Kõnekas portree

17.01.2020

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Prioriteedid, prioriteedid

15.01.2020

Eesti riigil on krooniliselt vähe raha:

Miskipärast aga jätkub raha endiselt loopida totrate tänavakampaaniate korraldamiseks ja igasuguste imelike seltsingute elushoidmiseks.

Eluohtlik umbkeelsus

12.01.2020

Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.

Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama  vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.

Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.

Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.

Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.

Lõpetaks ära?

26.11.2019

Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.

Õpetlik lugemine

02.11.2019

“Edasi” on huvitav väljaanne. Juba nimi on kõnekas – sama nime kandis omaaegne “EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna RSN ja Tartu Rajooni RSN häälekandja” (oma aja kontekstis oli teiste samasugustega võrreldes tegemist veel natuke tervemõistuslikuma väljaandega). Nüüd on neil siis vaimne järeltulija.

Ja pagana huvitava pildi saab ühe teatud seltskonna mõttemallist – vabatahtliku intervjuu läbi veel pealegi.  Ainult natukene hirm hakkab.

Misasja

31.10.2019

Eee…. õigusriik…?

Kui see ei ole ühiskonnale kõrge kaarega pähelaskmine, siis mis üldse on?  Loodetavasti karistatakse see valijate poolt ära samamoodi kui jestidvesti‘de samasugune ülbe lollus. Kindel olla ei saa, aga vähemalt on viimasel aastal-paaril käegalöömismeeleolusid grammi-paari võrra vähem näha.

…foobia?

30.10.2019

Üha enam tundub, et tuleb kujundada refleks “Igaühest, kes räägib foobiatest ega ole kas psühhiaater või patsient, tuleb eemale hoida”.

Huvitav, kas Äripäev julgeks avaldada samasugust artiklit kui see siin, asendades Hiina Venemaaga?  Mõlemad riigid käituvad absoluutselt ühtmoodi – investeerimine on alati poliitilise ambitsiooni pikendus (ehk sisuliselt pehme alternatiiv vallutussõjale). Ainus erinevus on selles, et Vene riigile iseloomulikku lolli bravuuri ja tühikargamist on hiinlastel palju vähem, selle asemel on halastamatu ja masinlik idamaine efektiivsus kombineerituna kommunismi ebainimlikkusega.  Näiteid sellest, kuidas hiina rahaga süstlaefekt saavutatakse, on juba maailmas piisavalt.

Tõsiselt kahju, et Eesti ainus ärileht sedalaadi asju avaldab (anonüümselt pealegi – ilmselt saadakse ise aru, et lollusi räägitakse). Rumaluse ja ahnuse kombinatsioon ei ole kunagi midagi head kaasa toonud.

Põnev lektüür

18.10.2019

“Kliimamässu” juured hakkavad vaikselt vist välja kooruma…

Arbuus on arbuus on arbuus.
Tainas on tainas on tainas.

ERRor

13.10.2019

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Uus termin

10.10.2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.