… idanes eelmisel esmaspäeval [L] Mitsubachi rahvaga TTÜ staadioni ääres trenni tehes. Rein hakkas arutama võimalust õpetada võitluskunste liikumispuuetega inimestele. Sarnaseid asju on ennegi tehtud, näiteks on Pärnus [L] Zeni klubis Teet Jüring katsetanud [L] ratastoolikaratega juba 2002. aastast. Meie mõte oli aga proovida relvakunste, esmalt Ryukyu kobujutsut.
Mõni päev hiljem käisime külas [L] ELIL tegevjuhil Auli Lõokesel, kellele mõte väga meeldis. Tuli välja, et nädala lõpus olevat Elvas iga-aastane puuetega inimeste spordilaager – võiks seal asja üles võtta.
Mõeldud-tehtud. Reede hommikul toppisime auto täis (lisaks Aulile ja Reinule veel Jaana ja Eero, kes pidid aikidod näitama) ning põrutasime Elva poole. Kunagi varem sai samas laagris ka korra käidud ja siis jäi tiba kehv mulje. Seekord tasus minna juba ka seetõttu, et trehvas mõnd vana sõpra. Aga ega me seal väga pikalt olnud – varsti saime oma etteaste ära teha.
Tegelikult läks päris hästi. Nagu kohe alguses ütlesime, ei tulnud me kohale show’d tegema, vaid enda arendamiseks uusi ideid andma. Esmalt tegime paralleelselt bo põhitehnikaid – mina seistes, Rein toolil istudes (eelnevalt olime üks õhtu pikalt katsetanud ning selgus, et väga suur osa Ryukyu kobujutsust on täiesti tehtav ka isteasendis). Siis tegime bo 10-kumite ehk 10 paarisharjutust – algul püsti, siis Rein kaitsja rollis istuvana. Viimaks istus Rein veel toolil ja karistas “pätti” (noaga vehkiv siinkirjutaja) n+1 erineval moel. Pärast rääkis Rein relvade ajaloost ning Jaana ja Eero tegid aikido’d. Ilus kunst – ka seal tehti harjutusi algul püsti ja siis istudes, nii et ka aikido on vähemalt mingis osas ratastoolis tehtav.
Rahvast tuli vaatama üsna palju ja üldiselt tundus huvi pakkuvat. Iseasi, kas meie ühiskonnas passiivseks kasvatatud inimesed kohe tuld võtavad. Aga mõned tulid proovima ja kila-kola näpuga katsuma küll, ehk tulevad sügisel trenni ka. Eks elu näitab.