Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Kingime teile järelmaksu

11.02.2017

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Kirju maailm

02.12.2016

Läksin TLÜ-sse eesti teaduskeele konverentsi kuulama. Maja ees rattaparklas seisis ratas suure kirjaga “Stop EKRE before abortion becomes illegal!”.

Selle poolest ongi hea aeg-ajalt TLÜ-s käia. Muidu võib enda mulli kinni jääda ja unustada, kui huvitavaid eksemplare Issanda zoopark sisaldab.

Huvitav tähelepanek: kummalisel kombel ei ole gender studies Tallinna ülikooli segregeeritud tualettruumidesse veel jõudnud. Pissuaaripurustajad, kuhu te jäänud olete?

Pärastlõuna raamatutega

29.11.2016

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellenbecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Aktuaalne Kaamera

10.10.2016

Ära sina saada peppu
tublisid poliitikuid
kui ka nemad tühja mulli
ajanud on mitmeid kuid

Kiida Eesti Vabariiki –
elu lill on, õnnest triiki!
Kui on kiidulaul sul võimas
unes ilmub Taavi Rõivas

(kirjutatud tegelikult juba tükk aega tagasi, nüüd panin välja)

Küsimus

21.05.2016

Kas keegi teab, kuidas saaks maksumaksjana korraldada asju nii, et konkreetse inimese maksurahast ERR-nimelist organisatsiooni ei toetataks?

Kommertsmeedia on selles mõttes isegi ausam – on teada, kellele kuulub Postimees või Eesti Ekspress ning kes nende arusaamu ei jaga, see lihtsalt ei osta nende toodangut. ERR on uhkest nimest hoolimata tänaseks aga end niivõrd nurka värvinud, et isegi enam ei vaevu neutraalset nägu tegema (viimaseks näiteks oli tänane “Rahva teenrite” saade Vikerraadios). Sõnavabadus on hea asi ja ka neil peab olema õigus enda arvamust avaldada – aga kui see on niivõrd kiivas, siis ei peaks teistmoodi arvajad selle eest maksma.

Kas klassikaline muusik peaks teadma Taukarit?

11.04.2016

Vaatasin kordusest eilset “Klassikatähtede” saadet (kus osalejad pidid töötlema üht klassika- ja üht popplugu)  ja tekkis pealkirjas toodud küsimus – veidi laiema taustaga.

Igal erialal on oma spetsiifika ja spetsialiseerumised, nii ka muusikas. Klassikaline muusik ei pea ehk tundma süvitsi bluusi, folki ja rokki, kuid kasuks tuleb see ometigi (nagu ka sir Eltonit on tublisti aidanud klassikalise pianisti väljaõpe). Siin tuleb aga üks probleem.

“Klassikud” kipuvad olema snoobid. Meenub lõik Queeni biograafiast, kus Brian Mayl (tolleks ajaks juba tunnustatud virtuoosil) paluti kirjutada elektrikitarri käsitlev peatükk uude kitarriõpikusse. Järgnes aga märkus (mälu järgi tsiteerituna): “Varem polnud vana kooli kitarriõpetajad elektrilist instrumenti kajastamistväärivaks pidanud.”. “Varem” olid Hendrix, Clapton, Beck, Harrison….  Võrdluseks: kui Kakk põhimõttelise pingviinina küsiks Gatesi või Jobsi pilti nähes “Kes need on?”, siis tõenäoliselt tekiks nii mõnelgi küsimus erialase pädevuse suhtes.

Aga kui noor eesti inimene (mitte vaid muusik) ei ole iial kuulnud bändinime “2 Quick Start” ega tea “Kaelakee hääle” nimelist laulu, siis tekib hoopis sügavam küsimus – sõber, kus sa elanud oled? Ilma raadio, TV, ajakirjanduse ja sotsiaalmeediata…? Või oled suutnud ehitada enda ümber niivõrd piiratud snobistliku mulli, et “madalad teemad” ei pääse läbi…?

Tänapäeva karate isaks loetav Gichin Funakoshi räägib oma elulooraamatus vanaisast, kes vana kooli samuraina keeldus minemast kööki (naiste territoorium!) ega lausunud kunagi madalaid sõnu nagu “tualettpaber” või “sokid”. Gichin kirjeldab ka lõbusat lugu vanaisaga, kuid praegu on pigem küsimus – kas meie noormuusikud on juba vana kooli samuraid?

Mis tollesse saatesse puutub, siis tegelikult ei olnud snobismiks suuremat alust. Uuesti vaataks täpselt üht esitust – Silvia Ilvese oma, kes suutis Rammsteini haiglasevõitu maskuliinsusest teha ürgnaiseliku show-numbri (muidugi C-Jami taust aitas nii saundile kui visuaalile tugevalt kaasa).

Täiesti võimalik, et rahvas hääletab Silvia kogu saate võitjaks. Hoolimata sellest, et mõni teine on puhttehniliselt natuke parem. Loeb see, et temas on vähem snoobi ja rohkem naabritüdrukut. Või isegi see, et ta suudab “Kaelakee häält” peast kaasa laulda?

Aga jah… Kui võrrelda kaht tuntud telesarja – superstaari ja klassikatähte – siis peab tõdema, et huvitava vestluspartneri leiab (üksikute eranditega) pigem esimesest.

Reklaam?

30.03.2016

Kaku vanaisa oli kange eestiaegne mees. Kui ENSV televisiooni ilmusid esimesed (veidi lapselikus teostuses) reklaamid, tegi ta järelduse: “Ahaa, reklaamitakse! Järelikult on kõnts!”. Ehk siis head asja ei ole vaja kunstlikult üles upitada.

Tea, kas see on vanaisa vaim või mõni muu põhjus, aga Kakk ei ole ei reklaami ega selle tegijaid  suutnud kunagi päris tõsiselt võtta. On vist täpselt üks reklaam, mis on pannud tunnustavalt muigama – see oli kunagine Näpi vorsti oma (sealse laheda sõnamängu tõttu). Ülejäänud on pigem toonud kaasa vanaisa stiilis reaktsiooni.

Kui hiljuti tekkisid linnapilti suured plakatid duši all pissivate inimestega, siis tuli jalamaid meelde omaaegne Hansapanga rottkoer. Samavõrd idiootlik idee ja tõenäoliselt ei ole kogu asjal kehakergendamisega üldse pistmist. Lihtsalt rumalad inimesed otsivad endast veel rumalamaid.

Täna leidsin uudise, et täpselt nii ongi. Mingisugune “reklaamiagentuur” arvab, et inimeste lollitamine (mida mõõdetakse mehaaniliselt hiireklikkidega!) aitab nad – kusjuures enda eestikeelse nime all – hopsti Soome turule.

Eks elu näitab.

Päevakajaline

22.03.2016

Inglastel on ütlemine “Fool me once, shame on you. Fool me twice, shame on me.”

Täna Brüsselis toimunu ei olnud enam aga isegi mitte teine Euroopas. Võimukandjate ja ideoloogide küünilisus ning nendega kaasajooksvate ullikeste süüdimatus makstakse taas kord kinni inimeludega.  Kui suurt pauku on veel vaja, et piisavalt arusaajaid tekiks…?

Eestis on praegu päris omajagu inimesi, kel peaks olema peale tänast tõsiselt häbi peeglisse vaadata.

APDEIT:  Ja siis kuulsin õhtul koju sõites autoraadiost üht tuntud tegelast ütlemas, et “ainus lahendus on kokkulepe Brüsseli islamikogukonnaga”.

Lihtsalt pole sõnu. Kas selle sama “kogukonnaga”, kes pikka aega edukalt võimude nina all üht hiljuti viimaks kinninabitud meest varjas…?