Silt: Sõbrad

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.