Kaku ajaveeb
Slashdotis on kergelt jahmatamapanev lugu teatud liiki, ee… huvitavate inimeste tegemistest. Peab rebastele homme-ülehomme ITSPEA loengus “reklaamipausi” ajal lugeda andma.
Näis, millal see meile jõuab. Ühiskond peab ilmselt ikka päris lolliks ära minema, enne kui mõistus uuesti koju hakkab tulema.
Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):
Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.
NB! Järgnev lugu tuli läbi kolmanda inimese, aga olevat juhtunud hiljaaegu ühe lähedase tegelasega. Seega 100% tõestust pole, aga kuna asi kõlab realistlikult, siis panen kirja – õppetunnina igatahes väga värvikas.
Üks inimene võttis koera. Sellise varjupaiga lontu, kes oli üsna õnnelik, et uue kodu sai. Istus kenasti kodus, kui pererahvas ära oli, pahandust ei teinud.
Mõne aja pärast võeti majja robotist põrandapühkija. Aitas kenasti ka lontu kasukast kukkunud karvad kokku korjata, elu oli lihtsam.
Ühel päeval aga läks pererahvas tööle ja lontul läks kõht korrast ära. Valvekaamerast olla näha olnud, et istus õnnetu moega ukse juures ja tahtis välja, aga mis sa hädaga teed… Igatahes oli korter korralikult ära märgistatud.
Robot aga võtnud nõuks enda sisseprogrammeeritud koristusringi tegema minna. Põrandale ilmunud ainesega toime ei tulnud, küll aga suutis selle korraliku sõnnikulaoturi kombel laiali loopida (SHTF!) ning ka ratastega laiali kanda.
Asjade lõplik seis ei ole teada, aga õppetund näib olevat väga suurte (pruunide) tähtedega kirjutatud… Ja seda annab tegelikult üksjagu laiendada ka muude suure hurraaga kasutuselevõetud tehnoloogiliste lahenduste peale.
Kakk on ennegi enda läpakakotti maha pillanud, aga senised laksud on kõik õnnelikult lõppenud. Eile aga õnnestus kott niimoodi maha kukutada, et pärast ei töötanud Dell Vostrol enam ei kaabliga ega kaablita võrk. Põhilise tööarvuti puhul on see natuke lahja seis.
Täna sai siis Arvutitargast soetatud üsna mõistliku hinnaga pisike USB-pessa käiv julla, mis pidanuks vähemalt WiFi tagasi andma. Aga panin pessa, tutkit – selgus, et isegi veel 2023. aastal kohtab “Windows only” riistvarajuppe. Julla on ametlikult TP-Link AC600 ehk “kivi” järgi Realteki RTL8811AU – õnneks lsusb näitas seda.
Lahendus (mitte kõige ilusam, aga vähemalt toimiv) leidus siin:
* võrguühendusega lauaarvutisse tuli paigaldada build-essential ja git (tegelikult olid mõlemad seal juba olemas) ning laadida git’iga draiveri kood alla: git clone https://github.com/aircrack-ng/rtl8812au (tegelikult on see saadaval veel paaris teises kohas ka).
* Loodud kataloogis rtl8812au tuli terminalist anda “vana kooli” tüüpkäsud make ja sudo make install – kui seejärel julla lauaarvuti USB-pessa sai topitud, hakkas masin hoobilt kohalikke traadita võrke nägema.
* Kuna läpakas võrguühendus puudus, tuli toosama rtl8812au kataloog mälupulgale kopeerida ja läpakasse tõsta – kuna kompileerimine oli aga teises arvutis juba tehtud, piisas läpakas vaid sudo make install -käsust. Peale seda oli WiFi tagasi. Kaabelvõrgu puudumise peaks läpakas tänapäeval üle elama, kuna VPN on olemas ja hädakorral saab WiFi leviala ka telefoniga püsti panna.
Lõpp hea, kõik hea. Igaks juhuks tasub kataloog alles jätta – võib juhtuda, et peale süsteemituuma uuendamist tuleb draiver uuesti paigaldada (aga sel juhul peaks taas piisama tollestsamast viimasest käsust).
APDEIT 14.07: nädalavahetuse kirikulaagris hakkas võrk imekombel vanamoodi tööle (kaitseingel käis näppimas?). Aga varuvariandi olemasolu ei tee ikkagi paha.
Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).
Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.
Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.
Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.
Sain e-kirja, kus pahandati Kanal 2 “Täistunni” saates kuuldu üle. Hakkasin uurima, leidsin sama asja LHV foorumist. Ega midagi – kordus-TV on õnneks olemas.
Mis šokeeris, ei olnud mitte niivõrd (täiesti eestikeelsete) sõnade tähenduse mitteteadmine (ja isegi ehk mitte see, et mitteteadja oli (tulevane) keeleteadlane…), vaid enda teksti sirge näoga edasilaskmine peale sellist ämbrit. Aga ju on ajamärk seegi. Tartu ülikool on endale E. K. (kes omal ajal Martin Lutherit mustanahaliseks pidas) kõrvale järjekordse väärt väljalaske saanud.
Nii et teeme siis “karateed” edasi, kuni “tsunaami” kohale jõuab.
Osana suuremast pildist otsustas ka korteriühistu, et toidujäätmed tuleb nüüdsest panna prügikasti ainult biolagunevas kotis. Kakk kui seaduskuulekas ühistuliige ostis kohe rulli vastavaid kotte ja korjas toidusodi sinna.
Mis selgus – biolagunev kott oli niivõrd biolagunev, et biolagunes ära juba toas prügikastis. Välja tõstma hakates kadus kotil koheselt põhi alt ja kogu sodi oli kastis. Õnneks oli prügikast all, aga sodi tuli koos kastiga välja viia.
Pisike asi, aga väga ilmekas.
Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…
Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”? Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”? Üsna masendav.
Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…
Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.
… või midagi sellesarnast – igatahes tuleb peaaegu iga päev mõni e-kiri, kus “Eesti Abipolitsei”, “Riiklik Sandarmeeria” või mõne muu sellise toreda nimega asutus (ükskord kirjutas Elmar Vaher ka!) tahab, et “Laske end kohtus kinni pidada” (vmms andekat) . Juhtumisi on mõned neist .ru domeeniga (laiskvorstid, bljää!), kõigil on muidugi sabas ka mingisugune ärakrutitud PDF-fail.
Peaks mõned neist Garfile saatma ja laskma Sotsiaalmanipulatsiooni kursuse praktilistest seminaridest osavõtjatel sinna vastu kirjutada (näiteks stiilis, et me oleme siin Tähtis Ameerika Kolmetäheline ja ei salli mingite eesti amatööride tembutamist enda haldusalas…). 😛
Eile õhtul tegin teleka lahti ja sattusin täpselt “Eesti laulu” võitja väljakuulutamise peale. Ei olnud neist lugudest ühtki enne kuulanud – enam lihtsalt ei tõmba. Esmamuljena aga tundus, et eurolaulutajad astuvad Alikaga taas täpselt samasse auku, kuhu mindi Birgiti ja Tanjaga – saadetakse väga hea häälega naislaulja mittemidagiütleva lauluga esinema kohta, kus muusikal tänapäeval enam mingit sisulist rolli ei ole.