Jõusaalijõrin

Viimasel ajal on jõusaalis tõsiselt häirima hakanud üks aina leviv epideemia. Tuleb kodanik saali, istub mingile pingile või masinale ja hakkab siis… telefoni näppima. Ja näpib 5-10 minutit järjest. Siis heal juhul teeb ühe seeria harjutust – ja näpib jälle sama pikalt. Nii kestab see 3-4 tsüklit, masin/pink on terve selle aja loomulikult kinni.

Eile õhtul oli saal üsna tühi (laupäev ikkagi), aga nagu kiuste istusid MÕLEMA jalapingi peal sedasorti eksemplarid. Mõlemal olid loomulikult klapid peas, seega kommunikeerumine oli ka takistatud.

Saalis on suured sildid, millel on mobla pilt punase keelumärgi sees. Niipaljukest aitab, et valjuhäälset mulinat tihti ei esine. Aga ka see on ära kuuldud, paar korda lausa otse keelumärgi all…

Ja demograafia on ka lai. Iga vanuse, soo, nahavärvi ja emakeelega (tõsi, mõned domineerivamad grupid esinevad küll).

Kodanikud, kutsuge mõistus vahelduseks koju ja tehke saalis parem trenni (lisaks kaastreenijate kurjaksajamisele ei ole nii pikkade pauside puhul ka jõutrennil suuremat mõtet).

Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.

Tõlgib ja uriseb

Tõlkisin omal ajal WordPressi eesti keelde järjest ligi kümme aastat – seesama Jora siin mainib esimest tõlget versiooni 2.2 peale juulikuust 2007 (kohe pärast seda sai ka Jora ise WP peale kolitud).

Aktiivne tõlkeperiood sai läbi aprillis 2016 versiooniga 4.5, veel ühe tõlke tegin 5.5 peale augustis 2020. Täiesti tasuta – tõsi, kasutasin ka ise, nii et natuke oli ka “kel janu, sel jalad”. Viimastel aastatel aga hakkas see töö üha enam üle viskama.

Põhjusi on mitmeid, osa neist on seotud tarkvara disainiotsustega (plokipõhine leheredaktor oli suhteliselt loll mõte), kuid peamise asjana hakkas vastu täiesti mõõdutundetu eneseupitamine kõikvõimalikes tekstides (sh keskkonna enda teadetes). “Hurraa, nüüd saad kujundustes kasutada tehnikat X!”… No ei kõla täiskasvanult ju.

Tõlkijana aga ajas karvad põhjalikult turri tõlkefailide ülesehitus, milles üha enam kohtas inglise keele reeglite järgi joondumist (näiteks sõnade järjekord lauses on eri keeltes erinev, tõlgetes aga nõuti inglise keele oma ja märgiti tõlge vaieldavaks, kui lausejärjekord inglise keele omast erines). Juba väga habemega jama oli/on kuunimedega, mida WordPress tahaks miskipärast suurtähelistena ka teistes keeltes.

Nii et arvestades WordPressi rahvusvahelist levikut on tõsiselt imekspandav tegijate ignorants muude keelte eripärade osas. Seda näitab kasvõi seegi, et tõlkijatele suunatud kasulikke märkusi (näiteks seda,  kas “Character” tähendab konkreetsel juhul tegelast, iseloomu või hoopis tähemärki) tuleb tõlkefailidest tikutulega otsida.

Ja muidugi on süsteemi kasvades kasvanud ka süsteemitus terminoloogias ja väljendites. Ka pluginate ja teemade osas tundub süvenevat korralik kaos (veel üks küsitav idee oli vaikimisi kujundusteema väljavahetamine igal aastal, mis muudab väikese kogukonnaga keelte puhul teema tõlkimise üsna keeruliseks).

Omajagu aitab kaasa ka laiem (peamiselt võuktaustaga) uuslolluste laine inglise keeles – ehk tuntuim on “they” kasutamine “he” ja “she” asemel. Näib, nagu oleks WP tegijate seas millalgi eelmise kümnendi keskel haaranud seniste arendajate asemel juhtohjad keskmised müügiinimesed (tohutu enesehinnang ja vali hääl üritavad tasandada selget ebakompetentsust) või siis on ka WordPress hakanud valima tegijaid hoopis muude tunnuste alusel kui tehnilised oskused.

Kuna aga pärast 2020. aasta tõlget tundus eestindus üha enam soiku jäävat, siis nüüd suve lõpus otsustasin teha veel ühe tõlke WP 6.3 jaoks, mis just hiljaaegu välja tuli. WordPressi kui maailma levinuimat veebihaldussüsteemi on eestikeelsena hädasti vaja. Kõik eelnevalt mainitu on aga endiselt probleemiks ning paraku on jamad vahepeal kulunud paari aastaga veelgi süvenenud.

Seega eks elu näitab, kas jätkan kunagi veel eestindamist või mitte – ausalt öeldes praegu küll väga ei kutsu. Kasutamist jätkan esialgu seni, kuni saab klassikalist WP redaktorit kasutada ja ei pea plokindusega jaurama. Aga võib-olla tuleks ka selles osas hakata mõnd mõistlikumat alternatiivi vaatama.

Tõlkefail sai WordPressi saadetud, aga selle leiab varuvariandina ka siit.

Eee…

See üritus peab küll olema järjekordne “kolmandik sulas”-operatsioon.  Kõige tõenäolisem, et tegijad on, khm, koheva sabaga.

Kogu idee on põhimõtteliselt jabur. 275 kilo eest tehakse veebileht, mis püüab väga kindlat sihtgruppi ning samas ei kasuta põhimõtteliselt autentimist? Kuidas tehakse kindlaks, et osaleja noor on?

Sihtgrupp on 7-26?  Alumine ots on ju lapsed. Muidugi on olemas üksikud n.ö. imelapsed, kes juba algkoolis maailma asjadest aru saavad (märkusena: Kakk küll ei saanud, siis oli veel tollaste raamatute mõjul kommunistiperiood). Aga ülejäänutele on väga kerge erinevaid kiiksakaid ideid sisse sööta (nagu siinkirjutajale söödeti) ning siis vehkida saadud andmetega kusagil vajalikus kohas. Umbes samamoodi, nagu käib hooldekodudes e-hääletus.

See, et eeskujuks Tinder võeti, on ka muidugi kõnekas. Taas kord enda onu tsiteerides – “ära ütle loll, ütle omapärane!” võiks nüüd siis vist ka “noortepärane” olla.  Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho…

Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et lõpptulemuseks saab kena WordPressi veebisait, mille noortele tegijatele mõned kilod raha maksti. Põhiosa rahast läheb… mujale. Aga noh, optimistlikult vaadates on noorte kaasamine siis mingil määral ju saavutatud. 🙂

Kahjum ei sega?

Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).

Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.

Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.

Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.

Emakeele solkimisest

Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…

Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”?  Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”?  Üsna masendav.

Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…

Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.

Paralleel

Huvitav,  kas praegune Rahvusvaheline Olümpiakomitee oleks korraldanud rõõmsalt mängud ka 1940. ja 1944. aastal, keset suurt sõda? Olümpialiikumine kaotas Coubertini ideaalid tegelikult juba ammu, aga praegune vene ja valgevene sportlaste poputamine on ikka täiesti uus tase. Need riigid tuleks ÜRO-st välja visata, mitte “oo sport, sa oled rahu!” spordipeole lubada. Lõunanaabritel oli piisavalt mune, et lubada sel puhul olümpiat boikottida, Eesti spordiametnikud teevad paraku “ööö…. ämmm….”

Aga eks seegi on ajamärk. Viimaste aastate ajuvaba võuklemine on spordiametnike (mitte ainult ROK-is, FIFA ja teised on samasugused) moraalse kompassi ilmselt lootusetult laiaks litsunud.

Kust see kõik tuleb?

Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.

* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.

Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.

Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.

Räägime musta valgeks?

Äripäevas on juba aasta aega ilmunud samasuguseid totrusi nagu see viimane siin. Hoolimata sellest, et reaalselt on “profid” suutnud inimeste raha kasvatada heal juhul kümmekond protsenti paarikümne aasta jooksul – ja tõenäoliselt mitte seetõttu, et nad ei oska paremini, vaid ilmselt pigem viitsimatuse (vabandust, ebapiisava prioritiseerimise) tõttu.  Ajada sellist jura

a) aastal, mil börsil valitseb ikka totaalne segadus (millel on rida täiesti börsiväliseid põhjusi) ja kursid kukuvad ka suurtel ja kasvava kasumiga ettevõtetel (ja mitte ainult Eestis),  ning
b) vaid aasta peale PIK süsteemi loomist

– no ma ei tea. Emb-kumb, kas on pangad ikka tõesti lahkuvate sambatajatega hädas ja sunnivad ajakirjandust lollusi  kirjutama, või on kirjutaja lihtsalt… huvitav.

Aga noh, teisalt – mida oodatagi väljaandest, mis tahab olla tõsiseltvõetav ärileht ning “teeb lõpliku digipöörde” sellisel moel. Ei ole kunagi tellinud (vähemalt lähiminevikus – ammuse aja osas ei julge päris pead anda), nähtavas tulevikus ei hakka ka.

Joon vahele

Venemaa ähvardab Balti riikide maismaapiiri sulgemisega. Sellele oleks kohane vastus kõigi Balti riikides elavate Vene kodanike elamislubade tühistamine. Üritate näljutada, võtke oma inimesed tagasi.

Siinsetel kunagistel okupantidel ja nende järeltulijatel oli aega üle 30 aasta, et otsustada. Päris mitmed otsustasidki kohalikega koos elada ja keele ära õppida – neid ei torgi ka edaspidi mitte keegi (näiteid sedalaadi vene päritolu inimestest on siin juba korduvalt toodud). Ent kui öeldakse avalikult välja, et sõja korral võideldakse praeguse elukohariigi vastu, siis ei ole sel riigil mitte mingisugust moraalset kohustust selliseid tegelasi maal hoida. On täiesti normaalne, et ühes riigis elavad selle riigi kodanikud.

Hitleril kulus vaid napp aastakümme, et suurest osast kultuursetest sakslastest hoolimatud nartsissistid teha, kellele teiste inimeste hävitamine korda ei läinud. Vene rahvast on selliseks aretatud märksa kauem – nüüd on tulemus käes ja Ukraina kogemuse näitel on suurest osast saanud blatnoid. Ja “seaduslikke vargaid” ei ole teistel riikidel tarvis.

Seega PPA võiks selgelt selles suunas liigutama hakata.