Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Sotsid põhjas?

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.

Sotside allamägi

Postimehes arutatakse, miks eestlased “sotsiaaldemokraatia vahele jätavad”.

Iseenesest võib enamiku jutuga nõus olla (eriti otsedemokraatia osas, samuti on taas paslik meenutada Švejki ja tabavat märkust õlle hinna kohta), aga kahte peamist sotside allakäigu põhjust ei ole autor tahtnud mainida. Vihjeks: kumbki on seotud ühe (erineva) inimrühmaga.

Aga üldiselt, good riddance. Eesti ei kaota midagi, kui nad Riigikokku ei pääse (ehkki nii põhja jõudmiseni on neil kardetavasti veel tükk maad minna).

Sotside õige nägu

Veel mõne aja eest poleks uskunud, et sotsiaaldemokraadid minu jaoks valimiseelistuste rea lõppu, isegi Keskist mööda kukuvad. Ilmselt pidasin neid natuke naiivseteks, ent haritud ja näiteks oravatega võrreldes märksa enam sotsiaalset õiglust ja tasakaalu  (ehkki teinekord valel viisil) rõhutavateks tegelasteks.

Viimase kuu aja jooksul on pilt selgemaks läinud.  Sotsiaalset õiglust loota on sealt sama tõenäoline kui omaaegselt NLKP-lt: paberi peal jah, tegelikkus on teine. Kui on vaja Euroopas kannuseid teenida või mõne “tunnustatud filosoofi” haiget ideoloogiat promoda, on neil omaenda rahvast täiesti savi.

Tänan, ei.  Ja nii arvavad vist nii mõnedki veel.

APDEIT: Võimalik, et Eestis on viga sotside ladviku taustas. Need on mugava elu peal jõukad inimesed, kes on reaalsete sotsiaalprobleemide kohta vaid lugenud. Nii asendavadki europopid (kultuur)markstlikud mõttemängud tegelike probleemidega tegelemist. Näiteks  liigsest sisserändest tingitud probleemid tulevad just lihtinimeste kraesse, tõkkepuu taga kinnistes kogukondades elavaid kodanikke see kuigivõrd ei puuduta.