooma Riigi ajast. Kogu selle suurejoonelisuses (vürstide ja kardinalide elu-olu), romantilisuses (Martini põgenemine Wormsist, nunnade põgenemise korraldamine tünnide sees ning hilisem abielu Katharina von Boraga) ja jubeduses (talurahva troostitu elu ning hilisema talurahvasõja metsikused mõlemalt poolelt).

Joseph Fiennes peaosas on väga hea, lisaks on näitlejateansamblis sir Peter Ustinov (Saksi vürst Friedrich Tark) ja Alfred Molina (kurikuulus indulgentsiärikas Johann Tetzel), tore on ka Claire Cox Katharinena ning Bruno Ganz Martini vaimuliku kasuisa Johann von Staupitzina (kes jääb vaieldamatult positiivse tegelasena ometi katoliiklaseks – muidu kipub katoliiklus saama kergelt musta märki külge) ja Marco Hofschneider Martini pikaajalise kaaslase Ulrichina, kes lõpus paraku katoliiklaste poolt ärapõletamise läbi kurva otsa leiab. Targa vastalise Girolamo Aleanderina teeb tugeva näitlejatöö Jonathan Firth.

Ajaloolisi küsitavusi otsimise korral ilmselt siiski leiab. Mõnes kohas on kronoloogia natuke paigast (ajalooline Martin oli vist jupp maad vanem kui filmis). Ehkki Martini inimlikud nõrkused on filmis kajastatud (kasvõi too tindipotilugu), on üle libisetud mõnest seigast, mis tänase vaataja jaoks kangelase portreega ei sobi. Kasvõi ajaloolise Martini soovitus mässavad talumehed marutõbiste penidena mättasse lüüa.

Aga ikkagi – see on hea film. Täiesti vaadatav ka ilma igasuguse teoloogiahuvita kui korralik ajalooline draama, detailide tundmine annab muidugi palju juurde. Võiks ju ka soovitada koolide usundiõpetuse ja ajaloo lektüüriks – kuid ei, äkki hakkab mõni ärksam tüüp seda nähes religiooni vastu sügavamat huvi tundma… 😛 Aga Kakk võtab millalgi kätte ja tellib selle kusagilt ära. Zeffirelli Franciscuse-looga koos.

Kolmas kirikulaager Uulus

16.07.2006

… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.

Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.

Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.

Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.

Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.

KAKKr

10.07.2006

Pealkirjas toodud sõna loetakse “käkker” ja see tähistab [L] Kaku uut võrgu-pildialbumit. Kuna [L] Flickr lubab tasuta versioonis üksnes kolme pildialbumit (üleslaadimise igakuine mahupiirang on mõistetav, albumite piiramine aga tundub küll norimisena – pole ju vahet, kas ma jagan oma sadakond pilti 3-ks või 33-ks osaks?), siis oli mõttekam ise mingi sarnane asi püsti panna. Esimese asjana said sinna välja Saaremaa sõidu pildid.

V Saaremaa budolaager

10.07.2006

Rein oma [L] Mitsubachi pundiga sai jälle ühe laheda laagri korraldatud. Juba viies kord samas kohas – Lääne-Saaremaal Niidi talus. Eelmise aasta laager jäi Kakul kahjuks tolle tsiklimatsu tõttu vahele, nüüd oli sel nädalavahetusel tore jälle samas kohas tagasi olla.

Niidi talu Saaremaal

Niidi taluõu, kus me seekord ka kõik oma trennid pidasime.

Koht on mõnus – väike turismitalu peaaegu täitsa mere ääres, elada saab vastavalt soovile/rahakotile nii telgis, lakas, aidas kui päris eraldi tubades. Püsikliendina saime küllaltki soodsalt pealegi – peremees Matti igatahes on oma “kaklejatest” klientidega väga rahul, kuna keegi ei läbusta, lärma, lõhu ega oksenda nurka.

Seltskond oli ka vahva nagu alati. Sel aastal importõpetajat kohale ei toodud ja trenni tehti omal käel, kuid kuna kohal oli piisavalt erinevat seltskonda, siis sai ka programm piisavalt varieeruv – Ryukyu kobujutsu (bo ja tonfa), Escrima (kepp ja nuga), iaido Toho katad, Shorinji-ryu karate tai-sabaki harjutused jne. Kapitaalselt kapsaks võttis – seda enam, et palavus oli meeletu. Õnneks anti meile juba traditsiooniliselt ülihästi süüa, abiks olid ka tavaline saun reede õhtul ja suitsusaun laupäeval.

Hästi sürr ajaviide oli veel igasuguste asjade viskamine puuriida juures laua sisse – viskenugadest kuni kirveni. Rein hakkas kirvefänniks ja lennutas seda laua sisse päris kaugelt. Arutasime, et nüüd tuleks talle sarvedega müts ka hankida, oleks Hagar valmis…

Kuna praamile sain tagasisõidu bronni alles kella 21-ks, siis käisime Reinu, Katrini ja Kairega Sõrve tipus ka ära. Tegin portsu pilte ka – otsin mõne korraliku albumisüsteemi ja panen Kakupessa millalgi koos muude kogunenud piltidega välja.

Kommunismiussike
Kommunismiussike – Kakk Sõrves betoonilahmaka otsas.

Teistel “kaklejatel”, kes tulemata jäid, soovitab Kakk nurgas häbeneda ja järgmisel aastal end kindlasti Niidile kohale vedada.

Natuke mõtlemist

10.07.2006

PKala (aka Toomas Nigola) on kirjutanud ühe päris põhjaliku [L] sissejuhatuse leerikursusesse. Ega midagi lisada olegi, Kakk arvab asjadest üsna samamoodi. Twelve points.

StartIT.ee

07.07.2006

Tuli [L] selline viide TLÜ listi kaudu, läksin vaatama.

Iseenesest hea idee (kuigi jah, nimi on võetud suht kahemõtteline – vastavalt silbitamisele võib siit välja lugeda ka näiteks tissimissivalimistele sobiva aadressi). Näe, isegi mingisugune viktoriin on tehtud, teeme naljaviluks ära ka. Jube lihtne ja mõni küsimus tundus üsna imelik, aga hea küll. Siiski – oleks võinud midagi asisemat teha. IT Kolledži rebaste õpetamise kogemus lubab küll neid tibake taibukamateks pidada, kui need tädi Maali taseme küsimused eeldavad.

Lingibaas on TLÜ osas küll mööda – puuduvad nii [L] IMKE kui teised IT-ala magistrikavad, Haapsalu Kolledž jne.

Ja mis juba päris kurjast – kui tulevaste itikate tekitamiseks loodud leht [L] W3C standardi järgi ei valideeru, on ikka jama küll. Kood on väljanägemiselt enam-vähem, aga peetäis näpukaid on ikkagi sisse jäetud. Häbi-häbi!

No ja täna on juba asi ka [L] Minutis arutlusel. Mõned sellid on kõnealust veebilehte ilmselt päris põhjalikult torkinud. Kahjuks tuleb vist sealse hinnanguga nõustuda – StartIT tegeleb praeguses vormis tõesti eeskätt vähenõudlike IT-neegrite (selle sõna ameerika tähenduses) otsimisega.