Nädalalõpp Taanis

Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.

Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).

Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.

Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.

Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist.  Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.

Queen Machine

Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine.  Vägev ühesõnaga.

Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).

Kakk kitraga

Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.

Lennujaamas

Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.

Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.

Lõunas

Sõitsin eile lõunasse. Oli vaja Hundile poogen viia.

Tegelikult sai vana sõber ja bändikaaslane, praegune Rõuge ja Vastseliina kitarriõpetaja Indrek Hunt just kirikulaagri ajal poolesajaseks ning kuna kohustuste tõttu tuli valida laagri kasuks, siis pidi tagantjärele õnnitlema. Poogen aga on tegelikult e-poogen ehk värgendus, millega on tehtud näiteks U2 “With or Without You” laiv-versioonide alguse ülipikk taustanoot (seda kasutas ka Big Country enda “torupillikitarri” saundis; U2 loo stuudiovariandis on kasutatud küllaltki samalaadset Infinite Guitar’i).

Hommikupoolikul käisin veel ka Tartus ühe teise vana sõbraga trehvamas ja Emajõe peal “Pegasusega” sõitmas. Aga Rõugesse jõudes oli pererahval väga hea meel, poogen läks ka õigesse kohta. Käisime samas kõrval asuvas Rõuge kirikus ekskursioonil ning Kakul õnnestus esmakordselt päris ehtsat suure kiriku orelit mängida (varem on seda proovitud ühes väikeses Pärnumaa kirikus, sealne orel oli aga pigem koduoreli mõõtu). Vendade Kriisade ehitatud pill oli “saundivalikult” täitsa võrreldav mõne tänase parema sündiga, nii et kõigi võimaluste tundmaõppimiseks oleks ilmselt mitu päeva kulunud – aga need paar projekt Brendani iiri vaimulikku lugu ja Jaak Tuksami “Meel unus mägede taha” kõlasid päris ehedalt.

Pärast sai üle hulga aja veel ka korralikus saunas käidud. Öösel koju sõitmise järel oli auto maitse üsna kõvasti tagumikus tunda. Aga tasus ära kannatada.

Taani 2021

Millalgi septembris, kui va pandeemia natuke veel mõistlikuma levikuga oli, sai ostetud ära lennupiletid Taani (Tallinn-Varssavi-Billund, poolakate LOT-iga). Vita juures ei olnud enam mitu aastat käinud ja mõtlesin, et nüüd oleks juba tagumine aeg.

Orgunn läks lahti – teiselt poolt öeldi, et kaasa pole midagi vaja tuua, aga kui just tahad, siis midagi jalgpalliga seonduvat: noorperemees William on hirmus vutifänn ja mängib ise ka. Näe, saingi teada, et erinevate sportmängude koondiste nänni saab päris lihtsalt netist tellida. Mõeldud-tehtud: uurisin poisi lemmiknumbri välja ja tellisin selle ja nimega Eesti vutikoondise sinise särgi koos ametliku fännisalliga.

Sõidu eel läks koroonaga asi karvaseks ja veel päev enne ei olnud kindel, kas saab minna või ei. Kuna aga kolm süsti olid tehtud ja paberid korras, otsustasin viimaks ikkagi proovida. Eestist väljapääsemine oli üllatavalt tavapärane (välja arvatud mask, mis mulle endiselt üldse ei meeldi). Poolakad aga käskisid lennukis mingi pika blanketi täita, mis oli selgelt mõeldud ainult Poola endasse reisijatele (peatuskoht jne) ja transiitlennul ei olnud sellel mingit mõtet.  Ka koroonatõendit küsiti Varssavis eraldi kontrollis. Ja kogu selle triangli peale pandi rahvas tuubil täis lennujaamabussi… Eriti huvitav seis oli Billundi poole lennates – inimesi täistuubitud buss ootas esmalt 20 minutit väljasõitu ja siis veel 15 minutit lennuki juures (kinniste ustega!), enne kui rahvas peale lasti. Taas näide sellest, et Poola on küll üldiselt selgelt euroopalik maa, kuid aeg-ajalt mõnes asjas lööb neil välja mingisugune slaavi pohhuism (seda nägi omal ajal Bydgoszczis õpetamas käies üksjagu).

Lõbusama poole pealt: Kamizelka Ratunkowa võiks olla mõne kena poola daami (näiteks stjuardessi) nimi – kahjuks tähendab see aga hoopis proosalisemalt päästevesti. 🙂 Ja tähelepanekuna meesterahvastele: pandeemia-ajastul lennates tuleb eelnevalt habe korralikult ära ajada, siis saab maski kandes haigutada (teeb maandumisel kõrvad lukust lahti).

Viimaks sain Billundis maa peale tagasi, Vita oli koos Williamiga lennujaamas vastas. Oli tore jällenägemine küll. Koju jõudes selgus, et eluaegne kassifänn Vita on nüüd endale hoopis Rolfi-nimelise musta labradorijõmmi soetanud (pooleteise-aastane hilistiinekas). Alguses ei osanud elukas Kaku suhtes eriti seisukohta võtta, aga siis harjus ära ja oli hirmus sõber kuni lõpuni välja. Vutisärk ja sall said omanikule üle antud ja too oli muidugi hirmus sillas. Pärastpoole tuli ka peremees Kris koju ja kogu sealoldud aja jooksul sai endistviisi tipptasemel süüa (ehk liigagi).

Kuna väga suurt ringikolamist ei olnud ka Taanimaal pandeemia tõttu võimalik teha, siis tegelesin peamiselt tööasjade, maja IT-asjade korrastamise ja klaverimänguga. Aga tegime ka mitu pikemat jalutuskäiku, millest siin ka paar pilti (ilmad olid kahjuks peaaegu 100% sombused):

Gjessø järv
Vaade Gjessø järvele

Silkeborgi metsavaade
Silkeborgi ümbruse maastik on täitsa Norra moodi

Troll!
Otse Internetist…

(muidugi võib arutleda selle üle, kas viimasel pildil istub too elukas palgi peal või on see… khm, midagi muud. :P)

Vita küsis, mida mulle kaasa panna, vastus oli muidugi “Taani juustu – ja mida jäledama haisuga, seda uhkem!”. Nojah, see meenutas natuke omaaegset “Pikantset”, aga on tublisti kangem. Piletite check-in’i tehes pidin kinnitama, et pagasis pole relvi, kemikaale ega lõhkeainet – järeldasime, et ilmselt lisatakse peale Kaku tagasilendu sinna listi ka dansk ost

Tagasilend oli juba tuttavam, pidi jälle lennukis paberit määrima ja Varssavis dokumendiga lehvitama, aga vähemalt seekord oli kinnises bussis istumist natukene vähem (aga oli ikkagi jälle). Üllataval kombel aga toimus üsna põhjalik kontroll ka öises Tallinnas. Taanis oli 5-10 kraadi sooja, siin oli vastas -3 ja A2 parklasse jäetud auto oli korralikult jääs. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Jälle Taanis

Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).

Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…

Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.

Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.

Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.

Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.

APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.

Vita pere lennujaamas

Uut ja vana

“Kas tervitada ka saab vä?”, küsiti vanasti raadios.

Muusikalised tervitused lähevad Janekile, Erlele ja Mõisakülalistele, kellega koos sai toda lugu (“Meile on see päev nüüd ilmund”, eesti vaimulik rahvalaul) mõne aasta eest kirikulaagris jämmitud.  Aga toredat aastavahetust ja ilusat uut aastat ka kõigile lugejatele!

Haapsalu kiriku aken

P.S. Lugu ise (320 kb/s MP3, 6,7 MB) on salvestusena taas kord CC BY-SA (Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel) litsentsi all.

Taanlastega Tallinnas

Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses).  Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.

Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.

Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂

Onu Andres ja tema raamat

Kakk käis TTÜ-s emeriitprofessor Andres Lahe uue raamatu “Ehitusmehaanika” esitlusel.

Aga onu Andres on professor Kakule seetõttu, et mituteist aastat sai kõik suved veedetud Vääna-Jõesuu lähedal ühes aianduskooperatiivis ning onu Andres oli peaaegu et naaber, tema noorema pojaga sai kadakate vahel indiaanlasi mängitud ning takkapihta oli ta Kaku isa grupivend TTÜ-st. Kaku vanemad kolisid viimaks sealt ära, tema elab sealkandis tänini. Kui Kakk hakkas suuremaks kasvades itiga tegelema, saatis onu Andres aeg-ajalt e-kirja või skaibiga mõne küsimuse, millele sai jõudumööda vastatud.

Aga täna esitletud raamat on tõsine magnum opus. Korralik paks õpik, millele lisandub DVD ning ka  õpiku [L] onlain-versioon (kusjuures erinevalt paljudest teistest on siin vabalt saadaval kogu materjal). Aukartustäratav saavutus – esitlusel pakkus üks kolleeg, et autoril kulus kokku 50-80 tuhat tundi. Ent eriliseks teeb selle võrreldes paljude teiste samalaadsetega üsna mitu asja:

* Onu Andres on juba pikka aega põhimõtteline pingviin. Seetõttu on pea kogu materjal koostatud vabade vahenditega ning ka kasutatav vabade vahenditega – ainus “aga” on tema soovitus Adobe Readerit kasutada (siselingid ei taha muidu hästi töötada) ning ekraanivideode tegemisel on kasutatud Camtasiat.

* Kogu onlain-materjal on saadaval CC BY-SA ning GNU Octave programmikood GNU GPL all.

* Tekstitööks on kasutatud LaTEXit – kogu nii levinud jama erinevate MS Wordi versioonide ja muu sihukese omandvaralise soustiga võiks olla ammuilma olemata.

* Lihtsalt ilus detail – vana kooli härrasmehena pühendab autor raamatu enda lahkunud abikaasale.

Hakka või ise huvi pärast ehitusmehaanikat õppima.  Onu Andres on üks igavesti vinge vana. Jääb üle ainult loota, et Kakk suudab kunagi samas vanuses samavõrd värske vaimuga olla.

Sõbra lahkumine

Tom parematel päevadel

Vanal Tomil sai aeg täis.

Vist 15-aastasena, sest leidlapsena (Märten leidis algkoolipõnnina ühe maja trepi alt kassipoja ja taris koju) ei teadnud tema täpset vanust keegi. Aga õnneliku juhuse läbi sai noorest triibikust prügikollist üsna ärahellitatud kodukass, kelle elupäevi sai kindlasti rohkem, kui oleks talle jagunud leiukohta edasi jäädes.

Nooremana oli Tomil ka sõber (ehkki vahel ka vastaline, kellega tuli tublisti kakelda) Jer, teine samasugune varjupaigataotleja, kes leiti koolimaja trepi alt. Parimatel päevadel oli tegu üsna vägevate elukatega, Tom kaalus 9 ja Jer isegi 11 kilo.  Kahjuks suri Jer juba aastate eest mingisuguse raske haiguse kätte ning vanemast peast oli Tom üksinda. Sel kurval asjal oli siiski ka positiivne pool, kuna varem mitte eriti jutukast tegelasest sai aktiivne suhtleja pererahvaga. Ja nurrumootor oli Tomil vägev.

Vanast peast õppis Tom (keda nöökamisi ka Toomas Hendrik Nuustikuks sai hüütud) ära veel uue pugemismooduse – lisaks tavapärasele kassikunstile (pea ja sabaga silitamine) hakkas elukas istuma jala juurde ja tõmbama pehmelt esikäpaga mööda jalga. Maiustuste nuiamisel töötas see nõks väga hästi.

Päris vanana läks tervis kehvaks ning teda tuli kaks korda päevas diabeedisüstidega torkida ning ainult erilisi krõbuskeid toiduks anda. Viimasest muidugi hiilis pererahvas aeg-ajalt kõrvale ja elukale pakuti – väikeses koguses muidugi – ka paremaid asju (kes see loll ainult krõpse sööb – ega kass rullnokk ole).

Nüüd on Tom Lepikul koos Jeri ja vanemate suure hundi Fixiga. Kes teab, ehk kunagi teisel pool näebki. 🙂

Aktiivne (masu)puhkus

Et ITK otsustas sel aastal nädalase palgata lisapuhkuse tekitada, siis otsustasin selleks ajaks töö nurka visata ja natuke midagi kasulikku teha. 🙂

Esmalt sai paar õhtut mässatud kahe vana arvutiga. Üks lauamasin ja teine läpakas, mõlemad said uue Ubuntu peale ja olid valmis auväärsest east hoolimata uusi omanikke teenima. Tänud vennale, kes oma vana läppari just selleks otstarbeks andis, ja ITK-le, kes vanad lauaarvutid personalile mõistliku hinna eest maha müüb.

Siis sai kahel korral Bläku seljas Haapsallu kärutatud ja Maksi poogitud.  Et seal oli WiFi, siis tuli netisoleku võimalust kasutada ja kutile hästi palju erinevat itti pähe taguda, et tekiks motiiv ise edasi uurida. Trenni jõuab teha hiljem ka. Nüüd on Maksil ka blogi, aga enne seda siin ei promo, kui härra on midagi asist kirjutama hakanud. 🙂

Seejärel sai juba traditsioonilise seltskonnaga käidud Saaremaal hooldekodus külas. Lauaarvuti läks sinna, läpaka aga sai endale üks seltskonda kuuluv hakkaja noor daam, kel muidu paraku sellise aparaadi hankimine raske oleks.  Igatahes tuli Saaremaal kõvasti arvutikoolitust teha. Järgmisel päeval aga käisime Haapsalus – seal sai sellist trikki tehtud, et istusime autoga ühe sanatooriumi levialas ning nettisime; et aga vanal läpparil aku suht läbi oli, siis kasutasime üht juba ammu soetatud trafolaadset seadeldist, millega auto sigaretisüütaja pesast läpakale voolu sai võtta. Päris lahe kogemus.

Aa – kui keegi teab peale EE Kõue veel mingit soodsat netilahendust, mis töötaks Saaremaal Sõmera kandis, võiks teada anda. Esialgu sinna masinasse netti ei pannud, aga millalgi tuleks see ära teha. Kohapealne olukord on leebelt öeldes masendav ning hooldekodu sinna ilmselt mingit ühendust ei kavatsegi vedada. Eriti tore oleks muidugi, kui mõni teenusepakkuja seda projekti toetaks, aga vajaduse korral võtab Kakk ühenduse enda nimele ja maksab ise.

Mõned pildid käigust [L] on väljas Kakkr’is.

P.S. Kõige selle tulemusena jäi traditsiooniline jaanipäev sel aastal vahele.

Sisekoolitus ITK moodi

Sel nädalal on meil ITKs külas meie portugali magistrandi Simao juhendaja prof. Pedro ja täna viis ta läbi personali sisekoolituse virtuaalmaailmade teemal. Noh, et ka teised natuke näeks, mida need paar segast selli seal pidevalt väänavad.

Hommikul saatis Kakk kirja välja, et rahvas endale nimed valiks, millega virtuaalmaailmas esineda. Järjest tulid koolitusele

* Aita-Leida Kuusepuu

* Maia Smokk

* Pets Poogen

* Ehutav Kolevants

* Riin Manda

* Eino Muidugi

* Werner Röha

* Hele Triip

Werner (turris soenguga punkar) ja Eino (sihuke kahtlaselt teistmoodi meesterahvas) on päriselus pealegi naissoost.

Kõik olid hirmsasti aktsioonis ja ehitasid terve virtuaalsaare igasugu vigureid täis. Aga kui viimaks kolleeg Margus endale kah keset koolitust avatari tegi ja sellele “Kolb Orav” nimeks pani,siis selgus taas kord, miks Kakk end seal majas nii hästi tunneb. Ei ole ikka päris normaalsed inimesed…