Väga hea lause Slashdotist kommentaatorilt Hurricane78 ([L] kogu kommentaar on väga asjalik):
“Mass social engineering is the censorship of the 21st century. It’s the art of creating botnets made of human minds.”
Kaku ajaveeb
Väga hea lause Slashdotist kommentaatorilt Hurricane78 ([L] kogu kommentaar on väga asjalik):
“Mass social engineering is the censorship of the 21st century. It’s the art of creating botnets made of human minds.”
Järgemööda tulid sellised mõtted:
1. Ehmatus ja aus kahjutunne tavaliste moskvalaste pärast.
2. Nending riigi tasandil: “kes tuult külvab, lõikab tormi”.
3. Kas ka “Kaukaasia mägistest rajoonidest toodud naisterroristid”, kes “ei suutnud piisavalt täpselt Moskvas orienteeruda” ja tegid paugu veidi vales kohas, kandsid valgeid sukkpükse?
4. Mitu ajalehte nüüd kinni pannakse, ajakirjanikku ära koristatakse, diplomaati välja saadetakse ja Kaukaasia küla ära hävitatakse?
5. Millisele riigile järgmisena terrorismi toetamise eest sõda kuulutatakse?
Korteripommid – Moskva teater – Beslan – metroo… Mis järgmiseks?
Sügissemestril ITK kaugõppes “IT eetiliste, sotsiaalsete ja professionaalsete aspektide” kursusel osalenutel võib olla huvitav teada, et kursus sai 18 e-kursuse hulgas E-õppe Arenduskeskuselt [L] e-õppe kvaliteedimärgi ning valiti “Aasta e-kursuse” nelja kandidaadi hulka. Tegu on Eesti esimese [L] Vikiülikooli-põhise kursusega, mis sellise tunnustuse saab (TLÜ IMKE Ethics and Law in New Media sai 2008. aasta kursuste seas samuti kvaliteedimärgi, kuid sel ajal oli see Moodle’i-põhine).
Kevade hakul
dohyol päikeses seisab.
Gaijin. Ozeki.
Nimekaim tegi Jaapanis viimaks ka sumoassotsiatsioonile selgeks, mis sorti sell ta on. Paari päeva pärast peaks ametlik sumomeistriks ehk ozekiks vormistamine olema. Loodame, et mõni Eesti TV-kanal hakkab nüüd ka sumoturniire üle kandma. 🙂
Aga hirmus mees võib Baruto vist ka otseses mõttes olla. Ta on üldiselt kuulus oma viisaka suhtumise poolest vastastesse – naljalt kedagi pea ees publikusse ei viska, meelega vigastusi ei tekita, hoiab vahel mõnda peale ringist väljalükkamist kinni, et ei kukuks, mõne aitab peale matši maast püsti. Ja siis on üks suur erand – Miyabiyama. Mees, kes talle omal ajal ülbelt ja tahtlikult väga vastiku põlvevigastuse tekitas.
Kuidas nimetada inimest, kes
* eelistab elada demokraatlikus rahvusriigis, mitte suures amorfses föderatsioonis
* arvab, et perekond tähendab ema, isa ja lapsi
* tahab rääkida oma kodumaal oma emakeelt ning peab endastmõistetavaks kuhugi mujale kolides kohalik keel selgeks õppida
* peab kirikut austustväärivaks institutsiooniks
* leiab, et teiste inimeste kannatustest endale ärimudeli tegemine on sügavalt ebamoraalne igas selle esinemise vormis
* ei pea kontrollimatut immigratsiooni heaks mõtteks
* toetab mõtet, et iga meesterahvas, kelle tervis seda võimaldab, peab suutma relva kanda
* hindab kultuuride paljusust, kuid mitte nende jõuga kokkusegamist üle riigipiiride
* kasvatab oma lastest korralikud kodanikud – eeskuju, tähelepanu ja armastusega, kuid vajadusel ka neid karistades
* peab Stalinit võrdseks Hitleriga (või veel hullemakski)
* peab oluliseks iseseisvat mõtlemisvõimet ja südametunnistust ega lase “turundajatel”, “suhtekorraldajatel”, “pressinõunikel” ja muudel sarnastel asjapulkadel endale dikteerida, mida ilma asjadest arvama peab.
Viimase aja Eesti meediasaavutustes nimetatakse sedasorti inimest “paremäärmuslaseks”. Ja siis imestatakse, miks kogu Euroopas üha enamatel inimestel kogu kupatus üle hakkab viskama.
Täna kõvasti vastukaja tekitanud madin “meedia vs Molekul” jätab ausalt öeldes üsna külmaks. Selles mõttes, et mõlemad osapooled näivad ühtviisi mustad.
Ühel pool on poliitikud, kes paraku tõesti (sõltumata erakonnast) tunneks end ilmselt kõige mugavamalt siis, kui keegi kõrva ääres ei piniseks. Ja teisel pool kartellistunud, madala lauba ja üsna väheldase südametunnistusega massimeedia (klassikaline tige metafoor mõnest raipetoidulisest linnust ei tundugi Eesti tingimustes nii ülepakutud). Mõte sellest, et teiste inimeste teenimatu fekaalidega loopimise eest tuleb vastutama hakata, ei mahu mõnele kindlasti pähe.
Jõudu taplejaile.
P.S. Kui juba jutuks läks, siis – ei, ma ei pikenda Ekspressi tellimust (nagu kuuldavasti paljud teisedki). Ja tasulist võrgusisu ei kavatse ammugi tellida.
Sain e-kirjaga teate ca kuu aja pärast kätte jõudva trennilaagri kohta. Mail.ee oli sinna alla pannud automaatse reklaamlause:
—mail.ee reklaam—
Õhtuti ikka väga igav? Mida teha karjuva ülemusega? Meil on Sulle lahendus…
Kui selline lause esineb aga kirjas vahetult peale kutset inglise õpetaja Jay Dobrini escrima (ehk filipiini kepi- ja noavõitluse) -laagrisse, siis omandab “Mida teha karjuva ülemusega?” paganama jõhkra konteksti. 😛
Kunagi sai AM-i mitu aastat koju tellitud. Oli teine väga asjalik lugemine, kuna tollane inforuum oli veel üsnagi piiratud. Võrreldes EXE ja hilisema Arvutikasutajaga oli tal üksjagu rohkem kvaliteedilõhna ka küljes. Vahepeal ei olnud pikka aega kokkupuudet, nüüd anti üks number selleaastase infoühiskonna konverentsi materjalidega kaasa ja asusin huviga lõunapausi ajal lugema.
Paraku tuleb öelda, et vähemalt sellest numbrist Kakk targemaks küll ei saanud. Tänane AM on selgelt ITL-i ehk kohalike Microsofti jüngrite nägu ja sellisena üsna piiratud ilmavaatega. Arvutimaailma uhket nime kandvast ajakirjast ei paistnud ühtki viidet ühelegi teisele platvormile (vabandust – Androidist oli ühes artiklis siiski juttu). Endisest tavalisele arvutihuvilisele mõeldud ajakirjast oli saanud kitsalt äriilma (täpsemalt selle osa, kes väljendub stiilis “olen kogenud arvutikasutaja, juba 10 aastat töötan Wordiga!”) väljaanne.
Uudse info osakaal oli vähemalt siinkirjutaja jaoks null koma null midagi. OK, ilmselt igaüks ei loe pidevalt RSSiga hunnikut IT-portaale ja tehnoblogisid – aga siiski, võrreldes mõne Elioni laualehe või Ekspressi tehnolisaga võiks ju infot natuke rohkem olla. Praegu oli tase umbes sama – rääkimata sellest, et Microsoftiga piirduvas universumis ei ole Kakul midagi teha.
Väikse muige võttis suule sisekaanel olev reklaam, mis kutsus “kvaliteetsete PDFide tegemiseks” endale Adobe’i softi ostma, 4+1 koopiat (“üks tasuta!”) maksis 23 tuhande krooni kanti.
Ja siis virisetakse, miks paberajakirjandus välja sureb… Kahju, et ülikooliaegsed muljed asjalikust ajakirjast enam ei kehti. Sama värviline, tühine ja mõttetult raha küsiv nagu Windows.
Kaku ema plaanib kevadel Jaapanisse sõita ja ostis endale Olaf-Mihkel Klaasseni raamatu “Jaapan läbi aegade” (Argo kirjastus, 2008). Sai see siis vanemate juures külas olles ette võetud. Eesti keeles on seni ilmunud vene keelest tõlgitud “Jaapanlased”, mis hoolimata punasest eessõnast on muidu üsna asjalik (üksikute küsitavustega). Nüüd oli huvitav võrrelda.
Autor ütleb eessõnas ausalt ära, et on ajaloolane ja jurist ning ei pretendeeri kultuuri spetsiifilisemate tahkude osas asjatundja tiitlile. See vabandab paljutki, kuid ikkagi oleks võõramate teemade puhul olnud kasuks mõne selle valdkonna asjatundja poole pöörduda (poleks üldse häbiasi nii suure teema puhul). Praegu julgeb siinkirjutaja väita, et raamatus on üksjagu vigu.
Jäägu jaapani kultuuri teised tahud pädevamate inimeste hinnata, kuid vähemalt võitluskunste (mis Jaapanis tuleb kahtlemata üheks kultuuri osaks lugeda) käsitlev peatükk jätab küll kõvasti soovida. Esmalt juba peatüki pealkiri – ükski jaapani budoaladega tõsisemalt tuttav inimene ei paneks selleteemalise peatüki nimeks “Spordi ajaloost Jaapanis” (peatüki viiest leheküljest räägib spordist selle õiges mõttes ainult viimane – neli esimest on pühendatud võitluskunstidele). Isegi meile tänu Baruto tegemistele lähedasemaks saanud sumo ei ole Jaapanis tavamõttes sport, seda loetakse tema iidsele päritolule vaatamata nn uute võitluskunstide (gendai budo) alla. Mõned konkreetsemad märkused:
* lk 182 “Enamik kõrgema astme sumokaid on siiski jaapanlased” – kui päris tippu vaadata, siis ei ole see täna enam tõsi. Sumo hetke esikuuiku moodustavad kaks mongolit, kaks jaapanlast, bulgaarlane ja eestlane, seis oli üsna sama ka raamatu kirjutamise ajal (Baruto tipputõus jääb tõesti hilisemasse aega).
* lk 182 kasutatud sõnakuju “juudo” ei ole eesti keeles kuigi levinud, pigem kasutatakse inglise-saksa “judot” või vana venepärast hääldusjärgset “džuudot”. Jaapani keeles on mõlemad silbid pikad.
* lk 182 “(Ju-jutsu) Võitlusvõtteid oli kolm – heitmine (nage-waza), haare (katame-waza) ja eluliste punktide ründamine (atemi-waza)”. Pehmelt öeldes ebatäpne. Tegu on mitte võtete, vaid võtete kategooriate/klassidega, mida pealegi on jujutsus rohkem (näiteks shime-waza ehk kägistustehnikad). Ka on väga kaheldav väide selle kunsti Aasiast sissetoomise kohta (ehk on karatega segi aetud?).
* lk 183 “Karate on mõeldud enesekaitseks ning sai laia leviku osaliseks jaapani lihtrahva seas, kellel oli keelatud kanda relvi.” Täpsem oleks siiski rääkida Okinawast ja sealsest okinawa-te’st. Ka relvakandmiskeelu mainimine on eeskätt asjakohane Okinawa kontekstis (mis oli vanasti omaette riik ning ka peale jaapanlaste sissetungi pigem protektoraádi rollis).
* lk183 “Võitlusvõtetena kasutatakse kätelsammu (uchi), torkeid (tõukeid) (tsuki) ja jalalööke (keri).” See lause on paraku nonsenss. Jalalöökide osa on õige, “tsuki” tähendab aga karates rusika- ja “uchi” muid lööke (küünarnuki, käeserva, peopäka, põlve vmm kehaosaga). Kust see “kätelsamm” pärit on, ei oska tõesti öelda.
* lk 183 “Selles võitluskunstis (karates) tehakse vahet ründe- ja kaitsetaktika vahel.” Lause mõte on üsna arusaamatu – ründe- ja kaitsetehnikad ning vastavad taktikad on kõigis maailma võitluskunstides, siin karated ekstra välja tuua ei saa.
* lk 184 – Kyudo ei ole kindlasti mitte vibusport meie mõistes, vaid samuti gendai budo ala. Pigem on paljudes koolkondades tegu füüsilist aspekti kasutava zen’i vormiga (üks nool, üks elu) kui spordiga (ehkki teatud juhtudel ka võisteldakse).
* lk 184 “Sel (aikidol) puudub ofensiivne tehnika.” Laialt levinud eksiarvamus, mis kehtib üksikute “kohitsetud” aikido vormide juures (paralleeli võiks tuua tai chi’st “hiina võimlemise” tegemisega). Eespool mainitud atemi-waza ehk löögid tundlikesse kehaosadesse on aikidos täiesti olemas.
* lk 184 Aikido eelkäijaks ei ole kendo (mille tõlge “vehklemiskunst” on siin suhteliselt asjakohane), vaid kenjutsu ehk mõõgakunst. Kendo on sportlik uus võitluskunst (gendai budo), kenjutsu enamik koolkondi on aga pärit mõõga reaalse kasutuse aegadest ning nad kuuluvad koryu ehk vanade võitluskunstide hulka. Näib, et kirjutaja ajab need kaks ala omavahel segamini. Ka oleks siin võinud mainida veel üht jaapani mõõgakunsti, iaidot või iaijutsut.
Kõike eelnevat oleks saanud vältida, kui oleks pöördutud Igor Neemre, Alar Põllu, Priit Dello, Rein Paluoja, Ville Jehe, Rein Ausmehe või mõne teise Eesti võitluskunstiõpetaja poole. Lisaks siin mainitud võitluskunstialastele möödalaskmistele jäi raamatust veel silma üht-teist, mida ajaloolane võiks natuke täpsemalt teada:
* lk 74 on juttu seppukust. Mainitakse, et sõna “harakiri” Jaapanis ei kasutata, kuid ometi lastakse sama sõnaga edasi. Kirjelduses esinev lause “Tapmise lõpetas tavaliselt mõni enesetapja sõber, lõigates näiteks surmamineja kõri läbi.” näitab paraku nii asjatundmatust kui ka arusaamise puudumist seppuku olemusest. Lamba moodi kõri läbilõikamine oleks igale samuraile olnud suureks häbiks – sekundant (kaishakunin – kes võis olla sõber, kuid ka vaenlane, kes soovis avaldada oma lugupidamist; üks sellise olukorra päris hea kirjeldus esineb tuntud romaanis “Shogun”) pidi lööma seppuku sooritajal peale lõigete tegemist pea maha, kuid nii, et see ei lennanud jalgpallina eemale, vaid jäi rippuma väikese nahariba külge. See eeldas ülihead mõõgakäsitsust ning vanadest kenjutsu ja iaijutsu koolkondadest võib leida selleteemalisi harjutusi ehk katasid.
* lk 230 räägitakse II maailmasõja Malaka merelahingust 1941. aastal. “Samal päeval õnnestus Jaapani kamikazedel uputada lendurite elu hinnaga kaks Inglise moodsat lahingulaeva Repulse ja Prince of Wales.” Kamikazede roll on väga vaieldav (õhurünnak toimus küll, aga torpeedode ja pommidega), Repulse oli ehitatud aastal 1916, teinud kaasa juba I maailmasõjas ning seega 1941. aastal mitte just enam moodne alus (tõsi, Prince of Wales oli aga tõepoolest aastast 1936 ja sellisena üsna uus laev). Sõja alguses edukad olles ei olnud jaapanlastel mingit mõtet ohverdada hulka väljaõppinud lendureid ja häid lennukeid (mis sel ajal ületasid omadustelt tublisti liitlaste omi) isegi mitte niivõrd suure sihtmärgi ründamisel.
* lk 231 on juttu sõja lõpufaasist. “Massiliselt rakendati kamikazesid (nn jumalikku tuult) – enesetapulennukeid, allveelaevu ja ujujaid.” Massilisusest siin rääkida ei saa (tahtmist ja vaimu oli, enamasti vedas aga alt tehnika, kuna sõda oli juba praktiliselt kaotatud ja ressursinappus andis tunda), samuti käis termin “kamikaze” üksnes lennukite kohta. Inimjuhitav torpeedo oli kaiten, samalaadne miniallveelaev kairyu, pommiga sukelduja (tuuker) aga fukuryu. Kolme viimast tegelikkuses praktiliselt ei kasutatud. Väikese kõrvalmärkusena: oma samalaadne kava (Selbstopfer) oli olemas ka sakslastel (kavaks see põhiliselt aga jäigi).
…
Siin puudutasin vaid neid teemasid, millega ise natuke enam kursis olen. Kunsti, kirjanduse ja hariduse asjatundjatel oleks ehk oma märkusi, mida mina teha ei osanud.
Kokkuvõttes võiks öelda – raamat on kiiduväärne üritus Jaapani paljusid tahke kokku tuua, kuid jaapani kultuur on niivõrd sügav ja mitmetahuline nähtus, et sellist tööd oleks pidanud tegema märksa rohkem inimesi. Praegu on natuke liiga suur tükk ette võetud. Samasugune raamat eri valdkondade asjatundjate koostööna oleks aga tõeline väärtus.
20% kõrgkoolide rebastest ei oska piisavalt eesti keelt (emakeelena!), et ülikoolis kõigega toime tulla. Jee, hakkame USA-le järele jõudma… 😛
Ammu räägitud asi juba, Kakk võib omast õpetamiskogemusest täiesti tõeks tunnistada. Tõsi, siin on varem räägitud kirjaoskusest (“palju puu peasi”), aga ilmselt on lugemusega asjad veel nigelamad. Eks probleemi juured on muidugi palju sügavamal ühiskonna üldistes väärtushinnangutes ja arusaamades.
Vastukaaluna aeg-ajalt venelaste kallal õiendamisele ütleb Kakk nüüd, et päris suur osa tema vene rahvusest tudengitest (mitte küll kõik) räägib ja kirjutab eesti keelt korrektsemalt kui paljud eestlased. Nad on lihtsalt märksa hoolikamalt grammatikat õppinud ja nõnda saanud ilusti kätte selle osa, mis emakeelsel inimesel peaks tegelikult kujunema piisava lugemuse tulemusena automaatselt. Müts maha nende vene noorte ees ja suur “pfffft” eestlastest laiskurite poole.
Aga olgem optimistid, äkki hakatakse nüüd olukorrale natukenegi rohkem tähelepanu pöörama.
APDEIT: Liigseks optimismiks pole paraku põhjust. Nägin silmanurgast telekas jooksvat reklaami, kus oli kiri “Laenu Revolutsion”. SMS-laenu pakkujad pole ilmselt juba olemuselt kuigi suured vaimuhiiglased (sorry, aga IMHO on tegu klassikalise “lollidelt lollidele”-teenusega), aga telereklaamis sihukest teksti panna on juba uus tase. Vt sama bännerit [L] siit. Nii et puu peasi on juba isegi tele visionis. 😛