Suvelõpusõit

Täna hommikul säras üle pika aja taevas päike ja tekkis tahtmine suvehooaja lõpuks üks tsikliring teha.

Esimene mõte oli minna Kuusallu ja vaadata üks sealne sõber üle. Mõeldud-tehtud. Sinna jõudes ja peale pikemat jutustamist tekkis uus idee minna Kaiu [L] Mellale tsiklit näitama – netist kaart ette ja kuigi polnud sealtkaudu kunagi sõitnud, tundus, et vist jõuab kohale küll (Kuusalu-Kiiu-Soodla-Äksi-Pikva-Kehra-Kose-Kuimetsa-Kaiu, kui õieti meeles on). Hästi ilus väike tee oli, teisi liiklejaid minimaalselt – täielikust sõidumõnust jäi  puudu üksnes ilm, mis kippus ähvardavalt pilve kiskuma.

Kaiu jõudes ootas ees juba muigav Mella ja teade Kuusalust: Kakk jätnud oma mobla sinna maha. Nii tuligi plaanitust varem ära tulla ja sama teed tagasi minna (muidu oleks näiteks Hageri kaudu koju kärutanud). Aga enne ajasime Mellaga itijuttu, tema papaga igasugust lora ja ema söötis Kaku kõhu ägisemiseni pitsat täis. Nämm!

Tagasitee Kuusallu tundus kuidagi hulga lühem, vahepeal piilus isegi päike pilve tagant välja. Telefon kätte saadud, viis tee läbi Kiiu ja vana Narva maanteed pidi kodu poole. Kodus triiki täis pandud paak sai põhiosas tühjaks paarkümmend kilomeetrit enne Tallinna, reserv aga tõi ilusti Peterburi tee Nesteni välja. Paak täis ja koju.

Igati kordaläinud suvelõpetus. 🙂

Tolkieni lugedes

… leidsin ilusa tsitaadi “Kahest kantsist”:

‘We will have peace,’ said Théoden at last thickly and with an effort. Several of the Riders cried out gladly. Théoden held up his hand. ‘Yes, we will have peace,’ he said, now in a clear voice, ‘we will have peace, when you and all your works have perished – and the works of your dark master to whom you would deliver us. You are a liar. Saruman, and a corrupter of men’s hearts. You hold out your hand to me, and I perceive only a finger of the claw of Mordor. Cruel and cold! Even if your war on me was just as it was not, for were you ten times as wise you would have no right to rule me and mine for your own profit  as you desired – even so, what will you say of your torches in Westfold and the children that lie dead there? And they hewed Háma’s body before the gates of the Hornburg, after he was dead. When you hang from a gibbet at your window for the sport of your own crows, I will have peace with you and Orthanc. So much for the House of Eorl. A lesser son of great sires am I, but I do not need to lick your fingers. Turn elsewhither. But I fear your voice has lost its charm.’

Tuli meelde [L] Uspenski hülgemˇHˇHˇHˇHˇHˇHarvamust lugedes.

Avaaktus ja märjad kingad

Täna avati siis ITK 9. hooaeg. Esimest korda uues majas ja Kaku jaoks esimest korda põhitöökohana. Hommikul oli ilm ilus ja läksin tsikliga.

Vahva aktus oli. Kalle kõne oli muhe nagu tavaliselt, TTÜ kammerkoor laulis kenasti. Gaudeamus lauldi täismahus ära (erinevalt mõne aasta eest juhtunust). I kursus on ca 150 nägu, annab ikka peedistada…

Pealelõunal oli töötajate koosolek ja väike piknik Vabaõhumuuseumis Kuie koolimajas. Vahva koht. Ainult et minnes-tulles tuli parajalt vihma – teksad said üksjagu märjaks, kingad aga tuli pärast kodus kapitaalselt kuivama panna. Aga ikkagi oli läbi õhtuse linna koju sõita hästi mõnus.

Praha dokkar

YLE1 näitas just meenutusi 1968. aasta Prahast. Autentsed kaadrid koos soomlasest reporteri tollaste kommentaaridega. Tšehhide lendlehed ja loosungid (“SSCP” oli juba seal kasutusel – pole juhus, et idanaabrid omaenda patte teiste kaela üritavad määrida. Sama tegid nad ka Nürnbergis Katõniga ja n+1 muul korral, sama jätkub tänagi). Vene tankid rahulike elanike vastas. Dubčeki raadiokõne. “Vabastajad”, kes kõrtsi sisse murdsid ja selle puupaljaks tegid. Seda kõike oleks vaja ETV-s näidata, soovitavalt venekeelsete subtiitritega.

Üsna jubedalt tuttavlik tundus kogu see värk.

Er… Exceptional…

Onu Ivot on siin Joras juba tsiteeritud: “Ära ütle loll, ütle omapärane!”. Ja omaaegsest Winnipegis toimunud samalaadsest lõõbist vist on ka juttu olnud – poliitkorrektsed variandid hinnangule “idiot” olid seal “original”, “interesting” ja “different”…

Nüüd pakkus ROKi president Jacques Rogge veel ühe variandi, öeldes Pekingi lõputseremoonial “These were truly exceptional games”. Fair enough, tõlgenda kuidas tahad. Kena näide diplomaatilisest keelest. 🙂

Huvitav etteaste

Delfi NATO baaside teemalise artikli kommentaariumis esineb täna venelaste viies kolonn siinmail. Kui kellelgi on veel integratsiooniteemalisi illusioone, võiks seda lugeda. Mõjub üsna kainestavalt. Teisalt on nende töllakate närviminek viide sellele, et tabati õiget punkti.

Muide, kui kunagi keegi soovitas sealsamas teatud rahvusrühma ahju ajada, tuli kirjutajal tegemist võimudega (üsna õigusega). Praegu oleks Kapol seal tänuväärset lugemismaterjali (koos IP-de tuvastamisega) küllaga. Kasvõi üleskutsete osas põhiseadusliku korra muutmiseks või vaenuõhutamise paragrahvi järgi.

Aktiivsetest riigikukutajatest mittekodanike osas peaks tegelikult saama väljasaatmisteenust palju edukamalt kohandada kui seda senini tehtud on. Kaks kärbest ühe hoobiga – riigil üks selgapussitaja vähem, naabril oleks aga vähem kaasmaalasi, kelle piiritaguse käekäigu pärast muret tunda. Loomulikult klausliga, mis siiatikkuvate puuslikuvalvajate puhul end väga hästi tõestas – pole asja Eestisse,  pole asja ka Lääne-Euroopasse.

Pookida, pookida, pookida jah

Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette.  Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.

Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.

(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)

Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.

Mõistujutt Angelist

Üks kuuba kutt, Angel nimi, oli madinakunstides kõva käsi (õigemini jalg – tegu oli Tae Kwon Do’ga). Ta võitis palju võistlusi ja sai isegi olümpiavõitjaks. Järgmisel olümpial aga sai ta poolfinaalis pähe ja pidi hapu näoga pronksimatšile minema. Seal aga läks hoopis pahasti.

Angel juhtis matši ja lõi varba kõvasti ära. Istus maha ja arvas, et saab eduseisus olles aega venitada. Kohtunik aga ajas reeglites näpuga järge ja kuna üle ühe minuti ei tohi vigastusega võistlejat tohterdada, lõpetas too matši ära ja mõistis Angelile kaotuse. See ei mahtunud kangele sellile kuidagi pähe.

Angel kukkus kõva kisaga õigust nõudma. Seda aga ei tahetud anda ning lõpuks sai ta nii kurjaks, et valas matši juhtinud kohtunikule kannaga pasunasse. Angeli treener oli sama kuri ja ei teinud isegi katset vabandada.

Asi lõppes aga kurvalt – Angelit ja tema treenerit ei taheta elu lõpuni ühelgi võistlusel näha. Hoolimata sellest, et ta kunagi tšempion oli.

(vt ka [L] Wikipediast)

Kus point on? Ole nii kange mees kui tahes, teistele ülbelt kannaga pähe andmine ja reeglitele vilistamine lõpeb eluaegse diskvalifitseerimisega. Üks kuuldavasti kõva judomees võiks siit omad järeldused teha.

Tsiklisõit minevikku

Täna sai käidud Vääna-Jõesuus vaatamas meie pere kunagist suvilat, kus omal ajal sai igal suvel oldud.

Tore oli. Omaaegne aianduskooperatiiv ja praegune ühistu nägi väheste erandlike detailidega välja nii, nagu oleks Kakk ajamasinasse pistetud ja paarkümmend aastat tagasi kupatatud. Paar aastat vanem naabripoiss Remo vaatas ukse pealt pikalt teel põrisevat ilmutist, siis sai kiiver maha võetud – tundis ära küll ja tuli rääkima.  Siis juba hakkasid lehvitama ka ületeenaabrid tädi Edda ja onu Toomas… Hästi vahva oli jälle näha. Lugu lõppes sellega, et tuli lausa kahes kohas võileibu söömas käia – kuna ka onu Andres (aka emeriitprofessor Lahe TTÜst) oli juba mitmel trehvamisel külla kutsunud… Kästi kõvasti vanematele tervisi saata ja kutsuti neid kah külla.

Meie omaaegne maja oli täitsa sama nägu, ainult puud olid jupi maad suuremaks kasvanud… Perenaine tuli ka välja rääkima ja sai seal vanu aegu meenutatud. Samas oli ka vaevumärgatav kallak, kust alla Kakk kunagi isa utsitusel esimest korda kahel rattal (jalgrattaga muidugi – tsikkel oli tollal paduhull idee, mis isegi Kakul pähe ei tulnud) sõita proovis ja sipelgapessa maandus. Ja muidugi palju muid tuttavaid kohti.

Peaks teinekordki sinnakanti minema, kui omaaegsed mängukaaslased ka sealkandis on.

Kunagine suvekodu
Kunagine suvekodu