Kui eesti rahvas suudab sellist meelsust säilitada, nagu eile näha oli, siis pole kõik veel kadunud. Laulva revolutsiooni vaim oli eile Lauluväljakul selgelt tagasi. Ja seda vaimu ei taha paljud näha (kommentaariumides on näha kõvasti nii kohalikke kvislingeid kui ka viiendat kolonni, kes on edukamaks tegutsemiseks vaenlase keele ära õppinud).
Läks nii, et ise sinna ei jõudnud, aga vähemalt raadiost ja telekast sai jälgida (öösel käisin vanemal jupil ja ta sõpradel autoga järel ka). Poleks ausalt öelda uskunud, et selline rahvahulk laekub ja nõnda uhke asi tuleb. Eredamate momentidena võiks välja tuua
* telekas kolm lahedat vaheklippi “Kuidas sa ellu jäid?” (Õsuja ja Tambitu, johhaidii… 😀 )
* kaader “Saaremaa valsist”, kus kõrvuti hoolsalt kaasa laulmas vormis Eesti mereväe madrus ning pikajuukseline nahktagis hevimees
* “Laul nõukogude aatomist” ning punklaulupeo meenutusena Trubetsky ja Villu. On igal aastal juubel, Suur Viinakuu…
* Toomas Hendriku kõne
* Johansonide “Lahtilükkamine” veidi ajakohastatud vahelugemistega (iirlased olid vahepeal pommi käest ära pannud…)
* Mattiiseni laulud ja “Koit”
* ennekõike aga eesti rahvas. Üle jupi aja võis tõesti uhke olla.
Aitäh korraldajatele. Selle sündmuse mõju võis olla suurem, kui paljud esmapilgul arvavad.
Ja kõigile lugejatele sooviks head iseseisvuse taastamise päeva!