Kaku ajaveeb
Tänapäeval on moes lasta tehisarul ka sünnipäevakaarte joonistada. Aitäh saatjatele! Siia panen ühe tõsiselt raju pildi kogudusevend Andreaselt.
Huuuuuaaaaaah!!!
(nagu pildilt näha, tuleb hevi nii kõvasti, et bassil on
pooled keeled puruks läinud… Tee järgi, Joey DeMaio!)
Puhkus hakkab läbi saama ja eri põhjustel ei olnudki jõudnud väga palju Kullionuga sõita. Mingi pikem ring oli aga vaja kirja saada – kuid ilmad olid, nagu nad sel suvel olnud on. Viimaks lubas ilm.ee tänaseks (ehk teisipäevaks) tervet pikka päeva päikesepaistet.
Üle mere ei hakanud ronima, võtsin ette Lääne-Eesti. Juba varem oli plaan kahes kohas külas käia, niisiis sai ajad kokku klapitatud ning ajakava ja marsruut paika pandud.
Algus oli Hiiul hommikul poole kaheksa paiku. Esimene ots viis Keila Nestesse tankima – etteruttavalt olid kõik tankimised top-up -stiilis ehk kindlustusena paagi triiki täis võtmised. Tegelikult aga näib, et Kullionu on maanteel palju vähem janune kui linnas, igatahes keerisest paagis küll rääkida ei saa. Kogu see ring võttis 98-st bensiini ca 25 euro eest.
Keilast Haapsalu maanteed pidi linnast välja – väga ilus ja rahulik tee oli ning sõita äärmiselt mõnus (eriti Haapsalu-poolses otsas). Siis jõudsin põhimaanteele välja ning enne Haapsallu sissesõitu käisin Uuemõisas poes (tühja käega pole ilus külla ronida).
Kolasin mööda tuttavaid paiku ning tegin esimese lühema peatuse kunagise haiglahoone juures, kus 10 aasta jooksul sai igal aastal 1-2 kuud veedetud. Praegu on seal hotell, aga tuttav tunne oli alles. Sealsamas elab juba mitu aastat ka üks luigemamma, kes ka seekord seal enda pesakonda kantseldas.
Luigepere.
Seejärel käisin endises nõuka-piirivalve pesas (mõnevõrra on majad korda tehtud, aga näevad endiselt koledad välja) ja läksin Holmi vaatama. Varem sealt läbi ei pääsenud, aga praegu ehitatakse sinna uusi maju ja tee oli lahti. Sõitsin päris lõppu välja.
Kullionu maailma lõpus.
Istusin seal mõnda aega, nakitsesin poest toodud juustu ja mõtlesin omi mõtteid. Naljaviluks sai ka üks täiesti suvaline endel tehtud.
Täiesti Suvaline Endel.
Seejärel oli aeg Pärnu poole kärutama hakata. Väikese Viigi ja raudteejaama kaudu Lihula maanteele ning sealses Nestes jälle igaks juhuks paak täis. Sõit läks kenasti – vahepeal sõitis taga jupp aega politseiauto, aga lähemat huvi ei tuntud.
Enne sõbrale küllaminekut sai Pärnus uuesti paak täis võetud, et õhtupoole kesklinna liikluses mitte tiirutada – seda aga ei läinud väga vaja, sest sain tulema aegsasti enne tööpäeva lõppu.
Ja viimane peatus Mõisakülas isa Thomase pere juures. Perepea poseeris Kullionu seljas ka:
Papp on boss! Isa Thomas ja Kullionu.
Sai mitu tundi istutud, head-paremat nositud ja igasugust kägu aetud. Tahtsin enne pimedat koju saada, muidu oleks tahtnud kauemgi seal olla – aga vähemalt soovitas isa Thomas alternatiivse marsruudi läbi Kergu, Järvakandi, Raikküla ja Rapla. Väga vahva sõit oli, käänuline tee ei lasknud pikka aega igavust tunda.
Raikküla kandis olid suured põllud ja seal sai ka hingamisteed lahti (sinna oli tublis rahvakeeles öeldes sitta kanti sitta veetud). Raplas veel kord paak täis ning Viljandi maanteed pidi koju. Tagasi maja ette jõudsin ca veerand kümme – õnneks oli veel üsna kena hämarik ja pimedaks läks alles hiljem.
Tuleb edaspidigi ette võtta. Nüüd aga tuleb Kullionu esimesse korralisse hooldusse viia, 800 km sai selle reisiga täis.
Mella avas enda järjekordse näituse, seekord metodisti kirikus. Sai kohale lennatud ja üle kaetud. Vahva oli näha üle pikema aja mitmeid tuttavaid nägusid. Külalisteraamatusse sai kirjutatud “Kakk (ilma sibulateta)”…
Soovitaks teistel ka kaema minna.
APDEIT 18.04: Mellale mõeldes tuli selline jupp:
Toompeal lööb mõnele
võim pähe.
Koplis lööb mõnele
kunst jalga.
Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.
Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).
Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.
Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.
Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist. Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.
Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine. Vägev ühesõnaga.
Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).
Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.
Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.
Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.
Sõitsin eile lõunasse. Oli vaja Hundile poogen viia.
Tegelikult sai vana sõber ja bändikaaslane, praegune Rõuge ja Vastseliina kitarriõpetaja Indrek Hunt just kirikulaagri ajal poolesajaseks ning kuna kohustuste tõttu tuli valida laagri kasuks, siis pidi tagantjärele õnnitlema. Poogen aga on tegelikult e-poogen ehk värgendus, millega on tehtud näiteks U2 “With or Without You” laiv-versioonide alguse ülipikk taustanoot (seda kasutas ka Big Country enda “torupillikitarri” saundis; U2 loo stuudiovariandis on kasutatud küllaltki samalaadset Infinite Guitar’i).
Hommikupoolikul käisin veel ka Tartus ühe teise vana sõbraga trehvamas ja Emajõe peal “Pegasusega” sõitmas. Aga Rõugesse jõudes oli pererahval väga hea meel, poogen läks ka õigesse kohta. Käisime samas kõrval asuvas Rõuge kirikus ekskursioonil ning Kakul õnnestus esmakordselt päris ehtsat suure kiriku orelit mängida (varem on seda proovitud ühes väikeses Pärnumaa kirikus, sealne orel oli aga pigem koduoreli mõõtu). Vendade Kriisade ehitatud pill oli “saundivalikult” täitsa võrreldav mõne tänase parema sündiga, nii et kõigi võimaluste tundmaõppimiseks oleks ilmselt mitu päeva kulunud – aga need paar projekt Brendani iiri vaimulikku lugu ja Jaak Tuksami “Meel unus mägede taha” kõlasid päris ehedalt.
Pärast sai üle hulga aja veel ka korralikus saunas käidud. Öösel koju sõitmise järel oli auto maitse üsna kõvasti tagumikus tunda. Aga tasus ära kannatada.
Millalgi septembris, kui va pandeemia natuke veel mõistlikuma levikuga oli, sai ostetud ära lennupiletid Taani (Tallinn-Varssavi-Billund, poolakate LOT-iga). Vita juures ei olnud enam mitu aastat käinud ja mõtlesin, et nüüd oleks juba tagumine aeg.
Orgunn läks lahti – teiselt poolt öeldi, et kaasa pole midagi vaja tuua, aga kui just tahad, siis midagi jalgpalliga seonduvat: noorperemees William on hirmus vutifänn ja mängib ise ka. Näe, saingi teada, et erinevate sportmängude koondiste nänni saab päris lihtsalt netist tellida. Mõeldud-tehtud: uurisin poisi lemmiknumbri välja ja tellisin selle ja nimega Eesti vutikoondise sinise särgi koos ametliku fännisalliga.
Sõidu eel läks koroonaga asi karvaseks ja veel päev enne ei olnud kindel, kas saab minna või ei. Kuna aga kolm süsti olid tehtud ja paberid korras, otsustasin viimaks ikkagi proovida. Eestist väljapääsemine oli üllatavalt tavapärane (välja arvatud mask, mis mulle endiselt üldse ei meeldi). Poolakad aga käskisid lennukis mingi pika blanketi täita, mis oli selgelt mõeldud ainult Poola endasse reisijatele (peatuskoht jne) ja transiitlennul ei olnud sellel mingit mõtet. Ka koroonatõendit küsiti Varssavis eraldi kontrollis. Ja kogu selle triangli peale pandi rahvas tuubil täis lennujaamabussi… Eriti huvitav seis oli Billundi poole lennates – inimesi täistuubitud buss ootas esmalt 20 minutit väljasõitu ja siis veel 15 minutit lennuki juures (kinniste ustega!), enne kui rahvas peale lasti. Taas näide sellest, et Poola on küll üldiselt selgelt euroopalik maa, kuid aeg-ajalt mõnes asjas lööb neil välja mingisugune slaavi pohhuism (seda nägi omal ajal Bydgoszczis õpetamas käies üksjagu).
Lõbusama poole pealt: Kamizelka Ratunkowa võiks olla mõne kena poola daami (näiteks stjuardessi) nimi – kahjuks tähendab see aga hoopis proosalisemalt päästevesti. 🙂 Ja tähelepanekuna meesterahvastele: pandeemia-ajastul lennates tuleb eelnevalt habe korralikult ära ajada, siis saab maski kandes haigutada (teeb maandumisel kõrvad lukust lahti).
Viimaks sain Billundis maa peale tagasi, Vita oli koos Williamiga lennujaamas vastas. Oli tore jällenägemine küll. Koju jõudes selgus, et eluaegne kassifänn Vita on nüüd endale hoopis Rolfi-nimelise musta labradorijõmmi soetanud (pooleteise-aastane hilistiinekas). Alguses ei osanud elukas Kaku suhtes eriti seisukohta võtta, aga siis harjus ära ja oli hirmus sõber kuni lõpuni välja. Vutisärk ja sall said omanikule üle antud ja too oli muidugi hirmus sillas. Pärastpoole tuli ka peremees Kris koju ja kogu sealoldud aja jooksul sai endistviisi tipptasemel süüa (ehk liigagi).
Kuna väga suurt ringikolamist ei olnud ka Taanimaal pandeemia tõttu võimalik teha, siis tegelesin peamiselt tööasjade, maja IT-asjade korrastamise ja klaverimänguga. Aga tegime ka mitu pikemat jalutuskäiku, millest siin ka paar pilti (ilmad olid kahjuks peaaegu 100% sombused):
Vaade Gjessø järvele
Silkeborgi ümbruse maastik on täitsa Norra moodi
Otse Internetist…
(muidugi võib arutleda selle üle, kas viimasel pildil istub too elukas palgi peal või on see… khm, midagi muud. :P)
Vita küsis, mida mulle kaasa panna, vastus oli muidugi “Taani juustu – ja mida jäledama haisuga, seda uhkem!”. Nojah, see meenutas natuke omaaegset “Pikantset”, aga on tublisti kangem. Piletite check-in’i tehes pidin kinnitama, et pagasis pole relvi, kemikaale ega lõhkeainet – järeldasime, et ilmselt lisatakse peale Kaku tagasilendu sinna listi ka dansk ost…
Tagasilend oli juba tuttavam, pidi jälle lennukis paberit määrima ja Varssavis dokumendiga lehvitama, aga vähemalt seekord oli kinnises bussis istumist natukene vähem (aga oli ikkagi jälle). Üllataval kombel aga toimus üsna põhjalik kontroll ka öises Tallinnas. Taanis oli 5-10 kraadi sooja, siin oli vastas -3 ja A2 parklasse jäetud auto oli korralikult jääs. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂
Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).
Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…
Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.
Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.
Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.
Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.
APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.
“Kas tervitada ka saab vä?”, küsiti vanasti raadios.
Muusikalised tervitused lähevad Janekile, Erlele ja Mõisakülalistele, kellega koos sai toda lugu (“Meile on see päev nüüd ilmund”, eesti vaimulik rahvalaul) mõne aasta eest kirikulaagris jämmitud. Aga toredat aastavahetust ja ilusat uut aastat ka kõigile lugejatele!
P.S. Lugu ise (320 kb/s MP3, 6,7 MB) on salvestusena taas kord CC BY-SA (Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel) litsentsi all.
Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses). Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.
Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.
Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂
Kakk käis TTÜ-s emeriitprofessor Andres Lahe uue raamatu “Ehitusmehaanika” esitlusel.
Aga onu Andres on professor Kakule seetõttu, et mituteist aastat sai kõik suved veedetud Vääna-Jõesuu lähedal ühes aianduskooperatiivis ning onu Andres oli peaaegu et naaber, tema noorema pojaga sai kadakate vahel indiaanlasi mängitud ning takkapihta oli ta Kaku isa grupivend TTÜ-st. Kaku vanemad kolisid viimaks sealt ära, tema elab sealkandis tänini. Kui Kakk hakkas suuremaks kasvades itiga tegelema, saatis onu Andres aeg-ajalt e-kirja või skaibiga mõne küsimuse, millele sai jõudumööda vastatud.
Aga täna esitletud raamat on tõsine magnum opus. Korralik paks õpik, millele lisandub DVD ning ka õpiku [L] onlain-versioon (kusjuures erinevalt paljudest teistest on siin vabalt saadaval kogu materjal). Aukartustäratav saavutus – esitlusel pakkus üks kolleeg, et autoril kulus kokku 50-80 tuhat tundi. Ent eriliseks teeb selle võrreldes paljude teiste samalaadsetega üsna mitu asja:
* Onu Andres on juba pikka aega põhimõtteline pingviin. Seetõttu on pea kogu materjal koostatud vabade vahenditega ning ka kasutatav vabade vahenditega – ainus “aga” on tema soovitus Adobe Readerit kasutada (siselingid ei taha muidu hästi töötada) ning ekraanivideode tegemisel on kasutatud Camtasiat.
* Kogu onlain-materjal on saadaval CC BY-SA ning GNU Octave programmikood GNU GPL all.
* Tekstitööks on kasutatud LaTEXit – kogu nii levinud jama erinevate MS Wordi versioonide ja muu sihukese omandvaralise soustiga võiks olla ammuilma olemata.
* Lihtsalt ilus detail – vana kooli härrasmehena pühendab autor raamatu enda lahkunud abikaasale.
Hakka või ise huvi pärast ehitusmehaanikat õppima. Onu Andres on üks igavesti vinge vana. Jääb üle ainult loota, et Kakk suudab kunagi samas vanuses samavõrd värske vaimuga olla.
