1986

Just selle aastaga hakkavad vaikselt paralleelid tekkima. Veel on enamik eesti rahvast resignatsioonis ega näe võimalust ise midagi ette võtta, samas ärksamad juba liigutavad ja 1987 oma fosforiidisõja ja Alo lugudega pole enam mägede taga. Ent võimulolijad on samavõrd omas mullis ja ametlik meedia sama pugejalik ja nüri nagu tookord.

Eile tuli tuhandeid inimesi Tallinna kesklinna kokku ja kõndis läbi vanalinna – asja ulatusest saab aimu näiteks LHV foorumist. Ametlik meediakajastus piirdus paari riigitruu paskvilli ja mõnesekundilise vaatega AK uudistes, mis pealegi sulatati kokku pildiga natuke ebaõnnestunud “kontraüritusest”. Sellest viimasest on tegelikult kahju: telekast vaadates tundus see iseenesest tore kontsert, aga paraku sattusid Maarja, Ott ja Rannap seekord omamoodi tanki. Ja ehkki kaameratöö üritas vaatajate arvu siluda, oli selgelt näha kordades väiksem inimeste arv kui seal teises kohas.

Näis, mida valimised toovad. Väga loota ei julge, aga tänase seisuga on vähemalt niipalju võimalik, et üks rahameeste poolt ülesupitatud imelik seltskond Toompeale ei jõua.

 

Valitud

Käisin valimas ära. Selles mõttes on eelhääletus mugav, et ei pea kindlasse jaoskonda minema (Nõmme Gümnaasium oleks küll üsna ligidal, aga jala minekuks padulibedusega liiga kaugel, autot pole seal ümber ka eriti kuhugi jätta). E-valimise peale ei tahtnud seekord minna, natuke liiga palju kipub kaalul olema.

Huvitaval kombel näitasid seekord kõikvõimalikud valimiskompassid Objektiivist Postimeheni minu puhul absoluutselt üksmeelselt ühte kohta. Seda siis valisingi.

Tunnustus

Täna hommikul anti Mektorys Kakule punt lilli ja tahvel kirjaga “Aasta õppejõud”. See oli siiski vaid teaduskonna tasemel ja sisuliselt üks kümnest – igast struktuuriüksusest valiti kaks. Aga ka kolledži kahe parema hulgas olla pole väike asi, arvestades heade õppejõudude suurt arvu. Nii et midagi on vist õnnestunud juba pikemat aega õigesti teha. 🙂

Taltech

Nojah, viimaks jõudis asi meediasse ka.

Tegelikult muidugi oli asi teada algusest peale. Niipaljukest kui tollal inimestega räägitud sai, oli alguses reaktsiooniks uskmatus (“jälle kellegi mõttevälgatus, ju läheb üle”), hiljem segadus (“mida paganat?”) ja viimaks resigneerunud õlakehitus (“ega midagi teha ei saa”). Lisaks iroonilised soovitused kohe MIT võtta (Mustamäe Institute of Technology) – paralleel märksa kuulsama Caltechiga on ju ilmne.

Aga paraku on see lugu sarnane IT Kolledži annekteerimisega – olgem ausad, ka seal realiseerus must stsenaarium pea 95-protsendiliselt, alates ühe kaubamärgi ehk robootikaklubi likvideerimisest ning lõpetades toimiva ÕISi asendamisega mittetoimivaga (Eesti mastaabis vist kõige hullem oli aga kolledži kui kaubamärgi sisuline õhkulaskmine tööandjate ja vilistlaste jaoks). Alguses tehakse asi tuima näo ja toore jõuga ning inimestest üle sõites ära, siis laiutatakse käsi (“ega ajalugu ei muuda”).

Küsimus poliitikahuvilistele

Kas keegi teeks rumalale linnule selgeks, mille poolest (põhimõtete ja maailmavaate osas) erinevad Jüri Ratase Kesk- ja Kaja Kallase Reformierakond?

Vanasti oli arusaadav: esimene oli ühe kindla inimese rahamasin ja kohakaasluse alusel ka kergelt vasakpoolne ning peamiselt mitte-eesti orientatsiooniga partei, teine aga sotsiaaldarvinistlik (äärmusparempoolne selle sõna tegelikus, mittepropagandistlikus tähenduses) “vaesed söögu savi”-stiilis äriinimeste erakond. Kumbki variant oli absoluutselt vastuvõetamatu, aga vähemalt erinevus oli selgelt näha.

Praegu on siitpoolt vaadates tegu täiesti ühe ahtri kahe kannikaga: mõlemad on anything goes -karjääriparteid, maailmavaateks (kui seda üldse on) on – pardon – pohhuistlik liberalism koos rehepapliku eurooptimismiga. Või eksin?