Kaku ajaveeb
Lugesin hommikusi uudiseid, ERR-is oli “Kultuuri kodu” rubriigis lugu Ita Everist. Päises seisab: “Seitsmendas klipis tehakse tänukummardus Ita Ever.”
Asjaosaline oleks sellist kirjaviisi nähes ilmselt miskit piprast pillanud.
APDEIT õhtupoolikul: nüüd on keegi tähele pannud ja selle ära parandanud. Paraku on sellist jaburat käänamatajätmist Eesti laiatarbemeedias ennegi päris palju nähtud – ükski eesti keele reegel sellist kirjaviisi ette ei näe.
Vabadel hetkedel on jätkunud jan.ai näppimine. Nüüd vahetasin seal kasutatava keelemudeli Mistral 7B pealt LLaMa 3.2 vastu – alustasin esimesest, kuna Mistral on Euroopast (prantslaste oma) ja deklareeritult avatud lähtekoodiga, LLaMa on aga Meta poolt arendatud ja litsents on kinnisem.
Ent poliitilises vaates läks lugu natuke paremaks – Mistrali kipspäine küberkommunist asendus märksa leebema küber-sotsdemmiga. Nii tuli varasema küsimuse kordamisel ajaloos esinenud “vägivallatute ja demokraatlike” kommunismi ilmingute kohta nüüd vastuseks märksa huvitavamaid nähtusi:
* Norra Tööpartei (muidugi aga jäi Norra kui riigi edukuse juures mainimata nafta; ka ei ole Norra kindlasti sotsialistlik riik, nagu Jan arvab).
* Rootsi sotsiaaldemokraadid (tuleb tunnistada, et otsest autokraatiat sealsed vasakpoolsed tõesti ei harrasta – poliitkorrektsust aga küll ning tulemused on tänaseks ka selgelt näha).
* Islandi kooperatiiviliikumine 19.-20. sajandil (väga palju sellest ei tea, aga ka Islandi riigikorda ei saa vist sotsialismiks pidada – ja Islandi olukord on asukohast ja väiksusest tulenevalt üsna eripärane).
* Mondragoni kooperatiiviühendus Baskimaal (vist kõige huvitavam näide, mis on ka algsele küsimusele vist kõige lähemal – sealkandis on juba Hispaania kodusõjast alates vasakpoolsed domineerinud ning konkreetse ürituse juures ka mõnevõrra edukad olnud).
* Kurdide Rojava piirkond Põhja-Süürias (jällegi ei oska väga kommenteerida – niipaljukest aga siiski, et “kommunismi ja liberaalse demokraatia kombinatsioon” sealse piirkonna ajaloolises ja kultuurikontekstis ei kõla just ülearu usutavana).
Nii et ka siin tuli üksjagu vaieldavat asja, aga vähemalt ei tekkinud tahtmist selle virtuaalisiku peale karjuma hakata. Küsisin hoopis lisaküsimuse ja tahtsin teada, kas kusagil maailmas on õnnestunud kommunismi riigi tasemel edukalt juurutada.
Jan mainis seepeale Singapuri, Kuubat, Põhja-Koread ja Hiinat ning huvitaval kombel piiritles kõigil peale P-Korea ajaraami vastava režiimi algusaastatega, lisades ka mõned kriitilised hinnangud (autoritaarsuse, isikuvabaduste puudumise ja majandusliku ebaefektiivsuse) ja tunnistades, et tegemist ei ole siiski ühelgi juhul olnud “päris” kommunismi, vaid “mõningate kommunismi elementidega” režiimidega.
Seega: Jan on endiselt punane, aga varjund muutus mõistlikumaks. Katsetab mõnikord veel.
Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.
Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.
Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.
Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.
“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).
Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).
Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.
Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).
Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!
Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.
Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.
Ühes kirjavahetuses arutasid paar inimest täiesti sirge näoga selle üle, et kuna läänemaailm on (nagu vanasti öeldi) roiskunud, ropp ja roojane, siis tuleks Eestil – kas just liituda, aga lähemalt suhtlema hakata – pealkirjas mainitud ühendusega. Ehk siis tähtede alusel Brasiilia, Venemaa, Iraani, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga, lisaks on seal veel Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid.
Kogu asi läks üsna absurdiks ja ise sekka rääkima ei hakanud. Aga teeks siin ühe lihtsa mõtteharjutuse teemal “Kas tahaks seal elada?”.
Õnneks ei saa BRICSist mingisuguse reaalse bloki või ühendusena vist esialgu eriti rääkida – neid ühendab vaid tõrjuv hoiak läänemaade arusaamade suhtes (olgem ausad, seal on lollusi üksjagu), maade suurus ning ka realiseerimata potentsiaal. Ja riigis valitseva võimu tõttu jääbki see potentsiaal ilmselt nähtavas tulevikus realiseerimata.
Nii et lääneriikide ja BRICSi vahel valimine sarnaneb elamisega kahe naabri vahel. Üks on ennast põhja joonud endine intelligent, kes tegeleb veinipudeli kõrval filosofeerimisega ja käib aeg-ajalt imelikel kõnekoosolekutel. Teine on vägivaldne endine sõjaväelane, kes aeg-ajalt kostvate häälte järgi otsustades tegeleb oma kodakondsete kolkimisega ja elab lootuses kunagi kõik ümberkaudsed “paika panna”. Väga suhtlema ei meelita kumbki, aga tollel veinipudelivennal on vist vähemalt lootust kunagi jälle normaalseks tagasi muutuda (kui ta end surnuks ei joo või kassiahastuses midagi hullu ei tee). Sellest teisest tüübist tuleb aga eemale hoida.
Jan.ai katsetamine on päris põnev. Kohati annab täiesti pädevaid vastuseid, enamiku materjaliviidete küsimise tulemuseks (“soovita kolm videot/raamatut sotsiaalmanipulatsiooni kohta”) on aga räiged hallukad. Kusjuures välja mõeldakse täiesti loomutruu allikas – kuni artiklite DOI-de ja raamatute ISBN-ideni välja. Ainus häda on, et seda allikat ei eksisteeri.
Viimati aga hakkasin teda kiusama ebamugavate küsimustega poliitteemadel. Sellele, miks enamik suuri keelemudeleid poliitiliselt vasakule kaldub, vastas ta isegi täitsa asjalikult, et põhjus on treenimisandmetes ning need omakorda kalduvad vasakule, kuna
Siis aga hakkas Jan ilmselt avameelsust häbenema ja lisas, et kallak ei ole kindlasti AI tegijate vaadetest tulenev, vaid ikka puhtalt andmetest…
Edasi pärisin talt suurimat kommunistlikku massimõrvarit ajaloos. Jan vastas Stalini, Mao, Pol Poti ja Titoga – iseenesest üsna adekvaatne. Tähelepanuväärne oli aga, et ta luges üles ka peamised ohvrikategooriad – ja kasutas Pol Poti puhul padumarksistlikku terminit members of the bourgeoisie.
Lõpetas aga üsna huvitava lausega: “However, it’s also important to remember that communism is a political ideology and not a monolithic entity, and there have been numerous instances of non-violent and democratic forms of communism throughout history.”
Seepeale pidin muidugi küsima ajaloolisi näiteid kommunismi vägivallatute ja demokraatlike vormide kohta. Ja siin tuli ikka tõsine pärlitesadu:
Jahmatav küll. Pariisi kommuun oli kõike muud kui demokraatlik ja rahumeelne (eelmisel aastal kuulutas paavst õndsaks viis preestrit, kelle kommunaarid koos paljude teistega rahvavaenlastena maha lasid), Hispaania puhul olid numbrid veel suuremad (isegi vastavast Wikipedia artiklist on see üsna selgelt näha). Tõsi, mõlemal juhul tegid jubedusi mõlemad pooled – aga demokraatlik ja rahumeelne kommunism?
Ülejäänud kaks olid mõlemad juhud, kus tüüpiline kommunism astus jõuga laiaks hulga naiivseid inimesi, kes uskusid “inimnäolise kommunismi” võimalikkust.
Rohkem ei tahtnud küsida. Selles mõttes oli põrutavalt põnev – oligi tunne, nagu räägiks mõne tõsiselt põmmi eurokommunistiga. Aga hakkasin aru saama, mis tunne võib olla psühhiaatril pika tööpäeva lõppedes…
Üks Eesti vasakpoliitik tahtis minna enda autot parandama. Sõitis töökoja ette, rääkis auto probleemi ära, andis töömehele võtmed ja jäi diivanile istuma. Korraga tundus talle, et kuulis tagaruumist tumedat uratust: “Sots, raisk!”.
Veidi aja pärast tuli töökoja juhataja, andis mehele võtmed tagasi ja sõnas: “Vabandage, me ei saa teid aidata.”
“Kuidas nii?”, imestas klient.
“Vaadake, me oleme teid telekas rääkimas näinud. Tundub, et te ei ole päris adekvaatne. Seetõttu arvame, et teid ei tohiks autorooli lasta, võite mõne õnnetuse tekitada.”
Tulivihane poliitik sõitis minema ja lõi kohe meedias kõvasti kella. Õhtul oli vastav uudislugu juba AK uudistes ja töökoda sai vastu päid-jalgu.
….
Eespoolkirjeldatu oli tegelikult üks sürr fantaasialugu, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See aga juhtus vist päriselt.
Miks see mind ei üllata?
Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).
Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…
Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.
Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.
Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.
Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.
Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.
… uusi keelendeid – tänases ERRis on
* “daatža” – tõenäoliselt on artiklis mõeldud nõuka-aegseid aiamaid sellistena, nagu venelased neist aru said (eestlastel olid suvilad). Aga isegi kui venepäraselt kirjutada, siis võiks seda õigesti teha.
* “piire nihestama” – see võib vist valus ka olla…
Ohjah, ajakirjandus.
Hr Lauri Vahemeri on kirjutanud Äripäevas artikli Lõuna-Euroopast ja pannud pealkirjaks “Vahemere vaatlus | Lõunas, nagu Eestiski, vimblevad rikaste kõrval palgavaesed”. Vimblevad?
Huvitav sõna. Vimb on ju kala (ladinakeelne nimi on ka vahva, Vimba vimba). Miks peaks palgavaesed käituma nagu vimb?
Või on tegu uustuletisega sõnade “vinduma” (või “visklema”) ja “tõmblema” kokkupanekust? See “vinduv tõmblemine” ei kõlagi väga halvasti (umbes nagu THI sõnause tulemused). Iseasi, kas Lõuna-Euroopa palgavaesed just seda tegema peaksid…
Guugeldamine muidugi tulemusi ei andnud ja EKI seda sõna ka ei tunne.