Filmielamus: Düün (2021)

Viimase aja Hollywoodi filmide vaatamine on pigem harvaks jäänud – seal toodetakse lolli püüdlikkusega üha enam võuk-sõnnikut, mille kunstiline ja ka sisuline külg on… noh, nullilähedane. Õnneks on igasugu kordusmehhanismid ja Internet olemas, kust näeb arukamate aegade toodangut.

Nii sai ka “Düüni” uusversioon alles praegu ette võetud. Telia pakub videolaenutusest kaht tasuta filmi kuus ja nüüd pakuti lausa telekat lahti tehes välja, et on sealt saadaval. Mõtlesin, et kui muud ei saa, siis puhkab natuke peale ITSPEA kursuse avaloengut ajusid.

Peab ütlema, et kokkuvõttes oli pigem meeldiv üllatus. Lugu (täpsemalt küll esimene pool loost) oli küllaltki originaalitruu, näitlejatevalik üsna hea (väheste eranditega) ja muidugi visuaalne pool oli tänapäevaselt äge.

Nagu öeldud, lugu oli üldiselt küllaltki raamatu järgi. Mõned küsitavused olid (umbes nagu LoTR-i avaosas Gildor Inglorioni asendamine Arweniga) – Stingi poolt superkurjamiks mängitud Feyd-Rautha Harkonnen oli üldse puudu (Glossu Rabban mõjus nagu Putini turvamees, aga too tegelane oligi sinnakanti) ja nii soo- kui rassivahetuse läbinud Liet Kynes oli pandud hoopis teise rolli (see läheb osaliselt ka võuklolluste rubriiki). Õnneks see loo pealiini päris ära rikkuda ei suutnud.

Samas meeldis väga väikeste heade detailide lisamine. Esmakordselt Düüni-filmides (minu teada) oli ornitopter tõepoolest kiilisarnane, kiiresti liikuvate tiibadega lennumasin – ulmeline muidugi, aga nägi paganama äge välja (eriti pikeerides, tiivad kokku tõmmatud). Mahasülitamisega tervitus kui suurima lugupidamise näitamine (kõrbeplaneedil anda teisele enda niiskust!). Prana-bindu võitluskunst oli ema ja poja lennukimadinas Harkonneni sõduritega täitsa äratuntav. Eriti vahva oli päris Muad’dib ehk kõrbe hüpikhiir, kelle järgi Paul hilisema nime sai.

Näitlejate enamik olid päris head valikud. Timothée Chalamet on väga hea noor näitleja, aga minu arust Pauli kohta veidi liiga kleenuke (võitlusstseenides natuke segas). Leto ja Jessica, samuti Kõrgeauline Ema Mohiam, Gurney ja Chani olid väga hästi valitud (Stilgar seevastu mõjus juhi kohta liiga maavillasena). Isegi natuke “painutatud” kujutamisega Duncan Idaho ja dr Yueh ei seganud, ehkki näitlejad olid tiba teistmoodi kui raamatus ja eelnevates filmides (aga tont küll – Jason Momoa Duncan on siin ikka tõsine badass). Natuke kahju oli sellest, et Kõrgeauline Ema loori kandis – see oli küll loole kohane, aga Charlotte Ramplingit oleks tahtnud paremini näha. Ta suudab sedalaadi nõiatüüpe ülihästi mängida (vt “Red Sparrow”, kus ta KGB spioonikooli matroon oli).

Võitlusstseenid olid päris head, eriti kahevõitlused ja Duncani viimane lahing. Natuke kummaline (ehkki mitte päris stiilist välja) oli lahinguväljastseenide ülesehitamine jaapani mõõgatehnikale. Nii Harkonnenid kui sardaukarid kasutasid äratuntavalt samuraimõõga moodi sõjariistu ning lahingustseenid meenutasid kohati kujutluspilti “Tähtede sõda” lavastavast Akira Kurosawast.

Viimaks siis halvemast poolest ka. Kaks tegelast kukuvad ansamblist välja. Esmalt muidugi Sharon Duncan-Brewsteri Liet Kynes, kes on lihtsalt täiesti teine tegelane kui raamatus. Ja ehk kõige halvem üllatus oli Stephen McKinley Henderson Thufir Hawatina – kamoon! Thufir oli mentaat ehk eritreeninguga inimarvuti (Butleri džihaad ehk see, miks neid inimesi vaja oli, jäi ka lahti seletamata). See ümmargune onkel siin filmis mõjus aga nagu kroonu urjaadnik Lutsu “Suves” (punased lampassid jäid pükstelt puudu, oleks täismäng olnud). 😛

Natuke noomiks eestikeelse tõlke tegijaid. Misasi on “reverend ema”? Ingliskeelne “house” suguvõsa tähenduses on “koda” (Atreidese koda), mitte “maja”. Paaris kohas oli selgeid möödapanekuid veelgi.

No ja päris ilma võuklemata ka ei saanud. Kui Atreidesed ja ka fremenid olid ameerikalikult korrektsed (loe: igast rassist, ehkki fremenite seas vist aasia päritolu näitlejat ei märganud), siis Harkonnenid mõjusid ulmefilmi ära eksinud skinheadidena, kes loomulikult olid kõik valged (ehkki tõele au andes aitas seda veidi tasakaalustada tõmmunahaline Jamis, kellega Pauli võitlema sunniti ja kelle ta kahevõitluses tappis).

Aga summa summarum – tänapäevase, arulagedusest kubiseva maailma kohta hr Villeneuve’ilt üllatavalt hea tulemus. Järgmist osa ootab Kakk juba huviga.

Kommenteerimine on suletud.