12.2006 arhiiv

Head uut ja vana

31.12.2006

Käesoleva sissekande lugejatel on õigus lugeda end õnnitletuks koos kõigist sellest tulenevate privileegidega headele soovidele ja soodsatele tulevikuperspektiividele. Kampaania kestab kuni kolmekuningapäevani.

Uuel aastal siis uue hooga… 🙂

Vistast veel

31.12.2006

Kui itimeestel aastavahetusel igav hakkab, võiks lugeda üht isand Peter Gutmanni põhjalikku analüüsi teemal [L] A Cost Analysis of Windows Vista Content Protection.

Korraks Saaremaale

31.12.2006

Üks Kaku vanadest sõpradest elab paraku juba mitu head aastat Saaremaal hooldekodus (elu läks üsna mitme koha pealt sassi). Eile korjas Kakk paar ühist vana sõpra kaasa ja küttis üheks päevaks üle mere külla.

Üllatus oli liiklejate vähesus praami peal, nii kell 10 hommikul kui 21 õhtul oli laev üsna tühi – õhtuks igaks juhuks võetud bronn osutus täiesti asjatuks. Seega saime ilusti kohale ja läksime hooldekodu külastama. Tjah, sinna võiks päris edukalt šokiturismi korraldada – üsna väga kole koht (ehkki väga ilusas asukohas mändide keskel). Aeg oleks nagu peatunud kusagil 80-ndates – vähemalt konkreetne maja oli küll iidamast-aadamast remontimata ja koridor lehkas tubakasuitsu-kapsa-kopituse assortii järele nii, et uksel võis pea vastu haisu ära lüüa. Õnneks konkreetne inimene elab konteksti arvestades üsna hästi – tal on oma 9-ruudune tuba.

Kahjuks selgus, et Kaku igivanal Delli P2 läpparil, mis sinna üle aasta tagasi saadetud sai, olid mitmed klahvid maha surnud (s.h. Backspace, r ja t – isegi sisse logida ei saanud, kuna nii inimese enda nimes kui root-accountis on need tähed sees) ja masin seetõttu üsna kasutu. Nii et väike vihje lugejaile – kui keegi teab mõnd vana, ent töökorras arvutit (soovitavalt läpakat – toa väiksuse tõttu -, kuid ka tavakast ja monitor käib küll) äraviskamiskandidaatide seas, võiks teada anda (põhifunktsiooniks saab kirjatöö, seega riistvara osas on vajadused väikesed). Kakk on nõus ise Saaremaale ära viima.

(Kui juba üleskutsumiseks ja nõuküsimiseks läks, siis ehk mõni Saaremaaga seotud tehnoinimene teab, kui kaugel on Kesk-Saaremaal Sõmera kandis traadita võrkude areng? Praegu kasutavad seal ühtainsat dial-upiga arvutit… Tahaks natuke olukorda muuta)

Aga tagasi eilse juurde. Kohalik olustik on ikka huvitav küll. Elanike põhitegevusala (naisterahvaste puhul) on vaibakudumine. Asi käib tööteraapia nime all ja selle eest makstakse inimesele tervelt … 1,5 krooni tunnis. OK, töö puhul ei ole rangeid kvaliteedinõudeid (arvestades üldiselt üsna kirjut kontingenti) ja inimene saab prii esmase ülalpidamise (toit ja peavari), aga kuna ka invaliidsuspension läheb hooldekodule, jääb inimesele endale riiete, jalatsite, pesemistarvete, raamatute jms jaoks üle ca 700 krooni kuus… 37-aastase, liikumispuudega, ent üsna aktiivse mõtlemise ja ilmaelust huvituva naisterahva jaoks mitte just suur summa. Nii oligi toas jama – pistikupesi ei jätkunud (Kakk siis vilistas perenaise protestidele ja ostis õhtul Kuressaarest 6-kohalise pikendusjuhtme – koos korraliku kopsiku Lavazza kohviga, kuna kohvigi jaoks kipub muidu raha nappima – , nii et selle probleemi sai lahendatud). Nii et kes tahab “eduka Eesti Vabariigi” nimelist seebimulli natuke lõhkuda, sõitku tõesti mõnd lähemat hooldeasutust vaatama.

Pealelõunal korraldasime siis inimröövi ja vedasime peasüüdlase esmalt Kuressaarde Mönusa Villemi kõrtsi lõunat sööma ja seejärel lossi juurde jalutama – inimest on sellise elukoha puhul tarvis natuke tuulutada. Ilm oli tuuline ja sompus, aga õnneks ei sadanud. Tolknesime linna peal mitu tundi, siis läksime hooldekodusse tagasi (enne käisime poes ja ostsime natuke nodi) ja istusime kohvitassi taga veel tunnikese ning arutasime ilmaelu. Tagasitee Kuivastusse läks ilusti, praam oli (nagu algul juba öeldud) üsna tühi. Alles Virtsust edasi tulles hakkas taevast tulema mingit vastikult kleepuvat märga löga, mis klaasid kinni kattis ja aknad uduseks tegi. Seetõttu läks Keila kaudu (reisijate mahapanekuga) kojusõitmine kauem kui muidu.

Aga koju jõudes oli hea tunne. Vähemalt sõit läks vist täie ette, ühe inimese aastavahetus sai ehk natukenegi lõbusam.

Mr. Hankey, the Christmas Poo

28.12.2006

… ehk Elion tegi South Parki.

Eile hommikul kadus peale üheksat netiühendus ära. Põhjus – nimeserver alla kukkunud. Päeva jooksul sai 3x helistatud (kusjuures ootejärjekord on stabiilselt 20+ minutit – ehk oleks aeg mõni operaator juurde võtta?), reaktsioon ikka sama – “asjaga tegeldakse”. Viimase kõne ajal enne tööpäeva lõppu öeldi, et tehnik juba koju läinud… No mis seda telefonitüdrukut ikka sõimata, tema ju asjaga ei tegele. Aga Kakk oli TIGE küll.

Täna hommikul tegeldi asjaga ikka edasi. Viimaks siis kell 12.50 helistas üks sell ja teatas, et viga olla üles leitud – keegi oli alajaamas midagi valesse kohta ühendanud. Johhaidii, sihukese asjaga üle ööpäeva downtime’i, pealegi enne sessiaega (mõnigi tudeng kratsis ilmselt nõutult kukalt, kui materjale kätte ei saanud)…

Oh no, they killed Kenny…!

Äraspidi meditsiin

26.12.2006

Nobeli majanduspreemia laureaat, Columbia Ülikooli majandusprofessor [L] Joseph Stiglitz on viimaks välja öelnud, et kuningas on täiesti paljas. Tema British Medical Journal’is ilmunud [L] artikkel räägib praegusest patendisüsteemist ja selle rakendamisest meditsiinis ning leiab, et meedikud on ärihaide survel oma ideaalidest taganenud. Nojah, “ravim kui intellektuaalne omand” kõlab veidi paremini kui “passiivne eutanaasia”, aga mõte on iseenesest sama.

Soovitan lugeda – eriti [L] IMKE rahval, kes hakkab intellektuaalomandi teemaga järgmisel semestril tegelema.

Toomas, potikunn

25.12.2006

Potikunn

Jõuluõhtu

24.12.2006

Kahjuks nagu ka varasematel aastatel, ei tulnud mõtlikust advendiajast (nagu see traditsiooni järgi peaks olema) midagi välja, töine tramburai kestis jõulupühadesse välja. Õnneks päris pühadeks rahunes asi natuke maha. Jõuluilma muidugi ei ole, aga õnneks saab vajadusel ka ilma selleta läbi.

Harkujärvel oli täna rahvast nagu murdu. Eestlane on imelik elukas – Päevalehe ja Postimehe kommentaare vaadates tundub kõik usuga seonduv olevat nagu punane palakas pullile. Algul kostab ebatsensuurseid hääli ja siis aetakse sarved püsti. Aga mingi X-geen ajab ühel õhtul aastas ikka veel suure hulga rahvast kirikutesse. Mine võta kinni… Aga missa ise läks igati kenasti (ainult et armulaua alates ei osanud suur hulk külalisi kuidagi seisukohta võtta, et misasi see nüüd lahti läheb). Eile väänas Kakk õhtu otsa sünti ja tekitas kahe loo jaoks fonod – üks selline Blackmore’s Nighti stiilis keskaegse kõlaga lugu ja teine klassikaline “Hõiska, maailm” (ameerikakeeli “Joy To The World”). See viimane tuli suht kaheksakümnendate sündipopi stiilis ja algul oli mure, kuidas see sinna tüdrukute esituses sobib. Aga ei, kõik laabus nagu peab ja see tümakas sobis preilide lauluga päris hästi.

Jõulud Harkujärvel 2006

Pärast koju jõudes sõime perega jõulupraadi ja vahtisime telekast Shreki. Homme ootab ees traditsiooniline külaskäik vanemate juurde koos veel traditsioonilisema suure söömisega. Hea, et neil veloergomeeter, poksikott ja saun on – on loota, et kilod ehk kõhu peale pidama ei jää. 🙂

Aga kõigile Jora lugejatele sooviks siinkohal ilusaid jõulupühi ja vahvat aastavahetust!

Ratastool ja võitluskunstid

23.12.2006

Eespool sai meie hullust ideest juba natuke kirjutatud – nüüd tundub, et asi on tõesti liikuma hakanud. Esimese kuu jooksul on stabiilne 7-8 inimesega grupp tekkinud ning huvilisi on ilmselt juurde tulemas. Ning nüüd on olemas ka korralik varustus, mille eest tuleb kõvasti tänada

  • Üht Kaku vana head sõpra, kes arvatavasti ei taha end suure kella külge panna, kuid kes on suuresti kogu projekti toetamise taga,
  • Heategevusfondi Dharma, kelle kaudu asi ametlikult teoks sai,
  • Sensei Igor Neemret ja tema [L] Budopunkti ülisoodsate varustusehindade eest
  • ja Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskust harjutuskohana.

Igatahes eile saime 12 komplekti varustust kätte – traditsioonilised karatejakid (toolikasutajatel kipub gi-pükste kandmine ebapraktiline olema) ja vööd, bo’d, said, tonfad, nunchakud (pehmed muidugi – kõvast materjalist variant on paraku ebapädevavõitu relvaseaduse tõttu keelatud) ja kamad. Andis tassida… 🙂

Nii et nüüd ootame pühade lõppu ja uut aastat. Kevadel tuleb siia sensei Ilpo Jalamo Soomest, kes viib tõsisematele harjutajatele juba ka esimese vööeksami läbi. Plaanis on ka kogu värk videosse võtta ja Jaapanisse Suurtele Isadele vaatamiseks saata. Ja Kakk peab minema kevadel jälle kord kooli ning endale suveks ametlikud karatetreeneri paberid (esialgu küll madalaima ehk I astme) hankima. Nii et tegemist jätkub, aga loodetavasti tuleb siit üks Väga Lahe Asi välja.

Külas Invarus

18.12.2006

TLÜ [L] HEVI kursuse lõpus sai eripeda tüdrukutega käidud espitsjoonil (nagu Puhh ütleb) [L] Invaru abivahendikeskuses. Selle pealik, Kaku vana tuttav Enn Leinuste oli meid nõus lahkesti vastu võtma, rääkis pikalt kogu valdkonnaga seotud probleemidest ning tutvustas ka kõiksugu huvitavat nodi, millega saab puuetega inimeste elu kergemaks muuta. Arvestades seda, et Eestis seni veel korralikke abivahendispetsialiste ei koolitata, kulus sellele seltskonnale hädasti ära. Ja tundus, et nad ise jäid rahule.

Enn näitab erinevaid ratastoole

Enn tutvustab tehnikat

Kandilised munad

18.12.2006

Ei midagi ebasündsat (kui keegi nii mõtleb) – lihtsalt [L] üks lahe vigur, mille abil saab täiesti tavalised kanamunad kandilisteks keeta. [L] BoingBoing’i andmetel olevat asi pärit Katalooniast (seal tuntakse teda Kubikou nime all).