Silt: LHV

Kahjum ei sega?

Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).

Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.

Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.

Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.

LHV sai DDOSi

…, sedapuhku enda klientidelt.

Täna hommikuks oli välja kuulutatud kauplemise alustamine äsja turule tulnud Enefit Greeni aktsiatega. Läksin huvi pärast vaatama – vähemalt esimese poole tunni jooksul oli pidev “Service Unavailable”. Lisaks oli mingi väiksem kala ka päev varem kauplemist alustanud lätlastega (DelfinGroup). Õnneks ei ole kumbki siinpool kriitilise tähtsusega, mõlemasse läks maksimaalne garanteeritud kogus (mis on üsna väike).

Kas eesti rahvas on nii kõvasti investeerima hakanud, et IT-lahendused ei jaksa enam raha liigutada?

Aa, ja nüüd on ära vaadatud kõik kolm Eesti telekanalite sarja investeerimise teemadel – paraku on üks hullem hobuseunenägu kui teine, seda isegi hoolimata asjatundlike inimeste kaasamisest. Ilmselt on telesaadete produtseerimine ja sealsed prioriteedid ikka niivõrd teistmoodi. Või on asi lihtsalt meediamaastikul lokkavas lolluses…

Liigutame pappi

Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.

Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.

Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks.  Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.

Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).

Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.

P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.

Õiges suunas

… aga vist mitte päris piisav.

LHV saatis teate, et langetab uuest aastast välisaktsiate ostmise hinda. Eraisikul on kuni 50K hoidmine tasuta ja kõik üle selle 0,01% kuus, ostmine-müümine on 11 eurot alla 1000 EUR ostul ning 0,14% (min 14) üle selle.

Selge liigutus õiges suunas (ja hästi ajastatud, arvestades pensionireformi ja üldist investeerimistuhinat) – aga esialgu vist natuke ebapiisav. Probleemiks on piltlikult öeldes nende kahe suusa ristiminek.  LHV ise on seminaridel soovitanud hoida soetamiskulu alla 1% – praegu tuleks selleks osta vähemalt 1400 eest (päris tavainimesele on see liiga palju, veidi n.ö. edasijõudnumad saavad hakkama), siis aga tuleb too 50 000 piir üsna ruttu vastu. Näiteks 100k puhul on kuutasu 5 eurot kuus ehk 60 aastas ja kasvab sealt edasi – ütleks, et lihtsalt hoidmise eest tibake liiga palju (arvestades seda, et kliendi ressursid on panga käeulatuses ning tänapäevase “itistatud” väärtpaberikonto hoidmisele tegelikult ju erilist ressurssi ei kulu). Minu jaoks on sama häda ka Kasvukontol, mida LHV tavainimesele lihtsa valikuna soovitab – lihtne küll, aga veidi liiga kulukas.

Kui tahta sellest tõelist “laiatarbekaupa” teha (arvata on, et Balti aktsiate tehingutasude kaotamine aasta alguses oli samm, mis kliente juurde tuues aitas LHV praegusele tõusule tublisti kaasa), tuleks võtta seda 1% piiri allapoole, “edasijõudnute” jaoks aga oleks vaja 50K piiri tõstmist. Aga ehk tulevad teised pangad konkureerivate ideedega välja (Balti aktsiate tehingutasud kadusid just Swediga kembeldes), siis võiks juba täitsa mõelda. Euroopast on mõte käinud Norrasse vaadata, millalgi võiks ka üle ookeani proovida minna. Ja praegu tuleb LHV-d väikesest jorinast hoolimata tunnustada.

Aitäh, LHV!

LHV Pank võttis tänasest Balti aktsiate ostmisel teenustasud maha. Selge vastukäiguna Swedbankile, kes selle tollal üllatava käiguga eelmisel aastal välja tuli. Sellega ilmselt taastati suurel määral enda juhtpositsioon Eestis väikeinvestorite pangana.

See on tegelikult märksa suurem “õng” lihtsale säästuhuvilisele kui alguses võib tunduda. Siiani oli minimaalne mõistlik korraga ostetav kogus jämedalt 400 euro kandis (3 eurot + 0,2% summast), mis andis ostuhinna 1% kanti. Sellist raha korraga välja käia ei ole paljudel inimestel. Nüüd on võimalik Baltimaade aktsiaid osta kasvõi 10 euro kaupa (väikese, 1 euro kanti tükihinnaga on Tallinna börsil näiteks Tallink ja Nordecon, mis mõlemad on samas üsna asised rahapaigutused, veidi kallimad on ca kaheeurosed Tallinna Sadam ja Silvano; Coop Pank on ka 1 euro ligi, aga seda praegu tavainimesele soovitada ei julge – pole päris selge, kuhu see liigub).

Põhimõtteliselt on võimalik isegi raha edasi-tagasi liigutamine ehk päevakauplemine, mis Balti börsi väiksuse tõttu siin siiski kuigi tulus ei ole (kõikumised päeva jooksul on väikesed). Samas tähendab ost-müük LHV netipangas paari hiireklõpsu ning kui sellega õnnestub teenida 10-20 eurot päevas, on seegi paljudele suur asi (muidugi tuleb arvestada, et börsil teenitud raha käib tulumaksu alla – investeerimiskonto kasutamine võimaldab seda küll edasi lükata).

Tubli, LHV. Järgmine käik võiks aga olla natuke suurema kaliibri (keskmise suurusega investorid, suur osa praeguse buumi finantsblogijatest) ühe lemmiku Interactive Brokersi sihikulevõtmine ja mingi mõistlik hinnalangetus välisaktsiate (eriti USA ja Lääne-Euroopa) ja ETF-ide osas. Praegu on seal mõistlik ühe ostu piir 1400-1500 euro kandis, mis on jällegi natuke liiga palju. Annaks heameelega enda tasud pigem eestimaisele firmale, aga selleks peaks nad natuke vähem küsima.

LHV möödapanek

Näe, keegi kirjutas juba selle loo valmis, mida mitu päeva plaanisin ise kirjutada.  Suht kõik on ära öeldud. Siinpool oli täpselt sama seis – alguses “hurraa”, siis mõtlema hakates aga asendus see “ei lähe mitte”-tundega.  Võib-olla on kogu lugu lihtsalt halvasti läbi mõeldud ja ei tahetudki väikeinvestoritele mütsi silmadele tõmmata – aga mine võta kinni…  Ausa mängu saaks tagasi, kui ülemine piir tõsta 30 000 pealt ca kümnekordseks või üldse ära kaotada. Teine variant oleks tuntavalt vähendada tehingutasusid (mis on ilmselt keerulisem).

Häda rahapuuga

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.