Silt: urin

“AI genereeritud sisu võib sisaldada vigu”

Kasutasin paar viimast aastat Google Finance’i lihtsama aktsiainfo kiireks kättesaamiseks. Seal oli võimalik ka kümmekond aktsiat veebilehitseja eri sakkides avada ja nii saada täiesti korralik lihtne börsimonitor (ja see töötas ka ilma Google’isse sisse logimata). Suur osa Google’i kraamist on täiega ära sitastatud (ingl. k. enshittified), aga GF koos otsimootoriga olid veel täiesti asjalikud teenused.

Täna üllatas GF aga paari tunni jooksul sellega, et andis nimeserveri vea ning leht oli kättesaamatu. Mõtlesin veel, et näe, isegi suurtel juhtub… Aga õhtuks oli varasem kiire ja mõistlik teenus asendunud mingisuguse amatöörliku tööplönniga. Umbes nagu oleks mõni kolmemehest tudeng  seal vaibkoodimas käinud.

Kõige krooniks oli allservas kuvatud lause, mis sai selle postituse pealkirjaks. Halloo!!! GF kasutajad liigutavad reaalset raha – see ei ole koht, kus tehisaru lollusi naljaga pooleks saab võtta. Google’il on muidugi nii pappi kui advokaate lademes, tehisplära tõttu enda raha kaotanud  suvaline Joe neid tõenäoliselt ei morjenda. Mainekahju oleks ehk tõsisem argument.

Nüüd peab siis hakkama alternatiivlahendusi otsima (Yahoo Finance on kohmakas ja Linuxi veebilehitsejates hirmuimane). Kui see on nüüd tõesti Google’i teenuste järgmine arenguaste, siis meenutab see…. Ma ei tea, näiteks Sarumani “Sõrmuste isandas”. Alguses oli võimas ja hea, siis keeras kurjaks, ent oli mõnda aega ikka võimas. Ja lõpetas väga haledalt.

Eks nüüd ootame, millal ka otsimootor ära solgitakse (tegelikult on seda juba tehtud ka, aga vähemalt kasutajaliides ei ole esialgu veel lolliks läinud). Lõpetuseks tuleb seda võtta ka hea õppetunnina: mitte ükski suurfirma veebiteenus ei ole usaldusväärselt jätkusuutlik – tuleb kasutada selgelt vaba litsentsiga asju ning soovitavalt selliseid, mida saab endale ise paigaldada.

Kuidas Putini troppe nimetada

Kadri Paas on Postimehes päris asjaliku artikli kirjutanud. Ainus pretensioon oleks keeleline – “ždunõ” on juba mitmuses, eestikeelse -d lisamine tekitab topeltmitmuse (samamoodi, nagu on Tolkieni “Sõrmuste isanda” tõlkes sealse maailma Juhtivate Jõududega – “valar” on juba mitmus, nii et tõlke “valarid” on topeltmitmusega).

Putini troppe ehk Eestis pesitsevat viiendat kolonni peaks seega nimetama ždunnideks (just kahe n-iga, riimuks kenasti “junni” ja veel mõne sõnaga). Võiks ka Ukrainas kinnistunud, Tolkieni-pärast “orki” kasutada. Toimida tuleks nendega aga lätlaste eeskujul. Eesti riik ei peaks vaenlasi poputama.

Konkurss(i)

Leidsin ERRist sellise loo. Jutt käib jamadest Eesti kõrgharidussüsteemis.

See, et kõrghariduses eestikeelseid õppejõudusid napib, ei ole kindlasti mingi uudis. See, et vahepealsete aastate välismaalastehullus tõi sisse hulga umbkeelseid inimesi (kes on muidu täiesti pädevad, kuid eesti keeles õpetada ei suuda) ka mitte. Nüüdseks on pika hambaga asutud seda veidi piirama, aga ilmselt on see liiga hilja ja liiga vähe.

Ka see ei ole uudis, et Eesti riigi valitsejad ei ole aastakümneid suutnud haridust ja teadust vääriliselt rahastada. Aga et vigade tunnistamise ja riigi tasemel rahastamist parandama asumise asemel aetakse endiselt sirge näoga juttu sellest, et ainus võimalus on “konkurentsipõhine teadus” ehk sisuliselt “teenige endale ise raha, kui elada tahate”, on kurjast.

Kui teadlane elab projektist projekti ehk paariaastase perspektiiviga, siis puudub tal igasugune motiiv millegi põhjapanevamaga (fundamentaalteadus, mis võtaks aega) tegelda. Sama juhtub õppejõuga, kes näeb ainult järgmist atesteerimistähtaega – ja ülemise otsa õppejõududel on teaduskohustuse tõttu see motivatsioon topeltvähene. Lisaks ei anna eestikeelne õpetamine Q1/Q2 (või ETISe 1.1/3.1) publikatsioone, seega ei ole sel pragmaatiliselt vaadates mingit mõtet.

Ning mõlema (nii teadlase kui õppejõu) puhul tõstab teravnev konkurents hüppeliselt kiusatust kõikvõimalike sahkermahkrite abil end paremana näidata (rämpspublikatsioonid, tehisaru kuritarvitamine jpm). Nii et klassikuid tsiteerides: kui sa ise tegid, miks sa siis karjud?

Ainus mõistlik idee selles artiklis (ja sedagi mööndusega – kuna olukord on selline, siis oleks see üks kõige vähem halb lahendus) on n.ö. skandinaavia tüüpi lähenemine õppekeelele – bakalaureusetase riigikeelne, magister ja doktor rohkem ingliskeelsed. Kuid ka selles on üksjagu riske, eriti väikese riigi ja rahva jaoks.

Aga miks siin selline pealkiri sai pandud… “Konkurss” viitab eespoolmainitud konkurentsipõhisusele. “Konkurssi” on soome keeli “pankrot” ehk selle asja üsna tõenäoline lõpptulemus.

Närige muru (täitsa värske!)

Igasuguste toitumisnõustajate seas on alati olnud suur hulk poolet^H^H^H^H^H^Hhuvitavaid inimesi, aga see siin näib olevat ikka kvalitatiivselt uus tase. Või äkki ongi õigus neil veidrikest konspiraatoritel, kes ennustavad tuleviku lihtrahvale erinevat sorti kummalisi dieete orasheinast sipelgateni (või mingit bituumenilaadset möginat, nagu ühes rongiteemalises ulmekas)…?

Ütleme nüüd kõik kooris: Mesi on paha! Mahl on paha! Suhkur on paha! 2-3 kommi ööpäevas!

Oeh.

Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Aitäh, ei soovi

Vist kõigi pankade veebide esilehtedel (vaatasin SEB-i, Swedi ja LHV-d) on suur kuulutus riigi võlakirjade pakkumise kohta.

Majanduslikult võttes ei ole sinna raha panemiseks muidugi mitte mingit alust. LHV-s pakutakse praegu kuut Baltikumi võlakirja, kus aastaintress ületab riigi omadelt saadavat enam kui kahekordselt. Isegi tähtajalise hoiuse saab ikka veel (ehkki intressimäärad on langemas) avada parema intressiga kui riigi pakutav 3,3 (näiteks SEB-is on hetkel saada 3,5 – praegu teenib üks hoius veel varasema 3,8-ga). Ja tavakodanikul ei ole ilmselt tagatise mõttes vahet – riik tagab hoiused nii ehk teisiti 100 000 euroni.

Ja ikkagi oleksin mõned võlakirjad märkinud – lihtsalt eestlasena -, kui Eestit valitseks vähegi normaalsem seltskond. Praegune karvaste ja suleliste punt on aga teinud enda rahvale väga hästi selgeks, mida neist arvatakse. Ja siis jätkub veel jultumust tulla laenu küsima…?

Jääb ära.

 

Hästi öeldud

Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.

Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.

Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.

Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.

Jõusaalijõrin

Viimasel ajal on jõusaalis tõsiselt häirima hakanud üks aina leviv epideemia. Tuleb kodanik saali, istub mingile pingile või masinale ja hakkab siis… telefoni näppima. Ja näpib 5-10 minutit järjest. Siis heal juhul teeb ühe seeria harjutust – ja näpib jälle sama pikalt. Nii kestab see 3-4 tsüklit, masin/pink on terve selle aja loomulikult kinni.

Eile õhtul oli saal üsna tühi (laupäev ikkagi), aga nagu kiuste istusid MÕLEMA jalapingi peal sedasorti eksemplarid. Mõlemal olid loomulikult klapid peas, seega kommunikeerumine oli ka takistatud.

Saalis on suured sildid, millel on mobla pilt punase keelumärgi sees. Niipaljukest aitab, et valjuhäälset mulinat tihti ei esine. Aga ka see on ära kuuldud, paar korda lausa otse keelumärgi all…

Ja demograafia on ka lai. Iga vanuse, soo, nahavärvi ja emakeelega (tõsi, mõned domineerivamad grupid esinevad küll).

Kodanikud, kutsuge mõistus vahelduseks koju ja tehke saalis parem trenni (lisaks kaastreenijate kurjaksajamisele ei ole nii pikkade pauside puhul ka jõutrennil suuremat mõtet).

Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.

Tõlgib ja uriseb

Tõlkisin omal ajal WordPressi eesti keelde järjest ligi kümme aastat – seesama Jora siin mainib esimest tõlget versiooni 2.2 peale juulikuust 2007 (kohe pärast seda sai ka Jora ise WP peale kolitud).

Aktiivne tõlkeperiood sai läbi aprillis 2016 versiooniga 4.5, veel ühe tõlke tegin 5.5 peale augustis 2020. Täiesti tasuta – tõsi, kasutasin ka ise, nii et natuke oli ka “kel janu, sel jalad”. Viimastel aastatel aga hakkas see töö üha enam üle viskama.

Põhjusi on mitmeid, osa neist on seotud tarkvara disainiotsustega (plokipõhine leheredaktor oli suhteliselt loll mõte), kuid peamise asjana hakkas vastu täiesti mõõdutundetu eneseupitamine kõikvõimalikes tekstides (sh keskkonna enda teadetes). “Hurraa, nüüd saad kujundustes kasutada tehnikat X!”… No ei kõla täiskasvanult ju.

Tõlkijana aga ajas karvad põhjalikult turri tõlkefailide ülesehitus, milles üha enam kohtas inglise keele reeglite järgi joondumist (näiteks sõnade järjekord lauses on eri keeltes erinev, tõlgetes aga nõuti inglise keele oma ja märgiti tõlge vaieldavaks, kui lausejärjekord inglise keele omast erines). Juba väga habemega jama oli/on kuunimedega, mida WordPress tahaks miskipärast suurtähelistena ka teistes keeltes.

Nii et arvestades WordPressi rahvusvahelist levikut on tõsiselt imekspandav tegijate ignorants muude keelte eripärade osas. Seda näitab kasvõi seegi, et tõlkijatele suunatud kasulikke märkusi (näiteks seda,  kas “Character” tähendab konkreetsel juhul tegelast, iseloomu või hoopis tähemärki) tuleb tõlkefailidest tikutulega otsida.

Ja muidugi on süsteemi kasvades kasvanud ka süsteemitus terminoloogias ja väljendites. Ka pluginate ja teemade osas tundub süvenevat korralik kaos (veel üks küsitav idee oli vaikimisi kujundusteema väljavahetamine igal aastal, mis muudab väikese kogukonnaga keelte puhul teema tõlkimise üsna keeruliseks).

Omajagu aitab kaasa ka laiem (peamiselt võuktaustaga) uuslolluste laine inglise keeles – ehk tuntuim on “they” kasutamine “he” ja “she” asemel. Näib, nagu oleks WP tegijate seas millalgi eelmise kümnendi keskel haaranud seniste arendajate asemel juhtohjad keskmised müügiinimesed (tohutu enesehinnang ja vali hääl üritavad tasandada selget ebakompetentsust) või siis on ka WordPress hakanud valima tegijaid hoopis muude tunnuste alusel kui tehnilised oskused.

Kuna aga pärast 2020. aasta tõlget tundus eestindus üha enam soiku jäävat, siis nüüd suve lõpus otsustasin teha veel ühe tõlke WP 6.3 jaoks, mis just hiljaaegu välja tuli. WordPressi kui maailma levinuimat veebihaldussüsteemi on eestikeelsena hädasti vaja. Kõik eelnevalt mainitu on aga endiselt probleemiks ning paraku on jamad vahepeal kulunud paari aastaga veelgi süvenenud.

Seega eks elu näitab, kas jätkan kunagi veel eestindamist või mitte – ausalt öeldes praegu küll väga ei kutsu. Kasutamist jätkan esialgu seni, kuni saab klassikalist WP redaktorit kasutada ja ei pea plokindusega jaurama. Aga võib-olla tuleks ka selles osas hakata mõnd mõistlikumat alternatiivi vaatama.

Tõlkefail sai WordPressi saadetud, aga selle leiab varuvariandina ka siit.