John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Telia keerab käru (jälle)

Kuulsin juba varem, et Telia kavatseb enda Kordus-TV kinni panna. Nüüd tuli ka teade postkasti.

Ausalt öeldes ma Eesti asju enamasti ainult kordusest vaatasingi. Töörežiim on üsna ebakorrapärane ja kasvõi uudiseid oli hea pool tundi hiljem uuesti käima panna. Nüüd öeldakse, et kõik – võta tasuline salvestus, kui tahad.

Asi pole niivõrd selles viieeuroses kuutasus – selle leiaks ikka. Asi on pigem selles, kuidas klientidesse suhtutakse. Tegime lepingu? Meil savi, muudame nagu soovime. Kui ei meeldi, mine minema.

Mul on muidugi omaaegse Starmaniga ka negatiivne kogemus all ning praegune Elisa veeb ei kannata vähemalt Linuxil Firefoxiga vaadates mingit kriitikat. Ning Telia netiühenduse poisse tuleb tunnustada, sealt on mõistlikku nõu ja abi saadud. Seega Telia õnneks on praegu ärakolimine veel küsitav.  Aga selline suhtumine vihastab inimesi (kas te turundusega ikka konsulteerisite…?).

Jauramisõpetus Soomest

Leidsin eestinen.fi RSS-voo kaudu laheda loo sellest, kuidas põhjanaabrid  avastasid, et nende enda tuhandest järvest püütud kala kõlbab täitsa süüa. Naljakas muidugi (isegi soomlased on kohati loodusest kaugele jäänud – ning omajagu lumehelbekesi on neil ka, kes muu ikka praegust valitsust valis), aga tähelepanuväärne selles loos on hoopis tollele postitusele järgnenud kõva vaidlus erinevate õlide ümber.

Jauravad kohati täpselt nagu siinsed tegelased FB-s vmm kohas, aga ühe olulise erinevusega – ka suurimad kõikteadjad ja “eksperdid” ei lähe niimoodi isiklikuks nagu siinpool lahte. Seda tasuks meie omadel sealt õppida.

Litsid mehed need hollandi omad

Sain järjekordse kirja “EU Business Registeri” pättidelt. Seesama seltskond, kes tegutseb Hollandimaal juba vähemalt 20 aastat (ühe tutvustuse 2010. aastast leiab siit, aga sain samasuguse kirja juba 90-ndate lõpus paberil – kusjuures TTÜ ametliku posti kaudu). Skeem on lihtne ja töökindel, kuna totude osakaal ühiskonnas ei näita just langustrendi – saadetakse laiali pakkumine “registreerida enda ettevõte äriregistris” ja lubatakse  “tasuta uuendusi”, blanketil on aga peenes kirjas allakirjutaja poolne lubadus maksta esmase kolmeaastase registreerimise eest umbes ühe kiloeuri kanti raha. Kui järjekordne ignorant alla kirjutab, hakatakse “lepingu järgi” raha välja pressima. Kusjuures reaalselt seda registrit ei eksisteeri.

Oleksin väga üllatunud, kui tegu oleks päriselt hollandlastega. Küll on aga (esialgu) vist hollandlased sealsed võimuesindajad, kes peaksid need tegelinskid välja nuhkima ja “äri” ära lõpetama. Urjuh, häbi.

Netilulla

Kuna vahepeal toimus ka suurem netikatkestus ning sellega seoses levis alguses info, et katkine kaabel oli mitte Taani, vaid Rootsi vahel, siis sai kirjutatud järgmine värss:

Kalle Kusta, Rootsi kunn
tegi paha nalja –
tõmbas Eesti netikaabli
naksti seinast välja

“Ajavad e-riiki mingit
– aru ma ei saa –
ammu aeg on paika panna
vana asumaa

Kukele see Google nüüd
ja ahju Amazon –
Läänemere idakaldal
netivaba tsoon

Meite SEBist enam kah te
sentigi ei saa –
makske vetsupaberi
või lepalehega

Pikalt mingu Päevaleht
ja samma Postimees
Delfist uttu tõmmaku
kärmelt igamees

Valimine käib teil jälle
nagu igiammu –
vallamaja ukse taga
taote marsisammu

Vahet pole, on teil Mint
Mäkk või hoopis Vista –
ii-dee-kaardi võite endal’
sinnasamma pista.”

Kulla itimehed, äkki
mõtleks mõne tunni –
karta et ei tuleks jälle
kurja Rootsi kunni…

 

Ehkki seekord oli kaabel Taanis (mis ei välista, et ikkagi Kalle Kusta pistiku kallal käis…), siis Eesti e-riigi tegelastele mõtteaineks sobib ehk ikka.  Võib-olla tasub mõelda, kui lihtne on kogu e-ühiskonda maha võtta.

Internetist ja ajudest

Õpetajate Lehes võtab sõna professor Mati Hint teemal “Internet teeb inimesed lolliks” (märkus: artikkel ilmus oktoobrikuus, RSSist käis läbi ka,  aga varem polnud seda aega kommenteerida – kõrgkoolides oli kiire aeg. Nüüd jäi ühe viite kaudu uuesti ette ja mõtlesin midagi arvata. See ajaline distants pole loodetavasti kuigi suur).

Aluseks on võetud [L] Nicholas Carri omaaegne artikkel The Atlanticus 2008. aastast ja hiljem selle peale kirjutatud raamat. Probleem on reaalselt olemas ning Carr toob välja mitmeid vägagi mõtlemapanevaid asjaolusid.  Professor Hint aga lisab sinna juurde mitmeid asju, millega päris nõus olla kindlasti ei saa.

Nagu siin juba korduvalt eespool mainitud, on aga nooremal põlvkonnal tõsiseid probleeme hariduse eri aspektides juba maast-madalast.  Kirjaoskuse tuntav taandareng on alanud ammu enne seda, kui mõned aktivistid koolidesse tahvelarvuteid soovitasid – enne seda on üldharidust siiski antud pea 100% traditsioonilisel moel (v.a. otseselt informaatikatunnid). Suurem osa õpetajaid on (esialgu veel) saanud hariduse – kuidas nüüd öelda – ajastul enne Facebooki.  Süvalugemise õpetamiseni on aga väga raske jõuda, kui lihtne lugemine ja kirjutaminegi inimesele raskusi valmistab.  Õpiharjumuse kujundamine on asi, millega eesti kool on viimastel aastatel  lootusetult jänni jäänud.

Ainult õpetajaid muidugi ka süüdistada ei saa. Riik ja kogu ühiskond on sellele tublisti kaasa aidanud – esimene eeskätt hariduse alarahastamise, koolivõrgu mahalõhkumise ja õpetaja elukutse prestiiži muttatampimisega, teine materialismi ning ajuvaba poliitkorrektsuse promomisega, mis on distsipliini-nimelise nähtuse koolides üsna haruldaseks muutnud (lastel on õigused, kohustusi pole). Asja juured lähevad muidugi veelgi sügavamale, aga neist praegu ei kirjutaks.

Üks väga edukas lollide tootja on lisaks eelnevatele ka massimeedia enda kõigis vormides (piisab vaid mistahes väljaande avamisest  – ja NB! pole mingit vahet, kas näiteks ajalehe puhul on tegu “auväärse” paberväljaande või “kerglase” online-versiooniga). Seega on lolliksmuutvaid asju meie ümber palju enam ja suur osa neist on oma missiooniga ilmselt märksa paremini hakkama saanud kui Internet ja/või IT seda suudab.

Mõned konkreetsed tsitaadid professori artiklist koos kommentaaridega:
* “Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta” – arvaks, et kättesaamatuks muutumise oht on reaalne vaid nn intellektuaalomandi senise süsteemi vohamise korral (ligipääs keelatakse ära seadusandlike vahenditega, millele võivad lisanduda tehnilised tõkendid). Digitaalse vormi a priori halvemini kättesaadavaks kuulutamine aga sarnaneb kõigi nende vana aja skeptikute alusetuks osutunud väidetega, millest muide ka Carr kirjutab (Sokrates, Gutenberg jne).
* “IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.”  –  väga vaieldav väide. Sihiteadlikkus esineb ainult (taas kord) mõningate ahnete suurfirmade juures, kes kasumi suurendamise huvides oma uuemad tooteversioonid vanadega mitteühilduvaks teevad – kuid see on mikrotasand, makrotasandil on see väide kindlasti liigjulge. Hea näide on [L] Interneti Arhiiv.
* “Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt.” – see on ehk ainus põhjapanevam väide, millega siin artiklis võib üsna nõus olla.
* Täpsuse huvides tasuks ka mainida, et siin alapeatükis “Mõistuse tööriistad. Lugemine.” refereeritud Carri mõtted sisaldavad seal ka klauslit “So, yes, you should be skeptical of my skepticism. Perhaps those who dismiss critics of the Internet as Luddites or nostalgists will be proved correct, and from our hyperactive, data-stoked minds will spring a golden age of intellectual discovery and universal wisdom.” (The Atlanticu artiklist). Professor Hindi jeremiaad paraku sellist võimalust ette ei näe.
* “Üks Carri raamatus toodud kalambuure on vastus küsimusele, kuidas veebi kasutajad loevad. Nad ei loegi. Internetti minnaksegi selleks, et vältida traditsioonilist lugemist. Surfatakse, kulutades keskmiselt 20 sekundit veebiteksti leheküljele.” – see tsitaat näitab juba paraku selget absurdimärki.  Küsiks mõnelt ACM Digital Library kliendiks olevalt teadlaselt, kas ta saab 20 sekundiga digitaalkujul teadusartikli loetud…  Täielik “õlgmees” paraku – et kui suvaline Jürka õhtul õllepudeli taga 20 sekundiga Delfi lehtede vahel kargab, siis saab seda üldistada kogu veebile?!?
* Ridamisi on seostatud kaheldava seostusastmega nähtusi. “Kaotusi võib olla ka tundeelus. Taju fragmenteerub, mõtted ja tunded vahelduvad hektiliselt, läbitunnetatud sisulist ja emotsionaalset seostamist asendab mehaaniline järgnevus. Kas on juhus või seaduspärasus, et internetis on vulgaarsust, parastamist, kiusamist tegelikust elust rohkemgi? ” –  vulgaarsus ja küberkiusamine on väga mitmetahulised nähtused, ent  peamise allikana tuleb siin pigem näha anonüümsust, seadusandluse mahajäämust  ja Interneti kui meediumi sisulisi omadusi (nn kuvaripeitus jms –  millel muide on ka positiivsed küljed olemas), mitte aga eespool kirjeldatud hüpoteesi.
*  “Multifunktsionaalne IT-vidin tõrjub kõrvale professionaliseerumise, sest see vidin on korraga telefon, fotoaparaat, videosalvestaja, arvuti, internet, TV jne. (Eel­kõige on see vidin muidugi müügiartikkel ja staatuse süm­bol.) ” – siin tuleks paraku kahtlustada humanitaari võhiklikkust tehnoloogia vallas. “Multifunktsionaalne IT-vidin” võib kahtlemata olla müügiartikkel ja staatuse sümbol (i* kraam seda ongi), kuid tipp-võrguadministraatori või isegi mänedžeri jaoks on see ülimalt professionaalne tööriist.
* Samasse ooperisse eespoolkirjeldatuga läheb ka refereering Alan Turingist ja tema masinast. Ei tahaks siin täpsemalt kommenteerida, ilmselt on võti professori mainingus “Aga Facebook, Twitter ja sealt edasi on mulle jäänud ebavajalikuks.”.

Nii et kokkuvõtteks arvaks auväärt professorile vastuseks:  kindlasti on internetistumises omad ohud, kuid vähemalt eesti rahva teeb lolliks siiski hoopis muu. Ent Carri raamatu võiks ära eestindada küll, mõtlema panevaid asju pole kunagi liiga palju.

Listida või mitte listida

Taas kord on tekkinud probleem ühe õnnetu postiloendiga – nimelt on TTÜ majandusteaduskond tekitanud miski listi enda vilistlastest. Nominaalselt on ka Kakk seda – majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine (apiapi, mis lohe) ehk natuke tuntumalt TI-eriala tollases TPI-s kuulus sinna 1988. aastal sisse astudes ja paar esimest aastat peale seda ametlikult majanduse alla

Muide – automaatikas, kus veel paar arvutitega seotud eriala oli, ilutses vastuvõtutingimustes huvitav klausel “vastu ei võeta…. kesknärvisüsteemi kahjustusega inimesi”. PCI käib teatavasti sinna alla, nii et automaatikud oleks Kaku viisakalt sohu saatnud. Aga tegelikult ei tahtnud mitte sellest rääkida.

OK, tehti list ja nüüd on sealtkaudu paar teaduskonna kokkutuleku teemalist kirja tulnud. Mingil X-põhjusel on aga listi lisatud täiesti suvalisi tegelasi – ja kõik need suvalised tegelased pöörduvad juba mitmendat päeva korraldajate poole (rohkem või vähem viisaka) palvega nad listist eemaldada. Ja loomulikult tehakse seda… listi enese aadressil.

Päris huvitav on näha, et sama arutult kui eestlased reageerivad sellisele probleemile ka hiinlased ja tšehhid (paar esimesena pähekaranud näidet).  TTÜ majandusteaduskond üritab vist iseendale DDOS-i korraldada…