“Sitasitik, heinaritsik”

15.07.2019

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.

Üks tsitaat

07.07.2019

… mis jällegi kisub tänapäeva kontekstis prohvetikuks. Enda “Muhulaste imelikes juhtumistes Tallinna juubelilaulupeol” kirjutas Juhan Smuul 1967. (!) aastal nii:

“Solvunuid palutakse koguneda laululava taha!”
Need sõnad jäid kuidagi õhku rippuma ja tekitasid kuulajates hämmastust.
“Mis solvunud?”
“Kes nad on?”
“Mis rajoonist?”
“Ju midagi segamini läks!”
“Sellest koorist pole siiani kuulda olnud.”
“Nähtavasti eksitus.”

Nii arutati ümberringi. Kuid see polnud eksitus. Uus koor ilmus lavale. Meie kolm sõpra olid liiga kau­gel, et eraldada üksikuid nägusid, üksikuid häälte­rühmi. Aga üldpildis jättis see väike koor sünge mulje.

Teadustaja astus mikrofoni ette:

“Esineb (ta võttis taskust pika pabeririba) EN Kir­janike Liidu, EN Heliloojate liidu, EN Arhitektide Liidu, Eesti NSV Teatriühingu, EN Kunstnike Liidu ja Organiseerimatute Vabakutseliste Liiga Solvunute Sektsioonide ühendkoor.”
/ … /
“Koori juhatab,” ütles teadustaja, “John Mürk­-Trumm.”
John Mürk-Trumm ilmus lavale, kandes oma õlga­del au, vastutust ja ülimalt solvunu saatust.
/ … /
“Koor esitab kaks laulu. Esimeseks kuuleme Mürk­-Trummi “VAJA VANGI ON PANNA SEE MEES”.
Bassid, baritonid, aldid, tenorid, üldse — kõik hää­led vedasid ühetoonilist viisi nagu ikkes härjad. Tek­kis mulje, et jalge all on nätske savi; ees — sügisene soo; pea kohal — tinane taevas.

Lõpuaktus

26.06.2019

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂

ÕIS, ÕISim, kõige ÕISim

18.06.2019

TTÜ-s on kasutusel paralleelselt kaks õppeinfosüsteemi (ÕIS ja ÕIS2) – kuuldavasti tekitatakse juba kolmandat. ÕIS toimis semestri jooksul enam-vähem normaalselt, ÕIS2 tervitas mingist hetkest alates sisselogimise järel veateatega 404 (ehk “lehte ei ole”). Tudengite nimekirjad said ÕISi kaudu kinnitatud ja hindedki edukalt sisse pandud, subjektid nägid neid samuti. Häda tekkis aga hinnete kinnitamisega. ÕIS lubas neid küll kinnitada, ent allkirjastada ei saanud – süsteem soovitas lehed välja printida, käsitsi allkirjastada ja dekanaati viia (halloo? Tehnikaülikool? Aasta 2019?).

Eile oli kinnitamise tähtaeg ja läksin teadjamatelt nõu küsima – öeldi, et tuleb ikka ÕIS2-s teha. Mis ikka, proovime uuesti ja eri variantides:
* läpakas, Firefox – uuesti viga 404.
* läpakas, Chromium – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Firefox – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Chromium – jess! Sisse sain!

Seega kogu tralli lõpptulemuseks olid kinnitatud ja digiallkirjastatud eksamilehed. See, et kogu asi oli ebaotstarbekalt korraldatud ja sigaaeglane (kinnituse klõpsamisest ID PIN-ini vähemalt 5 sekundit, PIN-ist kinnitusteateni vähemalt 10), polnud selles kontekstis enam nii määrav.

Aga see on hea näide sellest, miks ma ei suuda kogu TalTechi janti tõsiselt võtta. Inimesel võib juhtuda igasugu asju, näiteks lähevad püksid jalas mustaks või katki – aga siis ei ronita nende pükstega telesaatesse kaamerate ette.  Praeguse turunduskampaania tulemuseks on TTÜ-d mitteteadvate inimeste pidev asendamine TTÜ üle naervate inimestega – kui irvhammaste Talleggi-paralleeli kasutada, siis võiks ikka muna enne valmis muneda ja alles seejärel kaagutama hakata.

Eksamivaba põhikool?

05.06.2019

Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.

Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.

Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti,  ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?

Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.

Veel üks näide

28.05.2019

… väikesest inimesest.

Teha lehelugu sellest, kuidas ühele inimesele ebameeldivat uudist teatati, ja siis kelkida “oi, ma olen kunn!”… Pole eriti sõnu.

APDEIT 30.05. Öeldakse, et üks kord ämbrisse astuda on inimlik eksimus, kaks on juba raske juhmus. Mis asi see nüüd on – Postimehest on saanud TÜ läbikukkunud praktikantide blogimiskoht? Lõpetage palun see lauristiniaad ükskord ära.

Veel üks õppematerjal

14.05.2019

Now, prosecutor, why you think he done it?

Okay, number one, Your Honor, just look at him. [ All Laughing ] – He talks like a fag too. – [ Laughing Continues ]

And “B,” we’ve got all this, like, evidence…   (Fandom.com)

See Eesti “ajakirjanduse” pärl meenutab juba päris kõvasti peategelase kohtuprotsessi “Idiocracy” filmis.  Huvitav, et lisaks taktitunde ja üldise arukuse puudumisele puudub Eesti meedial ka õpivõime – samadesse ämbritesse astutakse ikka ja uuesti.

Hr X-i juhtum

06.05.2019

Ühel maal seati ministriks hr X. Lubas viks olla ja muuhulgas ka sealse ülemuste valimise korra uurimiseks võtta.

Kohe pärast seda hakkasid aga kõik sealtmaa ajalehed kirjutama, et hr X peksab oma naist.  Ehkki keegi tunnistama tulla ei julgenud ning pr X ise väitis, et see kõik on jama, olid pea kõik sealsed tindininad ühel meelel. Eriti veel, nagu väideti, kuna sel maal olla naisepeksmine vaat et rahvuslik spordiala ja see peab lõpuks ometi ära lõppema. Kisa oli meeletu ja isegi kohalik kuninganna kohusetäitja käis ja näitas näpuga.

Hr X astus ametist tagasi. Pärast seda lõpetas ta ilmselt otsekui võluväel naisepeksmise – nagu ka tuhanded teised, kes seda väidetavalt tegid. Igal juhul olid seal maal ajalehed selles asjas hoobilt täiesti vakka ja on seda tänini. Kuna hr X enam minister ei olnud, kadus ka kogu probleem nagu nõiaväel.

(Keegi teadis ka veel rääkida, et hr X-ile ei olevat meeldinud kätel käimine. Seetõttu mõned naljakad vennikesed, kes tahtsid tema kodulinnas kätelkäimisfestivali korraldada, olla olnud tema peale hirmus pahased. Mine võta kinni.)

Õpetlik värk

30.04.2019

Aitäh Eesti meediale loengute tarvis suurepärase näitematerjali pakkumise eest viimase paari nädala jooksul (näiteks see – et üks vanema põlvkonna rootsi poliitik pole internetimeemidest, 4chanist ja trollimisest midagi kuulnud, võib  talle andeks anda, ent eesti kirjatsurad peaksid märksa nooremad olema ja neid asju teadma). Asja tegeliku saamisloo kohta võib lugeda näiteks siit (ADLi ei saa vist küll kuidagimoodi parempoolsetes sümpaatiates süüdistada), viiteid leiab netist veel palju.

Sügisest läheb ITSPEA materjalides käiku – paremat päriselunäidet sulavatest helbekestest ja nende äraspidisest maailmast ei oleks vist isegi tellimise peale saanud. Sõnavabaduse ja tsensuuri teemadesse igati teretulnud täiendus Claire Foxi ja Mick Hume’i raamatutele.

APDEIT: Pärast tuli mõte, et võiks hea materjali eest midagi vastu pakkuda.  Näiteks järgmise kõmuloo idee: EKRE avas esinduse Kuu tagaküljel (teate ju küll, kes seal ühe teooria järgi pidid elama, eks?). Illustreeriva videomaterjalina võib kasutada näiteks seda siin.  Tõsiseltvõetavuse pärast pole tarvis muretseda: ei saa kahjustada midagi, mida pole juba kaua aega olemas olnud.

Milline?

18.04.2019

Näib paraku, et peavoolumeedia püssirohi pole veel otsa saanud…

Täna autoraadios kanaleid klõpsides sattusin Kuku peale. “Vox populi” ehk rahva käest igasugu asjade küsimine. Ja olge lahked, tänane küsimus: “Millist uue valitsuse ministrit teie ametisse ei kinnitaks?”. Auväärsed, palun küsige järgmine kord: “Milline Eesti ajakirjanik tuleks teie arvates päevapealt lahti lasta?”. 😛

Ühelt poolt on see erameedia – Kuku laulab kodanik Luige pilli järgi ja tal on igasugune õigus seda teha (kuri on karjas siis, kui sama malliga läheneb ERR, mis peaks idee poolest justkui neutraalne olema). Teisalt aga näitab see, et Eesti ajakirjandus on täis masstoodanguna “rahvusülikoolis” vorbitud indoktrineeritud androide – ja see ei ole asi, mille üle uhkust tunda.

APDEIT 19.04 – üllatav, et see ära arvaldati (tõsi, paywalli taga). Näib, et mõned mõtlevad üsna samamoodi.