It’s better manually

15.09.2017

Pealkirjas toodud lauset kasutasid Vanade Aegade irvhammastest häkkerid kuuldavasti lühendi “IBM” lahtiseletamiseks – ent sama lause sobib päris hästi ka TTÜ õppeinfosüsteemi ehk ÕIS-i kirjeldamiseks. Mõned senised kogemused:

  • Vahetulemusi (seminariettekanded ITSPEA päevaõppes, kogu blogimine ja foorum ITSPEA e-variandis) ei ole (esialgu?) üldse võimalik sisestada. Võrdluseks: seni IT kolledžis kasutatud rakenduskõrgkoolide ÕIS lubas õppejõul absoluutselt kogu hindamissüsteemi vastavalt vajadusele ümber teha, kõigi tegevuste (k.a. eksam – ITSPEA eksami osakaal on kursusest sõltuvalt 30-40%) osakaalu sai vabalt muuta.
  • Õpperühmade infot ei ole aine deklareerijate nimekirjas olemas, kogu 160-pealine päevaõpe on ühe ja sama koodi all. Rangelt võttes ei ole see ÕIS-i tegijate bläkk, küll aga ülikooli oma. Nüüd tuleb seminarides n.ö. käsikaudu kirja panna, kes millises rühmas on (kui tahta osalemiskordi registreerida).
  • Tudengite ainedeklaratsioonide kinnitamine käib individuaalsete “linnukestega” iga tudengi nime ees, masskinnituse võimalus puudub. Kui tudengeid on üle 300, on see ikka üsna väga nüri tegevus.
  • Peale paarikümneminutist passiivsust logiti süsteemist hoiatamata välja (vt eelmist punkti – kui keegi peab näiteks käima tolle pika protsessi kestel eemal midagi lahendamas ning näeb tagasi tulles, et peab otsast alustama, on ikka eriti lõbus olla).
  • Eksamiteks tuleb õppejõul endal aegsasti ajad kirja panna – ent nagu selgus, käib ruumide tegelik broneerimine hoopis mujalt, seega ÕIS-i peale loota siin ei saa.

IBM indeed. Õnneks on olemas Kakupesa, kuhu saab jooksvate tulemuste tabelid üles laadida ja jätta ÕIS-i üksnes deklaratsioonide ja lõpphinnete jaoks. Aga optimaalsest lahendusest on asi küll valgusaasta kaugusel.

APDEIT: rääkisin ühe kolleegiga, kes küsis järgmise küsimuse: “Kuidas saab mainitud õppeasutus sirge näoga õpetada kasutajaliideste disaini?”.

Kuidas ei tohi e-teenust luua

12.06.2017

Varasemat Tuulelaevade e-pileti teenust sai kasutatud korduvalt – ei mingeid jamasid, kõik toimis. Nüüd vahetus seal vedaja ja kliendid suunatakse veeteed.com peale.  Kogemus:

  • Alustame nimest – miks pärgli pärast istub Eesti saarte vahelise liikluse teenus .com-domeenis ja on samal ajal üdini eestikeelse nimega…? Nii veeteed.ee kui (näiteks) estonianwaterways.com oleks olnud märksa selgema sisuga.
  • Ostsin pileti – aegsasti ette, juuli lõppu. Vaikimisi lükati liikumissuunaks “saarelt ära ja siis tagasi saarele”. Lolli peaga sai ära kinnitatud. Nojah, juhtub – oma tähelepanematus ju. Aga ikkagi, miks on vaikimisi selline suund, mida ilmselgelt kasutatakse vähem (ei ole vist vale eeldada, et inimesi, kes sõidavad nädalavahetuseks mandrile, on märksa vähem kui neid teisi)? Ja suunavahetus oli kõike muud kui selgelt ära näidatud (lõpuks uuel katsel – peale käesoleva seebiooperi lõppu – õnnestus, aga see käis ikka väga “ümber augu”).
  • Saadeti kinnituskiri – see oli HTML-vormingus ning muutmiskoodi kättesaamiseks tuli meiliklient korraks HTML-i peale ümber häälestada. Viimaks sai kirjast koodi kätte.
  • Üritasin reisi ära muuta. Selgus, et seda saab teha vaid kuni kuu aega ette… Miks peab pileteid kaugemale müüma, kui muuta saab vaid piiratud aja sees?
  • Helistasin kirjas toodud numbrile – ehk saavad nemad sealt tellimust muuta. Laiutasid käsi, ei saa. Küsimusele, mis saab siis, kui “kuu aega enne”-tähtpäevaks on vastav reis juba välja müüdud, ei osatud mingit arukat vastust anda.
  • Hakkasin reisi tühistama. Selleks tuli lisaks vastava lingi klõpsamisele täita sihuke “läbi-ussi-emmi”-ankeet, et tühistasin tühistamise. Tuli aga välja, et tühistamise tühistamist polnud samuti ette nähtud ja valesti makstud reisi raha läks lihtsalt kaotsi, kuna tagasikandmise arve jäi kirja panemata ja uut võimalust ka ei antud.

Näib, et veeteed.com ei ole just kõige teravamate pliiatsite valmis vorbitud.  Tudengite jaoks õpikunäide sellest, mis juhtub puuduliku süsteemidisaini ja sama puuduliku testimise korral – tõenäoliselt on edaspidi pingevabam vana kooli lähenemine sadamast pileti ostmisega. E-riik, johhaidii…

Kingime teile järelmaksu

11.02.2017

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Hiiu ime

23.06.2015

Hiiu tänav oli pool aastat remondis. Tülikas, aga on selge, et tänavad vajavad aeg-ajalt parandamist. Sai tööle sõidetud Tähe tänava kaudu.

Täna sõitsin esmakordselt uut Hiiu tänavat pidi ja karp vajus lahti. Nii tõsist WTF-elamust ei ole isegi Tallinna linnaviletsus enne pakkunud.

Hiiu tänav koos raudteeülesõiduga on Nõmme ja Hiiu rahvale väga oluline läbipääs Mustamäe ja Õismäe poole (nii Nõmme keskuse kui üha enam ka Vääna tänava ja Kadaka pst kaudu). Järgmine raudteeületuskoht autode jaoks on maa pool Pääskülas (kuhu jõudmiseks tuleb esmalt sõita 7 bussipeatusevahet  eemale ja sisuliselt pärast sama palju tagasi) ja linna pool Nõmmel (Valdeku tänav aga suubub vahetult enne raudteeületust Pärnu maanteele, mis tipptundide ajal tähendab korralikke ummikuid maanteele pääsemisel). Järelikult tuleks seda olulist liiklussoont hoida võimalikult suure läbilaskevõime juures.

Mida aga tegi linnaviletsus? Praegune Hiiu tänav meenutab hetkel istuvat peaministrit – näeb esmapilgul kena välja, aga on totaalselt eluvõõras ja minimaalse kasuteguriga.  Tänaval on kogu pikkuses Vabaduse puiesteest kuni raudteeni üksainus sõidurada, kus piirkiiruseks 30 km/h. See-eest on aga kõrval XL-suuruses (julgesti bussi laiune) kõnnitee! Sisuliselt on tulemuseks jalakäijate tänav, kuhu teatud tingimustel ka sõidukeid lubatakse. Mõte on hea, koht on vale.

Aga kõige krooniks on bussipeatused. Sellel lõigul on kolm peatust, millel sõidab 33. liini buss (enamasti lõõtsaga) – ja buss peatub sealsamas tollel ainsal sõidureal! Mõte “taskust” kõnniteel ei mahtunud ilmselt mõne inimese peakesse ära.  Tahaks näha, kuidas hakkab seal toimuma liiklus hommikusel tipptunnil, kui sellesse “torru” siseneb toosama lõõtsbuss (mis on loomult üsna pikaldase liikumisega). Tõenäosus, et terve tänav otsast lõpuni umbe saab, on üsna suur. Seda, mis saab kevadtalvel lumehangedega, ei hakka üldse ette kujutamagi.

Tjah. Partei andis ameti, mõistuse jättis seekord andmata.

Nädala (ja teema) kokkuvõtteks

08.03.2015

Veel üks arvanus tolle viimase nädala meediatsirkuse kohta. Sellega loen enda jaoks teema ammendatuks.

Otse öeldes – edaspidi üritan (vähemalt mõnda aega) eesti meediainimestega kokkupuuteid võimalikult vältida. See, mis viimase nädala jooksul toimunud on, ei viita mitte ainult käputäiele piiratud ajumahuga libedikele suuremas seltskonnas, vaid süsteemsetele probleemidele kogu selle professiooni esindajate mõttemallis – ning kutse-eetika sisulisele puudumisele.

Mida me näinud oleme:
* poliitilise neutraalsuse täielikku puudumist – seda oli muidugi ammuilma näha. Kesikud on oma Ühtse Venemaa koostööleppe ja muude sarnaste asjadega üsna põlastusväärne seltskond, ent nende kriitikavaba kottimine lihtsalt kottimise enda pärast ületas juba ammu mõistlikkuse piiri. Peaasi aga, et keegi taeva pärast mõnda oravat tõsimeeli ei kotiks…
* kuritegelikkuseni ulatuvat hoolimatust riikliku julgeoleku suhtes – seda, et natsiteema on Euroopas siiani suurimaid tabusid, peaks mainitud seltskond juba ülikooliajast teadma. Seda, et meie idanaaber hakkab kinni pisimastki võimalusest Eestile halba varju heita, ilmselt ka. Ja nüüd tehti kiiret kasumit silmas pidades (ju tellijad maksid korralikult) nädala jooksul selline spurt, et Eesti ainus reaalne sõjaline kaitsevari kutsus ühe inimese kohvile ja uuris, et mis toimub (ning kaudselt ka seda, kas ikka on mõtet siin enda vägesid hoida) ning piiritagused tegid ühe jabura saate teise järel. Mängime tulega?
* hämmastavat silmakirjalikkust – viimasel nädalal veeklaasitormi tekitanud Jaak Madisoni noorepõlvepostitusega samaväärseid asju leiab netimaastikust hunnikute viisi. Nagu juba mitmed on maininud, võib kõiksugu põnevaid (ja oskuslikult kontekstist välja rebides palju tuleohtlikumaid) detaile leida nii praeguste kui endiste ministrite minevikust (mitu endist komnoort on viimastes valitsustes olnud? Kuidas selle parteile antud tõotusega lood olid…?), ämma postkastidest ja autorollodest rääkimata. Kuid ilmselt kõige hämmastavam silmakirjatsemise näide on Ajakirjanike Liidu valjuhäälne protest Vene meedia poole tolle Tujurikkuja sketši serveerimisest tõe pähe. Üks vana ja kuulus raamat räägib midagi pinnust ja palgist…
* täielikku põlgust rahva kui terviku vastu – ja just see võibki lõpuks neile saatuslikuks saada (sarnaselt Ansipi suhtumisega ACTA vastastesse, mis üsna valusalt tagasi lõi). Internetiajastul on õnneks võimalik kaevata välja väga suur osa varasemalt ilmutatud materjalist ning võttes üksteise järel ette eesti meedias ilmunud kolme erineva nädala materjalid (ESM heakskiidu, kooseluseaduse vastuvõtu ja nüüdse valimisjärgse nädala) saame tõenäoliselt väga huvitava ning samas üsna kokkulangevate tunnusjoontega materjalikogumiku.

Miski on mäda Tartu ülikoolis. Rahvusülikoolist ei tohiks sedasorti “spetsialiste” välja tulla.

APDEIT 09.03 – päris mitmed siintoodud mõtted esinevad ka [L] Kristopher Rikkeni arvamusloos ERR ingliskeelses portaalis. Võib-olla kaugemalt näebki paremini, või ei ole hr Rikken lihtsalt Tartus õppinud.

Miks ma ei kirjuta Ukrainast

31.08.2014

Lihtsalt öeldes: kui tõprad käituvad tõpra moodi, siis ei ole see üldse üllatav. See riik ja rahvas ei oskagi teisiti. Ei ole iial osanud.

Tõsi, mõnevõrra negatiivselt on üllatanud hoopis läänemaailma reaktsioon. Kas tõesti ei ole ajaloost mitte midagi õpitud?  Omal ajal jõudis üks kapral jupikaupa suure osa Euroopast “tasku pista”, enne kui ta liiga ülbeks läks, korraga kahel suurel rindel avalikku sõda alustas ja kere peale sai.  Aga oleks tal olnud pikka meelt samamoodi roheliste (või tema puhul pigem pruunide) mehikestega asju ajada, oleks kogu Euroopa tänaseks ehk hoopis teistsugune.

Õnneks sai kapral viimaks tappa. Kahjuks aga jäi ühele teisele samaväärsele keretäis andmata ja see annab nüüd tunda.

Veel töövõimereformist

08.07.2014

Mida enam selle ümber keerutatakse, seda arusaamatumaks asi keerab. Nimelt see, et Tartu linnapeaks ei saanud ju omal ajal ikka päris kõvapäine kodanik saada… Ent mida aeg edasi, seda imelikumaks ministri-isanda jutt läheb.

Valitsus üritab jätta muljet, nagu oleks asja mõte praegu tööturult eemale jäänud puuetega inimeste tööleaitamine (OK, ka see protsess jätab pigem mulje kaitstud töökohtade loomisest äpuvõitu ametnikele, aga see selleks) ja ebaõigelt määratud puuete hulga vähendamine. Ent mis saab neist, kel on a) tõenäoliselt eluaegse mõjuga puue (suur osa kurte ja pimedaid inimesi, samuti suurem osa ratastoolikasutajaid ja muid liikumispuudega inimesi) ning  b) kes on puudest hoolimata suutnud ühiskondlikust kadalipust läbi murda ja endale ühiskonnas mingisuguse koha välja võidelda? Kas näiteks 1200 eurot teeniv ratastoolikasutaja on nüüdseks mingi ime läbi puudest vabanenud ja tema paarisajaeurone toetus (seni pensioniks nimetatu) on õigustamatu? Hoolimata sellest, et väga paljude puuete korral on siililegi selge, et ühiskondlik funktsioneerimine on võimalik vaid märkimisväärsete lisakulude abil – või on asja eesmärk lasta see ratastoolis kodanik läbi terve vahmiili valideerijate, konsulteerijate ja rehabiliteerijate, et lõpuks oleks järeldus käes (“jah tõepoolest, see inimene pole vahepeal imekombel käima hakanud”) ja asjaosalised saaks ausalt enda rulli kätte…?

Huvitav, kui kõvapäine peab mõni asjapulk olema, et mitte taibata:  kui inimesel on valida, kas võtta 600-eurone palk ja 280-eurone pension või 800-eurone palk, siis ilmselt valib ta esimese. See tähendab kas a) töötamist madalama kvalifikatsiooniga ametis kui inimese võimed lubaks, b) töötamist väiksema töökoormusega kui inimese võimed lubaks, c) töötamist osaliselt ümbrikupalgaga või d) mingit muud “loomingulist” skeemi.

Otsustajatest on nagu muuseas mööda läinud ka asjaolu, et suur enamik fiktiivseid puudeid ääremaadel on tegelikult pikaajalise nõrgamõistusliku regionaalpoliitika tulemus.  Kui ikka Kükametsa perearsti juurde tuleb muidu ontlik inimene, kellel on kaks väikest last, aga  pole tööd (kuna kohapeal seda lihtsalt enam ei leidu) ega ka võimalust mujale kolida (kuna tema “karu sealsamuseski” asuva eluaseme eest ei ole võimalik niigi palju saada, et mõnes “tsiviliseeritumas” piirkonnas üht tuba osta), siis valib arst ilmselt kahest halvast vähem halva ja organiseerib inimese grupi peale.  Ühes normaalses Euroopa riigis ei tohiks sellist olukorda üldse tekkida – aga kui keegi tõesti usub, et mainitud inimese probleemid lahenevad abiraha äravõtmisega, siis on uskuja kõrvade vahel midagi katki läinud.

Kogu jama oleks olnud olemata, kui otsustajatel oleks mõne aja eest olnud nii palju selgroogu, et öelda “Olgu, see asi läks metsa, teeme uuesti”.  Kahjuks aga ei olnud ning väga tõenäoliselt saab lõpptulemusest suurekaliibriline haisupomm, mis justlõppenud laulupeoga taastekkinud pisikese uhkuse Eesti riigi üle taas täiega õhku laseb.

Mõnel võiks häbi olla. Täitsa tõsiselt.

Piketil

17.06.2014

Kakk on puuetega inimeste liikumistest viimasel ajal veidi eemale jäänud, aga kui nüüd tuli teade erinevate ühingute poolt organiseeritud piketist plaanitava toimetulekureformi vastu, siis oli selge, et tuleb kohale minna (iseenesest oli lisaks vajalikule ka vahva kogemus – nägi paljusid inimesi, keda jupp aega trehvanud polnud).

Istuv valitsus on enda lühikesest tööperioodist hoolimata saanud hakkama kahe järjestikuse seadusandliku ämbriga. Ühine nimetaja on see, et mõlemas eelnõus on oma ratsionaalne iva olemas, ent see on mattunud sensatsiooninäljas meedia sõnavahu, nartsissistidest parteipoliitikute eneseupituse ja erinevate imelike grupeeringute kallutusürituste alla. Ja paraku on ühiskonna muude lõhede peegeldusena kasvanud ka rahvaesindajate eluvõõrus sellise tasemeni, kus [L] saadakse alles seaduse vastuvõtmise käigus teada, et “oi, kas sellega on tõesti probleeme?”.

Ei teagi, millise “matusega” on tegu. Kas

  • mõtlematus – ei saadud täitsa ausalt aru, mida asi kaasa toob. Ehkki iga täie aruga inimene peaks info peale, et mõnes paigas on iga kolmas inimene nominaalselt puudega, küsima “mis toimub?” ja seejärel uurima, mis sellise anomaalia põhjustab.
  • küündimatus – ei suudetud näha kaugemale rahast, mis kulub pensionide peale. Ehkki iga täie aruga inimene peaks aru saama, et paljalt ümberdefineerimisega (loeme senise puudelise terveks ja võtame pensi ära) probleemi ei lahenda.
  • süüdimatus – nähti küll probleemi, kuid loodeti, et asi laheneb ise või lahendab selle järgmine valitsus. Ehkki iga täie aruga inimene peaks mõistma, et kõnealune probleemidering pärineb tegelikult juba taasiseseisvusaja algusest ega ole kuidagimoodi isevooluteed pidi lahenenud.
  • häbematus – nähti probleemi täit ulatust, ent valiti teadlikult lihtsalt inimestele pähelaskmine  lootuses, et “inimene harjub kõigega”. Ehkki iga täie aruga inimene peaks tänaseks juba ammu aru saama, et kui 80 km põhja pool asub märksa inimväärsem elukeskkond, siis sama malliga edasi minnes on ainsaks küsimuseks see, kes viimasena tule ära kustutab.

Mida me siit järeldame, Watson? Toompeal istuvad sotsiaalse puudega inimesed…?

Allakirjutanu lubab, et tähistab seaduse jõustumisel pidulikult enda liikumispuudest vabanemist (kuna kõigi eelduste kohaselt enam sellesse kategooriasse ei satu – hoolimata asjaolust, et näiteks jalatseid kulub endiselt märksa rohkem kui n.ö. keskmisel inimesel).

Kontserdile ratastoolis?

02.01.2014

ELIL listis käib suurem arutelu paari inimese elamuste üle, kes tahtsid ratastooliga ühele aastalõpukontserdile minna ning kogemus osutus suht üle kivide-kändude -asjaks.

Muidu võiks korraldajatele kasvõi mingeid leevendavaid asjaolusid otsida (lõppude lõpuks, tegijal pidavat juhtuma), aga nendepoolses kommentaaris räägiti ise end räigelt sisse: “Kontserdikorraldajana oleks olnud meil ka võimalus ratastooliga mitte sisse lasta (mida samuti paljud korraldajad teevad).”

O RLY (nagu üks tuntud netimeem ütleb)??? Paljud kontserdikorraldajad ei lase ratastoolis inimest sisse?  Neid oleks hea teada – ja boikottida.  Ülbus ja juhmus on äärmiselt ebameeldivad omadused ning sedasorti inimestega ei tahaks tegemist teha.