Hakkas huvitama

Kuidas nimetada inimest, kes
* eelistab elada demokraatlikus rahvusriigis, mitte suures amorfses föderatsioonis

* arvab, et perekond tähendab ema, isa ja lapsi

* tahab rääkida oma kodumaal oma emakeelt ning peab endastmõistetavaks kuhugi mujale kolides kohalik keel selgeks õppida

* peab kirikut austustväärivaks institutsiooniks

* leiab, et teiste inimeste kannatustest endale ärimudeli tegemine on sügavalt ebamoraalne igas selle esinemise vormis

* ei pea kontrollimatut immigratsiooni heaks mõtteks

* toetab mõtet, et iga meesterahvas, kelle tervis seda võimaldab, peab suutma relva kanda

* hindab kultuuride paljusust, kuid mitte nende jõuga kokkusegamist üle riigipiiride

* kasvatab oma lastest korralikud kodanikud –  eeskuju, tähelepanu ja armastusega, kuid vajadusel ka neid karistades

* peab Stalinit võrdseks Hitleriga (või veel hullemakski)

* peab oluliseks iseseisvat mõtlemisvõimet ja südametunnistust ega lase “turundajatel”, “suhtekorraldajatel”, “pressinõunikel” ja muudel sarnastel asjapulkadel endale dikteerida, mida ilma asjadest arvama peab.

Viimase aja Eesti meediasaavutustes nimetatakse sedasorti inimest “paremäärmuslaseks”.  Ja siis imestatakse, miks kogu Euroopas üha enamatel inimestel kogu kupatus üle hakkab viskama.

25 kommentaari postitusele “Hakkas huvitama”

  1. Enn ütleb:

    Nõus. Minuke tuli vastena esimesena meelde “natsionalistlik fundamentalist”. Mis on peaaegu sama.
    Aga tõstataks ka vastupidise küsimuse: Kuidas nimetada inimest, kellele ei ole omane mitte ükski ülalloetletud punktidest? Mul on selle kohta ka üks mõte, aga ma ei julge seda välja öelda 🙂

  2. Ray D. Noper ütleb:

    Muide, su nimekirja 4. ja 5. punkt on omavahel vastuolus… Või ongi sinu meelest ebamoraalne austusväärne ? 😛

    Aga muidu olen ma ülejäänud punktide osas suuremal või vähemal määral sellisel arvamusel ja senini pole mind küll paremäärmuslaseks peetud…

  3. Kakk ütleb:

    Ray: Esimest lõiku ei hakka kommenteerima. Me nagunii jääme eriarvamustele. 🙂

    Enn: “elukutseline euroopaliitlane”?

  4. Oudekki ütleb:

    Äärmus sõltub ikkagi sellest, milline on põhivool. Eestis see arvatavasti ei ole väga äärmus, kui välja arvata see kiriku austamine, see ei kuulu eriti parempoolsete konservatiivide levinud vaate hulka. Seega, kristlik konservatiiv? Kuigi, ega ma selles peremudelis ka kindel ei ole, seega vist on ikks Eestis ka natukene äärmuslik, siinne tüüpperemudel on ju ema-ja-laps ja seni ei ole ka parempoolsed rääkinud, et neilt tuleks peretoetused ära võtta, sest nad ikka pere ei ole. Seega, vist ikka on äärmuslik. Ma kardan, see see perepunkt teeb asja äärmuslikuks ka enamikes teistes riikides.

    USAs teeks muidugi äärmuslikuks kindlasti esimene ja äkki ka kolmas punkt (just selle mujalekolimise suhtes, emakeele suhtes on nad nõus, sellepärast USAs riigikeelt ei olegi, igaüks peab omama õigust oma keelele; kuid keeleküsimise tõstatamine ilmselt on parempoolsete põhivoolust välja). Seda võiks lausa antiameerikalikuks tembeldada ja seega kohe on äärmuslik. Hitleri eelistamine Stalinile (ja mitte kommunismivihkamine, see on küllalt põhivool) koos kiriku kui institutsiooni austamisega (mitte usklik olemisega iseenesest) asetab selle komplekti põhivoolust paremale äärele ka suures hulgas Euroopa riikides. Iisraelis teeb asja äärmuslikuks arvatavasti see, et naistelt tahad relvakandmise õiguse (ja ega ometi ka nende kohustusliku sõjaväeteenistuse?) kuidagi ära võtta. Islamimaadel jälle see rahvusriigi küsimus, sest islamiriigi põhimõte ei ole rahvuslik põhimõte. Aafrika riikides… no aga koloniaalvõimud seal juba riigipiirid tõmbasid üle rahvuspiiride ja kuigi see võis olla ebaõiglane, enamik ei pooldaks nende ümbertõmbamist praegu. Muide, minu vaatluse põhjal on nad rohkem lojaalsed riigile ja peavad “omadeks” oma riigi kodanikke, mitte naaberriigi kodanikke, kellel sama emakeel on, näiteks.

    Muide, Inglismaal ei olnud väga kaua lubatud ka politseinikel tulirelva kanda. Politseiniku tulistamine oli seega mõrv/mõrvakatse. Töötas, väga vähe kasutasid kurjategijad tulirelvi. Narkootikumide laia kättesaadavuse tõttu ja veel mõningate muude asjaolude tõttu see muutus muidugi ja praegu on inglise politseis spetsiaalsed tulirelvaüksused, kes teatud väljakutsetel kaasas käivad. Konservatiivid täitsa pooldasid seda.

    Mina, äärmusvasakpoolne :D, arvan, et inimesi peaks treenima relvi tundma ja kasutama, aga relvade reaalne kättesaadavus eraomandi näol, peaks olema karmilt kontrollitud ja litsenseeritud. Mis oleks saanud “pronksiöö” ajal, kui igal inimesel oleks olnud relv? Isegi igal mehel, s.t. igal teisel inimesel?

  5. Oudekki ütleb:

    Ah jaa, elades nii lähedal Vatikanile kui ma elan, on mul ka tunne, et neljas ja viies punkt on omavahel vastuolus. Usu suhtes ei ütle midagi, aga katoliku kirik on lihtsalt üks võim, kusjuures, eriti räpane võim.

  6. Tanel ütleb:

    Mulle on jäänud mulje kirikust, kui inimestege manipuleerivast, võimu ihkavast ning võimu väärkasutavast institutsioonist. Kui jätta kõrva muinasjutud, mida nad serveerivad, siis heidaks konkreetsemalt ette lastepilastamist ning konkreetselt teisitimõtlejate tagakiusamist läbi ajaloo. St isiklikult leian, et on väga raske pidada kirikut mingilgi moel austusväärseks.

    Teiste kannatuste ja äriimudeli teema on huvitav. Kahjuks piirdus see vaid inimeste kannatustega. Bioloogiliselt tunnevad valu ka teised elusolendid peale inimeste. See antropotsentrism on pisut tüütu, seda enam, et kui defineerida “inimesena” nt vaid valget, meessoost, kristlikku inimest, siis jõuab veel kahtlasemate tulemusteni.

    Ma ei nimetaks paremäärmuslaseks inimest, kes usub neid blogipostituses nimetatud asju. Pigem on kokku pandud hulk asju, ning fikseeritud mingi seis. Sh on lepitud kirikuga, mis kunagi on maa ja kultuuriruumi okupeerinud, ning seda peetakse normaalseks. Peremudel on samuti pärit mingist kindlast ajast. Rahvusriigi mõiste on samuti üsna hiline nähtus, nii et seegi annab ajalised raamid. Pakuks kokkuvõttes, et kuskil keskaja-20 sajandi esimese poole mõttelaadiga, antropotsentristlik inimene.

  7. Kakk ütleb:

    Näe, kui palju huvitavaid kommentaare. 🙂 Tänud!

    Ma ise muidugi arvan asjadest üsna kõvasti teisiti kui Oudekki ja Tanel. Aga ilmselt on see juba teada, ei hakka siin seda üle kordama. Kuid Oudekki: tänud huvitava analüüsi eest!

    Ainult üks märkus Taneli kommentaariga seoses: “pime keskaeg” sellises arusaamas, nagu seda nõuka-aegsed ajalooõpikud serveerisid, on minu arust kõike muud kui tõsiseltvõetav. Liiga paljude eesti inimeste arusaam kirikust on aga just sealtsamast õpikust pärit, ignorants segatud absurdsete eksiarvamustega. Seetõttu on ka äärmiselt raske hakata sedalaadi veendumustega inimestele tõestama, et maakera ei ole kandiline.

    Tegelikult üks asi veel: (Lääne-Euroopa) keskaja mõtlemine ei olnud minu arust kindlasti mitte antropotsentristlik. Uusaja oma küll.

  8. Kakk ütleb:

    Aa, veel Oudekkile: see politsei asi on muidugi huvitav. Ma aga pigem arvaksin, et tol “paremal ajal”, kui politsei polnud relvastatud, oli inimeste keskmine inimlikkustase veel natuke kõrgem. Lihtsalt üldine kuritegevuse tase oli veidi madalam – ma ei usu hästi, et tulirelvade puudumine (kumminui oli Bobbyl ikka) kedagi politseiniku vastu relva tõstmast takistas – see eeldab inimeselt ikkagi teatavat autunnet, mille olemasolus retsidel ma kahtlema kipun (“Tal pole püssi, no ma siis teda ei tulista” – ei tundu veenev). Mis selle kõik põhjustas, selle kohta võib mõndagi arvata.

    Norimise korras: äärmusvasakpoolset Sa kardetavasti kah välja ei anna. 🙂

  9. Offf ütleb:

    Oijahh…
    Relvaseadus võiks muidugi olla liberaalne, nagu USAs, aga see, ma kardan, ei sobi Euroopalikku kultuurikonteksti kohe mitte kuidagi. Ei ajalooliselt, ega kultuuriliselt, nii, et sedasi ilmselt olema ei saa.
    Hitler vs. Stalin? Milleks selline vastandamine? Iga vähegi ajalooga kursis olev inimene, teab, et Hitler oli Isakese kõrval poisike. Jällegi, mõlema puhul tuleb arvestada konteksti, kuhu nad sattusid/sündisid. Vaadeldes totalitaarsete režiimide olemust, on ilusti näha, kuidas härraste diktaatorite otsuste ruum järjest ahenes ja ahenes, kuni kidus teatud olukordades sisuliselt punktiks.
    Enivei, kui ihaleda võimu, soovida võimul püsida ja võimu kindlustada, siis tuleb õppida Stalinilt. Eks meie väike batajke Punanes Majas kasuta omajagu stalinlikke meetodeid.

  10. Oudekki ütleb:

    Kakk, mitte autunne, et “tal pole püssi” vaid see, et kui politseinik tabas sind sissemurdmiselt, siis sa ei tulistanud teda, kuna sind pärast anti kohtu alla kindlasti vähemalt mõrvakatses raskendavatel asjaoludel (sissemurdmine). Seega: ratsionaalne mõtlemine takistas tulistamist enam kui autunne. Narkomaania probleem oligi see, et niisugune ratsionaalsus ei töötanud enam ning teatud hulk maffialaadseid juhtumeid samuti, ma seda ei ole uurinud, kas kultuurierinevused on midagi kaasa toonud (London on alati olnud kultuuride segu ja impeeriumi pealinn ning immigratsiooni ja kuritegevuse seoste osas ei ole praegu eriti selgeid andmeid, alles nüüd hakatakse seda tõsiselt uurima).

    Aga katoliku kirik väärib omaette arutelu, Itaaliablog ootab parajasti analüüsi Padre Piost, eks seal saab siis lahatud mõningaid neid aspekte, mis mind seda institutsiooni põlgama panevad (ja nagu sa tead, ma usku ei põlga ja näiteks vabastusteoloogia raamest tulnud preestreid austan tavaliselt väga. Muidugi, Vatikan on selle põlu alla pannud….).

  11. Kakk ütleb:

    Oudekki: ma arvan, et Sa seletasid siin relvade osas minu pointi juba ise väga hästi lahti, mul pole enam kuigi palju lisada. 🙂

    Katoliku kiriku osas on asi muidugi… kirju. Nagu tead, ma ise katoliiklane ei ole ja kui päris aus olla, on mul eri aspektide osas neile üksjagu küsimusi. Kuid siiski ajab mul natuke harja punaseks see, et mingit (vaieldamatut suurt) sigadust laiendatakse ülekohtuselt suurelt – ja väga tihti omaenda eelarvamuste kinnitamiseks. Umbes sama asi, mis “kõik soomlased on porod”-suhtumisega. Aga seda analüüsi loeksin päris huviga, kui valmis saad.

  12. Offf ütleb:

    On selline ütlus: “Kaitsekraavis ateiste ei ole.” Kaku religioosusest saan ma täiesti aru. Põhjused on, nagu öeldakse, obvioossed. Samas 21. sajandi heaoluühiskonnas pole nagu kirikule enam suuremat kohta. Inimestel lihtsalt ei lähe enamasti nii halvasti, et neil oleks mingi hingeabi tarvis. Kirik “ei müü”. Ilmselt, kui ühiskonnakoraldus taas kord pea peale keeratakse muutuvad ka inimesed taas religioossemateks.

  13. Kakk ütleb:

    Offf: Kui tserebraalparalüüsile (ehk siis füüsilisele olukorrale) viitad, siis ei ole religioosne maailmapilt ilmselt sellega nii obvioosses seoses… Paksu ja vedela läbielamise ajal (nõukavärk kogu oma inimvaenulikus koloriidis) seda maailmapilti ei olnud, see kujunes järk-järgult siis, kui elu enam selles osas kuigi probleemne ei olnudki.

    Võib-olla ainult kaudselt… Üht otsa pidi viis tee kirikusse ja teistpidi budo juurde. Ühine nimetaja on äkki hoopis selle väljakujunemine, mida psühholoogid kehtestavaks käitumiseks nimetavad? Ei teagi täpselt.

  14. Offf ütleb:

    Budo maailmapilt, mis sisemise rahu ja tasakaalu saavutamiseks rõhub treeningule, harjutustele, tasakaalukusele ja sisekaemusele on minu jaoks isiklikult vastuvõetavam, kui vastutuse veeretamine omnipotentsele entiteedile.

  15. Kakk ütleb:

    Offf: budot käsitlevale lauseosale võib 100% alla kirjutada, lõpuosaga pole nõus. Tunnistan, et kirikus on olemas süüdimatud inimesed, nagu paraku ka eespool mainitud pedofiilid. Samas võib päris julgelt väita, et “vastutuse veeretamist” sellisel kujul ei promo ükski maailma suurusunditest. Idamaistes on vastutus karma kujul ehk selgemini välja toodud, kuid ka õhtumaises käsitluses on “vabadus vs vastutus” täiesti olemas.

  16. Oudekki ütleb:

    Offf, vastutuse osas pean isegi mina, ateist ja katoliku kiriku põlgaja :), vastu vaidlema ning kõnelema millestki, mis mulle katoliku religioonis sügavalt sümpaatne on: nimelt liberum arbitrium, vaba valik. Inimene saab valida oma käitumist, nagu Augustinus rõhutas, kui inimene ei saaks valida, siis tal ei oleks ei süüd ega voorusi. Kõikvõimas jumal küll teab, et inimene oma vabaduses võib teha pattu – teeb pattu, kuivõrd see jumal teab ka tulevikku – ta võiks sekkuda, aga ta ei tee seda, andes inimesele täieliku vabaduse (seega ka vastutuse oma tegude üle, siit võib jätkata muidugi igasuguste pärispatu argumentidega, aga pole päris see teema).

    S.t juba see konseptsioon ise näitab, et inimese vaba valik ja vastutus omaenda tegude eest – katoliikluse üks põhialuseid – on õhtumaistes religioonides täiesti olemas. Kui katoliku kirikutegelased ainult oma religiooni järgi käiks…

  17. Kakk ütleb:

    Oudekki: 🙂 Lisaks veel, et see vaba valiku põhimõte on tegelikult laiemalt kogu kristluse üks aluspõhimõtteid, mitte üksi roomakatoliku lähenemises.

    Aga selle viimase punktiga on jah nii nagu on. Ehkki ma julgeks arvata, et väga palju on ka neid vaimulikke, kes käivad ise selle järgi, mida õpetavad.

  18. Oudekki ütleb:

    Kakk, sa vast luterlust tunned paremini kui mina, aga ma olen aru saanud, et luterluses ei ole usulistes asjades inimestel vaba valikut, s.t pääsemise otsustab üksi jumal, ehkki maistes asjades on – ka see oli ju aspekt, miks “protestantlik eetika” aitas kaasa kapitalismi toimisele?

  19. Kakk ütleb:

    Seda peaks mõne luterlase käest täpsemalt küsima (PKala, ae! Loed veel Jora vahel?), aga teoloogiliselt on siin jah “usk vs teod” küsimus, mida eri kirikud tõlgendavad erinevalt. Teises servas on minu arust kalvinistid oma predestinatsiooni- ehk ettemääratuseõpetusega. Luterlus peaks seal kusagil keskel asuma, omakorda seal vahel on erinevad vabakirikud (äkki Enn on nõus seda valdkonda täpsemalt selgitama).

    Aga minuteada luterlik “sola gratia, sola fide, solus Christus” ei tähenda seda, et keegi kusagil otsustab hiljem, vaid ka siin on tegu inimese valikuga – erinevus on selles, et puudub võimalus tegudega välja teenimiseks.

    Näh, peaks teoloogia jaoks eraldi teema tegema juba. 🙂

  20. Oudekki ütleb:

    Ma hea meelega loeks sinu postitust vabast valikust teoloogilises võtmes (muidu on mulje, et vaba valik on ainult vabadus osta ja müüa, eriti siin Eestis viimasel ajal) ja arutaksin seal seda edasi 🙂

  21. ititibi ütleb:

    Teate, mulle ei meeldi absoluutselt väljavaade, et umbes 50 aasta pärast on Euroopast saanud islamistlik kontinent. Kahjuks on suund väga tugevasti sinna poole (tänu islamiusuliste suurele iibele, 6-7 last peres, ning suurele sisserännanute osakaalule Euroopas).

    Oleks äärmiselt tore, kui keegi leiutaks sellele mingi lahenduse.

    PS. Millegipärast kahtlustan, et kui teie lapsed ja lapselapsed elavad ühel päeval islamistlikus Euroopas, siis nende arvates polegi ehk kristlus nii eemaletõukav ja halb maailmavaade. 🙂

  22. Kakk ütleb:

    Ititibi: ega siin ilmselt kerget lahendust ei ole. 🙁 Kõik islami voolud ei ole kaugeltki agressiivsed, paraku aga näib tõepoolest, et Euroopasse kipuvad need hullemat sorti sellid. Loen RSSiga sellist blogi nagu http://islamineurope.blogspot.com/ – eks seal on kirjutatud seda ja teist, aga mõni asi mõjub üsna häirivalt küll.

  23. Oudekki ütleb:

    Ititibi – ma igaks juhuks ütlen, et ma olen siin sõna võtnud (katoliku) kiriku kui institutsiooni mitte kristluse kui maailmavaate osas. Kui ma ka ise olen ateist, ei tähenda see, et ma kristlust kui niisugust peaks eemaletõukavaks, nagu Kakk kuskil kirjutas, ühe asjani jõudmiseks on mitu teed…

    Kui me Itaalias teiste üliõpilastega vaatasime “Jesus camp” filmi, siis see oli ka suhteliselt õõvastav ja ainus kohalolnud protestant pidas pärast filmi lõppu vajalikuks kinnitada, et “me ei ole kõik niisugused”. Fanaatikuid ja kohutavaid fanaatikuid leidub paraku igas usundis ja väga paljud USA protestantlikud fanaatikud tekitavad mulle samasuguse kananaha nagu moslemifanaatikud või siis näiteks need, kes on valmis kommunismi nimel suvalisele politseinikule kuuli pähe laskma.

    Ideaal, mille nimel sa oled valmis viskama pommi lasteaeda ei ole s***agi väärt….

    Mulle ei ole ka islam otseselt eemaletõukav ja halb maailmavaade, islam segatud bengali kultuuriga Bangladeshis ei ole olnud ka arnemist pidurdav nähtus. Seega, islam segatuna euroopa kultuuri võib ka hoopis midagi uut olla, midagi teistsugust kui Jeemenis või Saudi-Araabias. Moslemeid on ju tegelikult euroopas alati elanud, probleemid on aga tekkinud viimasel ajal ning osaliselt, ma arvan, mõlemapoolsest kroonilisest mittemõistmisest.

    Minu probleem islamiga on vist eelkõige see, et islami ja riigi eristamine on üks keeruline tegevus ja nõuaks selle religiooni ümber tegemist, aga esialgu ei ole näha väga palju moslemeid, kes suudavad ja tahavad oma religiooni ümber teha. See tahtmine võiks tulla just sellest, kui tööstuslikus ühiskonnas elaks rohkem moslemeid, kes oleksid selle ühiskonna aktiivne osa ja õpiksid tundma kuidas ja mis alustel see toimib ja millised ühiskondlikud muutused on tehnika arengu võimalikuks teinud (miks tööstusrevolutsioon ikka oligi revolutsiooniline muudatus).

    Aga see muidugi tähendaks, et Euroopa riigid kuidagi selgelt väljendaksid neid piire, mis on usu ja riigi vahel. Kuivõrd islamiriigid on maailmas olemas, siis ma arvan, et ei ole tingimata vaja Euroopasse luua seesugust moslemienklaavi, kus kehtib selle usukorralduse kõige karmim variant. Seega, tuleks jälgida, et moslemitel Euroopas ei oleks rohkem ega vähem võimalusi oma usku praktiseerida kui kristlastel (mis tähedab, et šaria praktiseerimine on piiratud, seadus Euroopas on institutsionaliseeritud ja inimeste loodud). Aga kuni katoliku nunnadel on lubatud tänaval käia ja oma pead katta, seni ei ole mingit alust mosleminaistelt sedasama õigust ära võtta. Ja nii edasi. Lihtsalt, ma arvan, et hirm “meid muudetakse kõiki moslemiteks” takistab praegu ratsionaalset arutelu “kuidas me saame koos eksisteerida” – ja kui väga kaua takistab, siis võib juhtuda, et see hetk, kus arutelu on võimalik, läheb mööda.

  24. Enn ütleb:

    Oeh, ma olen sellest vestlusest suht. eemale jäänud. Ja tööpäeva ajal ei suuda hakata siin teoloogilist mõtet arendama :). Sekundeerin siis ka Oudekkile ja luban, et kui Kakk teema algatab, siis püüan osaleda 🙂

  25. Ray D. Noper ütleb:

    Inimene, kes tõsimeeli lahmib klišeega “kaitsekraavis ateiste ei ole” on samaväärne sellega, kes väidab – “kõik usklikud on arengupeetusega”.

    Inimese usk (või selle puudumine) on inimese enda asi, selliste toomaspaulilike valede hõikumine ongi see, miks p.4 ja p.5 minu meelest konfliktis on – kui organisatsiooni retoorikasse kuulub kontseptsioon, et “kui keegi ei ole meiega, siis ta salgab ennast ja kannatab seetõttu ja teda tuleb päästa” ja leiab sellele suhtumisele poolehoidjaid, tuleb organisatsioonil veel kõvasti vaeva näha, et austust välja teenida.

    Ahjaa, Offf – http://www.ffrf.org/outreach/atheists-in-foxholes/ – on ikka küll kaitsekraavides ateiste, neile on isegi ausammas püstitatud.