Raamatuarvustus: “Suur rohepesu käsiraamat”

Selle uudise peale tuli Jüri Liivi uudisteos juba põhimõtteliselt ära tellida. Kui keegi suudab praeguseid politrukke sel määral vihastada, et nood juba raamatuid ära keelama tahavad hakata, siis peab see hea lugemine olema. Sai poole päevaga kohe läbi nahistatud ka.

Idee eest 10 punkti, teostuse eest 6-7. Üldiselt lahedas stiilis kirjutatud ja päris paljude tabavate märkustega praeguse moeröögatuse viltumineku teemadel. Natuke ligaloga on allikad ja pildid, mis tunduvad kergelt kaootilise valikuna (ütleks, et vähemalt ingliskeelse Wikipedia artiklite juures olev valik on keskeltläbi parem). Üksjagu ütlemist oleks IT- ja digimaailma peatükkide kohta (ehkki ka seal on mitmeid häid tähelepanekuid), kõige suurem haltuura on aga muidugi religiooni osa (mis jääb tasemele “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kuskil” ja kipub sellisena Peteri printsiipi meenutama).

Ehk kõige suurem puudujääk on aga mingisuguste selgete soovituste komplekti puudumine raamatu lõpus – praegu loeb tavainimene raamatu läbi ja jääb nõutult pead kratsima: “Nojah, mida ma siis nüüd tegema pean?”. Sinna lõppu oleks tahtnud mingisugust positiivset programmi (nii, nagu selle leiab näiteks kiirmoe, uuskasutuse, digiseadmete jmm peatükist). Natuke häirib ka äri serveerimine kõige kurja juurena, seda päris mitmes kohas. Business ja monkey business ei ole päris seesama.

Kokkuvõttes: ei kahetse ostmist ega lugemist (täitsa andekad on ka Urmas Nemvaltsi illustratsioonid), aga järgmine trükk vajaks natuke silumist. Näiteks kasvõi see, et “gluteenivaba kaerahelves” ei sobi rohelolluse näiteks – kaeras gluteeni pole, aga see saab tavaoludes selle külge veskis (kust käib läbi ka gluteeni sisaldav materjal), seega tsöliaakia puhul tuleb ikkagi neid erimärgistusega asju otsida.

Filmielamus: Düün (2021)

Viimase aja Hollywoodi filmide vaatamine on pigem harvaks jäänud – seal toodetakse lolli püüdlikkusega üha enam võuk-sõnnikut, mille kunstiline ja ka sisuline külg on… noh, nullilähedane. Õnneks on igasugu kordusmehhanismid ja Internet olemas, kust näeb arukamate aegade toodangut.

Nii sai ka “Düüni” uusversioon alles praegu ette võetud. Telia pakub videolaenutusest kaht tasuta filmi kuus ja nüüd pakuti lausa telekat lahti tehes välja, et on sealt saadaval. Mõtlesin, et kui muud ei saa, siis puhkab natuke peale ITSPEA kursuse avaloengut ajusid.

Peab ütlema, et kokkuvõttes oli pigem meeldiv üllatus. Lugu (täpsemalt küll esimene pool loost) oli küllaltki originaalitruu, näitlejatevalik üsna hea (väheste eranditega) ja muidugi visuaalne pool oli tänapäevaselt äge.

Nagu öeldud, lugu oli üldiselt küllaltki raamatu järgi. Mõned küsitavused olid (umbes nagu LoTR-i avaosas Gildor Inglorioni asendamine Arweniga) – Stingi poolt superkurjamiks mängitud Feyd-Rautha Harkonnen oli üldse puudu (Glossu Rabban mõjus nagu Putini turvamees, aga too tegelane oligi sinnakanti) ja nii soo- kui rassivahetuse läbinud Liet Kynes oli pandud hoopis teise rolli (see läheb osaliselt ka võuklolluste rubriiki). Õnneks see loo pealiini päris ära rikkuda ei suutnud.

Samas meeldis väga väikeste heade detailide lisamine. Esmakordselt Düüni-filmides (minu teada) oli ornitopter tõepoolest kiilisarnane, kiiresti liikuvate tiibadega lennumasin – ulmeline muidugi, aga nägi paganama äge välja (eriti pikeerides, tiivad kokku tõmmatud). Mahasülitamisega tervitus kui suurima lugupidamise näitamine (kõrbeplaneedil anda teisele enda niiskust!). Prana-bindu võitluskunst oli ema ja poja lennukimadinas Harkonneni sõduritega täitsa äratuntav. Eriti vahva oli päris Muad’dib ehk kõrbe hüpikhiir, kelle järgi Paul hilisema nime sai.

Näitlejate enamik olid päris head valikud. Timothée Chalamet on väga hea noor näitleja, aga minu arust Pauli kohta veidi liiga kleenuke (võitlusstseenides natuke segas). Leto ja Jessica, samuti Kõrgeauline Ema Mohiam, Gurney ja Chani olid väga hästi valitud (Stilgar seevastu mõjus juhi kohta liiga maavillasena). Isegi natuke “painutatud” kujutamisega Duncan Idaho ja dr Yueh ei seganud, ehkki näitlejad olid tiba teistmoodi kui raamatus ja eelnevates filmides (aga tont küll – Jason Momoa Duncan on siin ikka tõsine badass). Natuke kahju oli sellest, et Kõrgeauline Ema loori kandis – see oli küll loole kohane, aga Charlotte Ramplingit oleks tahtnud paremini näha. Ta suudab sedalaadi nõiatüüpe ülihästi mängida (vt “Red Sparrow”, kus ta KGB spioonikooli matroon oli).

Võitlusstseenid olid päris head, eriti kahevõitlused ja Duncani viimane lahing. Natuke kummaline (ehkki mitte päris stiilist välja) oli lahinguväljastseenide ülesehitamine jaapani mõõgatehnikale. Nii Harkonnenid kui sardaukarid kasutasid äratuntavalt samuraimõõga moodi sõjariistu ning lahingustseenid meenutasid kohati kujutluspilti “Tähtede sõda” lavastavast Akira Kurosawast.

Viimaks siis halvemast poolest ka. Kaks tegelast kukuvad ansamblist välja. Esmalt muidugi Sharon Duncan-Brewsteri Liet Kynes, kes on lihtsalt täiesti teine tegelane kui raamatus. Ja ehk kõige halvem üllatus oli Stephen McKinley Henderson Thufir Hawatina – kamoon! Thufir oli mentaat ehk eritreeninguga inimarvuti (Butleri džihaad ehk see, miks neid inimesi vaja oli, jäi ka lahti seletamata). See ümmargune onkel siin filmis mõjus aga nagu kroonu urjaadnik Lutsu “Suves” (punased lampassid jäid pükstelt puudu, oleks täismäng olnud). 😛

Natuke noomiks eestikeelse tõlke tegijaid. Misasi on “reverend ema”? Ingliskeelne “house” suguvõsa tähenduses on “koda” (Atreidese koda), mitte “maja”. Paaris kohas oli selgeid möödapanekuid veelgi.

No ja päris ilma võuklemata ka ei saanud. Kui Atreidesed ja ka fremenid olid ameerikalikult korrektsed (loe: igast rassist, ehkki fremenite seas vist aasia päritolu näitlejat ei märganud), siis Harkonnenid mõjusid ulmefilmi ära eksinud skinheadidena, kes loomulikult olid kõik valged (ehkki tõele au andes aitas seda veidi tasakaalustada tõmmunahaline Jamis, kellega Pauli võitlema sunniti ja kelle ta kahevõitluses tappis).

Aga summa summarum – tänapäevase, arulagedusest kubiseva maailma kohta hr Villeneuve’ilt üllatavalt hea tulemus. Järgmist osa ootab Kakk juba huviga.

Raamatuhoiatus: Eddy Willems, “Cyberdanger: Understanding and Guarding against Cybercrime”

Kevad on alati olnud muuhulgas ka raamatute hankimise aeg ja ühena mitmest sai soetatud ka ülalmainitud teos. Autoriks üks hollandlasest härrasmees, kellest ausalt öeldes varem väga kuulnud ei olnud – aga kuna tudengitele on ka vaja lugemismaterjali soovitada ja tutvustav tekst äratas huvi, sai see Krisost tellitud.

Alustaks positiivsest. Ladusalt kirjutatud ja kohati muhedaid isiklikke lugusid täis lektüür. Üksikute põnevate faktide osas tasus täitsa lugemist.

Negatiivne pool aga ei lase seda raamatut algajate õpikuna (milleks ta on suuresti mõeldud) soovitada. 2019. aasta raamat ei maini üldse tumeveebi, sotsiaalmeedia käsitlus on üsna minimaalne, sotsiaalmanipulatsiooni käsitletakse vähe ja viletsasti, Linuxit  mainitakse vaid möödaminnes (Kali? TAILS?) IoT-d ja mobiilindust käsitlevad osad on lahjavõitu ning avatud lähtekoodi rolli turvamaailmas ei leia sealt samuti.

See raamat on oma olemuselt pärit, no ma ei teagi, aastast 1999? Tegelikult ongi hollandikeelne originaal varem ilmunud ning karta on, et autor lasi vana rasva peal liugu. Rääkimata veel sellistest pärlitest nagu “Unix = Multics – security” ja “C is the language which is unsuitable for programming reliable systems” (vaatasin võrdluseks Wikipedia artiklit, seal seisab “C is widely used for system programming in implementing operating systems and embedded system applications.”). Selle turvaeksperdi maailm piirdub tänini veel Windowsi ja omandvaraga – muidu ei oleks midagi selle vastu, aga siis tulnuks seda otse öelda.

Seega algajatele otse lugemiseks anda ei saa (küll aga saab mõned huvitavad detailid välja nokkida ja siis neid kasutada).

Internetist ja ajudest

Õpetajate Lehes võtab sõna professor Mati Hint teemal “Internet teeb inimesed lolliks” (märkus: artikkel ilmus oktoobrikuus, RSSist käis läbi ka,  aga varem polnud seda aega kommenteerida – kõrgkoolides oli kiire aeg. Nüüd jäi ühe viite kaudu uuesti ette ja mõtlesin midagi arvata. See ajaline distants pole loodetavasti kuigi suur).

Aluseks on võetud [L] Nicholas Carri omaaegne artikkel The Atlanticus 2008. aastast ja hiljem selle peale kirjutatud raamat. Probleem on reaalselt olemas ning Carr toob välja mitmeid vägagi mõtlemapanevaid asjaolusid.  Professor Hint aga lisab sinna juurde mitmeid asju, millega päris nõus olla kindlasti ei saa.

Nagu siin juba korduvalt eespool mainitud, on aga nooremal põlvkonnal tõsiseid probleeme hariduse eri aspektides juba maast-madalast.  Kirjaoskuse tuntav taandareng on alanud ammu enne seda, kui mõned aktivistid koolidesse tahvelarvuteid soovitasid – enne seda on üldharidust siiski antud pea 100% traditsioonilisel moel (v.a. otseselt informaatikatunnid). Suurem osa õpetajaid on (esialgu veel) saanud hariduse – kuidas nüüd öelda – ajastul enne Facebooki.  Süvalugemise õpetamiseni on aga väga raske jõuda, kui lihtne lugemine ja kirjutaminegi inimesele raskusi valmistab.  Õpiharjumuse kujundamine on asi, millega eesti kool on viimastel aastatel  lootusetult jänni jäänud.

Ainult õpetajaid muidugi ka süüdistada ei saa. Riik ja kogu ühiskond on sellele tublisti kaasa aidanud – esimene eeskätt hariduse alarahastamise, koolivõrgu mahalõhkumise ja õpetaja elukutse prestiiži muttatampimisega, teine materialismi ning ajuvaba poliitkorrektsuse promomisega, mis on distsipliini-nimelise nähtuse koolides üsna haruldaseks muutnud (lastel on õigused, kohustusi pole). Asja juured lähevad muidugi veelgi sügavamale, aga neist praegu ei kirjutaks.

Üks väga edukas lollide tootja on lisaks eelnevatele ka massimeedia enda kõigis vormides (piisab vaid mistahes väljaande avamisest  – ja NB! pole mingit vahet, kas näiteks ajalehe puhul on tegu “auväärse” paberväljaande või “kerglase” online-versiooniga). Seega on lolliksmuutvaid asju meie ümber palju enam ja suur osa neist on oma missiooniga ilmselt märksa paremini hakkama saanud kui Internet ja/või IT seda suudab.

Mõned konkreetsed tsitaadid professori artiklist koos kommentaaridega:
* “Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta” – arvaks, et kättesaamatuks muutumise oht on reaalne vaid nn intellektuaalomandi senise süsteemi vohamise korral (ligipääs keelatakse ära seadusandlike vahenditega, millele võivad lisanduda tehnilised tõkendid). Digitaalse vormi a priori halvemini kättesaadavaks kuulutamine aga sarnaneb kõigi nende vana aja skeptikute alusetuks osutunud väidetega, millest muide ka Carr kirjutab (Sokrates, Gutenberg jne).
* “IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.”  –  väga vaieldav väide. Sihiteadlikkus esineb ainult (taas kord) mõningate ahnete suurfirmade juures, kes kasumi suurendamise huvides oma uuemad tooteversioonid vanadega mitteühilduvaks teevad – kuid see on mikrotasand, makrotasandil on see väide kindlasti liigjulge. Hea näide on [L] Interneti Arhiiv.
* “Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt.” – see on ehk ainus põhjapanevam väide, millega siin artiklis võib üsna nõus olla.
* Täpsuse huvides tasuks ka mainida, et siin alapeatükis “Mõistuse tööriistad. Lugemine.” refereeritud Carri mõtted sisaldavad seal ka klauslit “So, yes, you should be skeptical of my skepticism. Perhaps those who dismiss critics of the Internet as Luddites or nostalgists will be proved correct, and from our hyperactive, data-stoked minds will spring a golden age of intellectual discovery and universal wisdom.” (The Atlanticu artiklist). Professor Hindi jeremiaad paraku sellist võimalust ette ei näe.
* “Üks Carri raamatus toodud kalambuure on vastus küsimusele, kuidas veebi kasutajad loevad. Nad ei loegi. Internetti minnaksegi selleks, et vältida traditsioonilist lugemist. Surfatakse, kulutades keskmiselt 20 sekundit veebiteksti leheküljele.” – see tsitaat näitab juba paraku selget absurdimärki.  Küsiks mõnelt ACM Digital Library kliendiks olevalt teadlaselt, kas ta saab 20 sekundiga digitaalkujul teadusartikli loetud…  Täielik “õlgmees” paraku – et kui suvaline Jürka õhtul õllepudeli taga 20 sekundiga Delfi lehtede vahel kargab, siis saab seda üldistada kogu veebile?!?
* Ridamisi on seostatud kaheldava seostusastmega nähtusi. “Kaotusi võib olla ka tundeelus. Taju fragmenteerub, mõtted ja tunded vahelduvad hektiliselt, läbitunnetatud sisulist ja emotsionaalset seostamist asendab mehaaniline järgnevus. Kas on juhus või seaduspärasus, et internetis on vulgaarsust, parastamist, kiusamist tegelikust elust rohkemgi? ” –  vulgaarsus ja küberkiusamine on väga mitmetahulised nähtused, ent  peamise allikana tuleb siin pigem näha anonüümsust, seadusandluse mahajäämust  ja Interneti kui meediumi sisulisi omadusi (nn kuvaripeitus jms –  millel muide on ka positiivsed küljed olemas), mitte aga eespool kirjeldatud hüpoteesi.
*  “Multifunktsionaalne IT-vidin tõrjub kõrvale professionaliseerumise, sest see vidin on korraga telefon, fotoaparaat, videosalvestaja, arvuti, internet, TV jne. (Eel­kõige on see vidin muidugi müügiartikkel ja staatuse süm­bol.) ” – siin tuleks paraku kahtlustada humanitaari võhiklikkust tehnoloogia vallas. “Multifunktsionaalne IT-vidin” võib kahtlemata olla müügiartikkel ja staatuse sümbol (i* kraam seda ongi), kuid tipp-võrguadministraatori või isegi mänedžeri jaoks on see ülimalt professionaalne tööriist.
* Samasse ooperisse eespoolkirjeldatuga läheb ka refereering Alan Turingist ja tema masinast. Ei tahaks siin täpsemalt kommenteerida, ilmselt on võti professori mainingus “Aga Facebook, Twitter ja sealt edasi on mulle jäänud ebavajalikuks.”.

Nii et kokkuvõtteks arvaks auväärt professorile vastuseks:  kindlasti on internetistumises omad ohud, kuid vähemalt eesti rahva teeb lolliks siiski hoopis muu. Ent Carri raamatu võiks ära eestindada küll, mõtlema panevaid asju pole kunagi liiga palju.

Jaapani raamatut lugedes

Kaku ema plaanib kevadel Jaapanisse sõita ja ostis endale Olaf-Mihkel Klaasseni raamatu “Jaapan läbi aegade” (Argo kirjastus, 2008). Sai see siis vanemate juures külas olles ette võetud. Eesti keeles on seni ilmunud vene keelest tõlgitud “Jaapanlased”, mis hoolimata punasest eessõnast on muidu üsna asjalik (üksikute küsitavustega). Nüüd oli huvitav võrrelda.

Autor ütleb eessõnas ausalt ära, et on ajaloolane ja jurist ning ei pretendeeri kultuuri spetsiifilisemate tahkude osas asjatundja tiitlile. See vabandab paljutki, kuid ikkagi oleks võõramate teemade puhul olnud kasuks mõne selle valdkonna asjatundja poole pöörduda (poleks üldse häbiasi nii suure teema puhul). Praegu julgeb siinkirjutaja väita, et raamatus on üksjagu vigu.

Jäägu jaapani kultuuri teised tahud pädevamate inimeste hinnata, kuid vähemalt võitluskunste (mis Jaapanis tuleb kahtlemata üheks kultuuri osaks lugeda) käsitlev peatükk jätab küll kõvasti soovida. Esmalt juba peatüki pealkiri – ükski jaapani budoaladega tõsisemalt tuttav inimene ei paneks selleteemalise peatüki nimeks “Spordi ajaloost Jaapanis” (peatüki viiest leheküljest räägib spordist selle õiges mõttes ainult viimane – neli esimest on pühendatud võitluskunstidele). Isegi meile tänu Baruto tegemistele lähedasemaks saanud sumo ei ole Jaapanis tavamõttes sport, seda loetakse tema iidsele päritolule vaatamata  nn uute võitluskunstide (gendai budo) alla. Mõned konkreetsemad märkused:

* lk 182 “Enamik kõrgema astme sumokaid on siiski jaapanlased” – kui päris tippu vaadata, siis ei ole see täna enam tõsi. Sumo hetke esikuuiku moodustavad kaks mongolit, kaks jaapanlast, bulgaarlane ja eestlane, seis oli üsna sama ka raamatu kirjutamise ajal (Baruto tipputõus jääb tõesti hilisemasse aega).

* lk 182 kasutatud sõnakuju “juudo” ei ole eesti keeles kuigi levinud, pigem kasutatakse inglise-saksa “judot” või vana venepärast hääldusjärgset “džuudot”. Jaapani keeles on mõlemad silbid pikad.

* lk 182 “(Ju-jutsu) Võitlusvõtteid oli kolm – heitmine (nage-waza), haare (katame-waza) ja eluliste punktide ründamine (atemi-waza)”. Pehmelt öeldes ebatäpne. Tegu on mitte võtete, vaid võtete kategooriate/klassidega, mida pealegi on jujutsus rohkem (näiteks shime-waza ehk kägistustehnikad). Ka on väga kaheldav väide selle kunsti Aasiast sissetoomise kohta (ehk on karatega segi aetud?).

* lk 183 “Karate on mõeldud enesekaitseks ning sai laia leviku osaliseks jaapani lihtrahva seas, kellel oli keelatud kanda relvi.”  Täpsem oleks siiski rääkida Okinawast ja sealsest okinawa-te’st. Ka relvakandmiskeelu mainimine on eeskätt asjakohane Okinawa kontekstis (mis oli vanasti omaette riik ning ka peale jaapanlaste sissetungi pigem protektoraádi rollis).

* lk183 “Võitlusvõtetena kasutatakse kätelsammu (uchi), torkeid (tõukeid) (tsuki) ja jalalööke (keri).” See lause on paraku nonsenss. Jalalöökide osa on õige, “tsuki” tähendab aga karates rusika- ja “uchi” muid lööke (küünarnuki, käeserva, peopäka, põlve vmm kehaosaga). Kust see “kätelsamm” pärit on, ei oska tõesti öelda.

* lk 183 “Selles võitluskunstis (karates) tehakse vahet ründe- ja kaitsetaktika vahel.” Lause mõte on üsna arusaamatu – ründe- ja kaitsetehnikad ning vastavad taktikad on kõigis maailma võitluskunstides, siin karated ekstra välja tuua ei saa.

* lk 184 – Kyudo ei ole kindlasti mitte vibusport meie mõistes, vaid samuti gendai budo ala. Pigem on paljudes koolkondades tegu füüsilist aspekti kasutava zen’i vormiga (üks nool, üks elu) kui spordiga (ehkki teatud juhtudel ka võisteldakse).

* lk 184 “Sel (aikidol) puudub ofensiivne tehnika.” Laialt levinud eksiarvamus, mis kehtib üksikute “kohitsetud” aikido vormide juures (paralleeli võiks tuua tai chi’st “hiina võimlemise” tegemisega). Eespool mainitud atemi-waza ehk löögid tundlikesse kehaosadesse on aikidos täiesti olemas.

* lk 184 Aikido eelkäijaks ei ole kendo (mille tõlge “vehklemiskunst” on siin suhteliselt asjakohane), vaid kenjutsu ehk mõõgakunst. Kendo on sportlik uus võitluskunst (gendai budo), kenjutsu enamik koolkondi on aga pärit mõõga reaalse kasutuse aegadest ning nad kuuluvad koryu ehk vanade võitluskunstide hulka.  Näib, et kirjutaja ajab need kaks ala omavahel segamini. Ka oleks siin võinud mainida veel üht jaapani mõõgakunsti, iaidot või iaijutsut.

Kõike eelnevat oleks saanud vältida, kui oleks pöördutud Igor Neemre, Alar Põllu, Priit Dello, Rein Paluoja, Ville Jehe, Rein Ausmehe või mõne teise Eesti võitluskunstiõpetaja poole. Lisaks siin mainitud võitluskunstialastele möödalaskmistele jäi raamatust veel silma üht-teist, mida ajaloolane võiks natuke täpsemalt teada:

* lk 74 on juttu seppukust. Mainitakse, et sõna “harakiri” Jaapanis ei kasutata, kuid ometi lastakse sama sõnaga edasi. Kirjelduses esinev lause “Tapmise lõpetas tavaliselt mõni enesetapja sõber, lõigates näiteks surmamineja kõri läbi.” näitab paraku nii asjatundmatust kui ka arusaamise puudumist seppuku olemusest. Lamba moodi kõri läbilõikamine oleks igale samuraile olnud suureks häbiks – sekundant (kaishakunin – kes võis olla sõber, kuid ka vaenlane, kes soovis avaldada oma lugupidamist; üks sellise olukorra päris hea kirjeldus esineb tuntud romaanis “Shogun”) pidi lööma seppuku sooritajal peale lõigete tegemist pea maha, kuid nii, et see ei lennanud jalgpallina eemale, vaid jäi rippuma väikese nahariba külge. See eeldas ülihead mõõgakäsitsust ning vanadest kenjutsu ja iaijutsu koolkondadest võib leida selleteemalisi harjutusi ehk katasid.

* lk 230 räägitakse II maailmasõja Malaka merelahingust 1941. aastal. “Samal päeval õnnestus Jaapani kamikazedel uputada lendurite elu hinnaga kaks Inglise moodsat lahingulaeva Repulse ja Prince of Wales.” Kamikazede roll on väga vaieldav (õhurünnak toimus küll, aga torpeedode ja pommidega), Repulse oli ehitatud aastal 1916, teinud kaasa juba I maailmasõjas  ning seega 1941. aastal mitte just enam moodne alus (tõsi, Prince of Wales oli aga tõepoolest aastast 1936 ja sellisena üsna uus laev).  Sõja alguses edukad olles ei olnud jaapanlastel mingit mõtet ohverdada hulka väljaõppinud lendureid ja häid lennukeid (mis sel ajal ületasid omadustelt tublisti liitlaste omi) isegi mitte niivõrd suure sihtmärgi ründamisel.

* lk 231 on juttu sõja lõpufaasist. “Massiliselt rakendati kamikazesid (nn jumalikku tuult) – enesetapulennukeid, allveelaevu ja ujujaid.” Massilisusest siin rääkida ei saa (tahtmist ja vaimu oli, enamasti vedas aga alt tehnika, kuna sõda oli juba praktiliselt kaotatud ja ressursinappus andis tunda), samuti käis termin “kamikaze” üksnes lennukite kohta. Inimjuhitav torpeedo oli kaiten, samalaadne miniallveelaev kairyu, pommiga sukelduja (tuuker) aga fukuryu. Kolme viimast tegelikkuses praktiliselt ei kasutatud. Väikese kõrvalmärkusena: oma samalaadne kava (Selbstopfer) oli olemas ka sakslastel (kavaks see põhiliselt aga jäigi).

Siin puudutasin vaid neid teemasid, millega ise natuke enam kursis olen. Kunsti, kirjanduse ja hariduse asjatundjatel oleks ehk oma märkusi, mida mina teha ei osanud.

Kokkuvõttes võiks öelda – raamat on kiiduväärne üritus Jaapani paljusid tahke kokku tuua, kuid jaapani kultuur on niivõrd sügav ja mitmetahuline nähtus, et sellist tööd oleks pidanud tegema märksa rohkem inimesi. Praegu on natuke liiga suur tükk ette võetud.  Samasugune raamat eri valdkondade asjatundjate koostööna oleks aga tõeline väärtus.