Silt: huh?

Pisike ja pehme sigadus (tavapäraselt)

Kui keegi kopeerib luba küsimata teise arvutist kogu sisu kuhugi mujale, nimetatakse seda andmevarguseks. Kui sama asja teeb operatsioonisüsteemi loonud suurfirma, nimetatakse seda varundamiseks.

Ehk siis Microsoft lülitas paljude kasutajate selja taga pilvevarunduse lihtsalt sisse. Ja nagu näiteks Slashdotis märgitakse, saab tasuta ruum peagi otsa ja siis hakatakse nuiama tasulise teenuse kasutamist. Lisaks otsesele privaatsusriivele (sh süsteemi seadistused, igat sorti dokumendid, mõnes masinas ehk ka eri sorti, khm, vaieldav sisu jne jne) on ilmselt kogu see kraam varsti ka Copilotisse vmm sedalaadi arusimulaatorisse sisse söödetud.

Naljakas on see, et see on üks neid (pigem väheseid) kohti, kus Euroopa Liidust kasu on – siin tuleb seadusandlus ette ja Euroopas jäetavat see sigadus (esialgu?) tegemata.

ERR tavalises kastmes

Täna avaldati Siseministeeriumi uuringutulemused Eesti elanike usulise identiteedi kohta. ERR kirjutas sellest ka loo – kahjuks enda tavapärasel tasemel.

Konkreetselt usuasjades on pilt selline, nagu arvata oli – kui selle koha peal haigutab üldhariduses juba aastakümneid tühimik, siis ei ole tulemus mingi ime. Just eestlased on selles teemas täisvõhikud, venelastel on pilt veidi parem (aga seal on küsimus, kui palju on asjas usku ja kui palju rituaali).

Ja nii jõuab ERR järeldusele, et “Eesti ühiskond on pigem liberaalne”. Aga… “Eetiliste ja moraalsete hoiakute” diagramm kohe sealsamas näitab, et
* “samasooliste abielu” ei toeta 53%
* abistatud enesetappu ei toeta 58%
* “soovahetust” (tegelikult nonsenss, pikem kommenteerimine jääb teiseks korraks) ei toeta 62%
* kanepitegemist ei toeta 67% (vist kõige suurem üllatus siin)
* polüamooriat (peen nimi mitmenaise- ja mitmemehepidamisele) ei toeta 69%
* enesetappu ei toeta 73%
* truudusetust paarisuhtes ei toeta 85%

Alla 50% jäi vastunäidustus vaid abieluvälise kooselu, abordi, eutanaasia ja surrogaatemaduse juures – ja kolme viimase puhul olid numbrid 30% ringis. Pealegi võiks arvata, et praeguse üldise õhkkonna tõttu võidi küsitlejatele julgemalt avaldada pigem poppe ja noortepäraseid arvamusi.

Kust otsast on siis Eesti elanikud “pigem liberaalsed”, jääb mõnevõrra arusaamatuks. Meenutab üht tuntud filmi: “Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!”… Aga tegelikult on rõõm näha, et tervet mõistust on siinmail esialgu veel alles küll (ja seda kogu paari viimase aastakümne meediasoustist hoolimata).

APDEIT õhtul: AK uudistes oli uuringust päris pikk lugu. Nendest eetika- ja moraaliküsimustest aga ei piiksugi.

Võõras mure (taas kord)

Slashdotis räägitakse, et Microsoft on otsustanud õunakasutajatel MS Office’i istumise alt ära tõmmata. Paari aasta eest soetatud “tähtajatud” litsentsid lõpetatakse lihtsalt ära.

Nojah, tegelikult väidab firma, et “vähendab funktsionaalsust” – minu arust on kontoritarkvara, millega saab dokumente ainult vaadata ja mitte muuta või uusi luua, kaotanud umbes 95% enda funktsionaalsusest. Mingi aeg levitas MS tasuta enda Word Viewerit jms juppe, millega sai dokumente kuvada – tegu on umbes suurusjärk lahjema tarkvaraga kui “päris” MS Office.

Microsofti ajalugu tundes ei tohiks selline käitumine kedagi üllatada – probleem on aga selles, et väga paljud seda ei tunne. TTÜ istub samuti ikka veel nende tarkvara peal – see oleks üks asi, mis tuleks enne päriselt “TalTechiks” saamist ära klaarida.

“AI genereeritud sisu võib sisaldada vigu”

Kasutasin paar viimast aastat Google Finance’i lihtsama aktsiainfo kiireks kättesaamiseks. Seal oli võimalik ka kümmekond aktsiat veebilehitseja eri sakkides avada ja nii saada täiesti korralik lihtne börsimonitor (ja see töötas ka ilma Google’isse sisse logimata). Suur osa Google’i kraamist on täiega ära sitastatud (ingl. k. enshittified), aga GF koos otsimootoriga olid veel täiesti asjalikud teenused.

Täna üllatas GF aga paari tunni jooksul sellega, et andis nimeserveri vea ning leht oli kättesaamatu. Mõtlesin veel, et näe, isegi suurtel juhtub… Aga õhtuks oli varasem kiire ja mõistlik teenus asendunud mingisuguse amatöörliku tööplönniga. Umbes nagu oleks mõni kolmemehest tudeng  seal vaibkoodimas käinud.

Kõige krooniks oli allservas kuvatud lause, mis sai selle postituse pealkirjaks. Halloo!!! GF kasutajad liigutavad reaalset raha – see ei ole koht, kus tehisaru lollusi naljaga pooleks saab võtta. Google’il on muidugi nii pappi kui advokaate lademes, tehisplära tõttu enda raha kaotanud  suvaline Joe neid tõenäoliselt ei morjenda. Mainekahju oleks ehk tõsisem argument.

Nüüd peab siis hakkama alternatiivlahendusi otsima (Yahoo Finance on kohmakas ja Linuxi veebilehitsejates hirmuimane). Kui see on nüüd tõesti Google’i teenuste järgmine arenguaste, siis meenutab see…. Ma ei tea, näiteks Sarumani “Sõrmuste isandas”. Alguses oli võimas ja hea, siis keeras kurjaks, ent oli mõnda aega ikka võimas. Ja lõpetas väga haledalt.

Eks nüüd ootame, millal ka otsimootor ära solgitakse (tegelikult on seda juba tehtud ka, aga vähemalt kasutajaliides ei ole esialgu veel lolliks läinud). Lõpetuseks tuleb seda võtta ka hea õppetunnina: mitte ükski suurfirma veebiteenus ei ole usaldusväärselt jätkusuutlik – tuleb kasutada selgelt vaba litsentsiga asju ning soovitavalt selliseid, mida saab endale ise paigaldada.

Tehisaru ja must lagi

Täna korraldas Riigikantselei Kirjanike Maja musta laega saalis avaliku arutelu teemal “Tehisaru ohtudest ja nende maandamisest: kelle käes on kontroll ja vastutus?”.

Esmalt tuleks korraldajaid tõsiselt tänada vajaliku ürituse eest. Seda valdkonda on vaja palju enam arutada ja lahti rääkida (ja just laia avalikkuse ees), kui seda seni on tehtud.

Aga palun mõelge teinekord koht ja aeg paremini läbi. Kirjanike Maja saal on pärit hoopis teisest ajastust ning algselt mõeldud selles samas majas elanud ENSV kirjanike eliidile. Korraldada midagi vanalinnas kell 9 hommikul tähendab üht kahest – kas otsida autole parkimiskohta (lihtne, aga üsna kallis lahendus oleks Vabaduse väljaku alune parkla) või tulla ühistranspordiga. Mõlemal juhul läbi kõige hullema tipptunni. Valisin bussi ja isegi ekspress nr 14 istus ummikutes. Kokku kulus rändamisele ligi kaks tundi. Kuna aga ürituse sihtgrupiks olid tõenäoliselt üsna aktiivsed ja hõivatud inimesed, siis tuleks sellega natuke rohkem arvestada. Praegu jäi ülaltoodud veebilehe järgi otsustades saalis tühjaks 22 kohta – kardetavasti oli üheks põhjuseks just aeg ja asukoht.

Mõlemad esinejad olid asjatundlikud inimesed, aga Risto Uuk esindas pigem LLM-i teemat ja prof. Maarja Kruusmaa närvivõrkude-põhist robootikat. Nende asjade riskid on üsna erinevad (ehkki on ka kokkupuutepunkte) – on päris palju selle ala inimesi, kes LLM-e õigeks tehisaruks ei peagi. Nii oligi, et kogu arutelu hajus ära liiga laiale alale ning lõpuks eriti kuhugi konkreetsesse punkti välja ei jõutud.

Ise tõstatasin privaatsuse ja hariduse teemad, millest teine jäeti täiesti arutelust kõrvale – minu arust on see vaat et kõige põletavam probleem ja seda just prof. Kruusmaa mainitud pöördumatuse tõttu. Suur osa inimestest suudab teadmisi omandada eeskätt nooruses – ja kui keskkooli- ja ülikooliaastad mööduvad pöidlaid keerutades (ei pea siin silmas mitte jõudeolekut, vaid nutiseadme näppimist, eeskätt LLM-ide kontekstis) ja enda pähe ei kogune eriti midagi, olemegi saanud hariduse mõistes kadunud põlvkonna.

Kui see piirdub mõne aastakäiguga, on see ehk veel ületatav – aga kardetavasti ei piirdu. Praegu on oht, et vähemalt 5-6 aastakäiku on enda tuleviku pöördumatult ära rikkunud – erandiks on vaid need vähesed, kes õpivad juba põhikoolis iseenda tuleviku nimel, mitte vanemate, õpetajate jt jaoks.

Lõpetuseks: tegelesin bussiga vanalinna kohale sõites natuke ühe sotsiaalmanipulatsiooni alla käiva tegevusega ehk üleõlapiilumisega. “Ohver” oli üks noorhärra, tõenäoliselt kesklinna gümnasist. Keerutas enda nutika kohal agarasti pöidlaid, ekraanil vaheldusid üks veidrate videodega sotsiaalvõrgustik (tõenäoliselt TikTok), riidepood (Zalando äkki) ja ChatGPT, kust pidevalt midagi küsiti. Kusjuures ka vaheldumine käis ca 10-20 sekundiliste intervallidega.

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka.
– Juhan Liiv

Ideaalne

ERR refereerib üht väga huvitavat artiklit – kahjuks aga on jäetud panemata link originaalile ning otsinguga ei õnnestunud seda samuti tuvastada. Seda oleks põnev originaalis lugeda (aga arvan ka, et minu tehtavad järeldused erinevad päris olulisel määral autori omadest).

Siin on muidugi väike küsimus ka – kui viiteid selgelt pole, siis on see kas a) veel “päris” artiklis dokumenteerimata eksperiment või b) tehisaru hallukas. Aga see tundub üsnagi tõepärane.

Nii et kokkuvõtlikult on eesti noorte poiste ideaalmees selle (küll üsna väikese) uuringu järgi
* karismaatiline
* särava naeratusega, kuid samas “ei näe sõbralik välja” ehk jahe ja eemalolev
* vägeva rahakotiga (min 10 milli)
* vägevate lihastega
* vägeva … Kermoga
* (kõige huvitavam): kütipilguga

Märkusena: mõned olid lisanud ka “feministi”, mis on sellises komplektis selgelt absurdne (nagu ka teised märkisid) – tõenäoliselt viitas see püüdele anda küsijale seda, mida too kuulda soovis.

Samas ei ole olulised:
* suhtlusoskus
* empaatia ja abivalmidus
* raamatu- ja elutarkus
* eetika, moraal,  viisakus ja kombed

Nii et kõige rohkem näib sellele personale vastavat noor Coriolanus Snow “Näljamängude” sarja “Laululindude ja mürkmadude ballaadist” (täpsemalt sealtmaalt, kus ta enda sõbra surma saatis ja ise tolle vanemate käopojaks hakkas). Ja see härrasmees oli ikka väga klassikaline psühhopaat.

LLMi-buumist ülikoolis

Alates sellest, kui istuv president “TI-hüppe” välja kuulutas, on Tehnikaülikoolis käinud tohutu TI-promo. Välja on kuulutatud AI-tšempionide programm (naljakal kombel on siinkirjutaja ka üks neist – leiti, et keegi peab aeg-ajalt ka kriitilist häält tegema) ning kõikidele töötajatele reklaamitakse igat sorti selle valdkonna koolitusi.

Iseenesest on tore, et uute tehnoloogiatega tegeldakse – Tehnikaülikool peabki seda tegema (kes siis veel?). Ent kogu see õppetöö segilöömine AI-agentide ja “TI-assistentidega” on selgelt üle võlli läinud. Mõned punktid:

* LLMide lollikindlus jätab endiselt soovida. Seni, kuni kasvõi üks sajast vastusest on moodsa terminiga tööplönn (ehk näiliselt ilus, aga sisuliselt täielik jama), ei tohiks neid reaalses keskkonnas kasutada – ka siis, kui paljudel juhtudel ongi vastus reaalselt kasulik. Programmeerijad teavad, et kõige salakavalamad on loogikavead – programm töötab ja annab näiliselt õige väljundi, kuid vastus on vale. Praegu teevad LLM-id lollusi palju rohkem kui ühel korral sajast.

* Kõik TI-hüppe all promotavad LLM-id on omandvara ning ligipääsetavad võrgust. “Tee linnuke kasti ja me ei kasuta sinu andmeid”-juttu võib rääkida lasteaialastele. Ja omandvara aspekti võis näha ülikoolis mõne päeva eest, kui ülikoolile ostetud ChatGPT Edu litsentsid osutusid nii piiravateks, et olid suuresti kasutud. Õnneks seekord õnnestus mingid privileegid lahti saada, aga õppetund oli väga selge.

* Mõju üliõpilaste õppimisele, mõtlemisele ja kirjaoskusele on selgelt negatiivne. Olen praeguse SPEAIT kursuse raames külastanud kolleeg Kristjani läbiviidavaid seminare, kus tudengid ettekandeid teevad. Nii Kristjan pealikuna kui ka esinejad on iseenesest väga vahvad, palju annab juurde ka taustal toimuv tekstivestlus. Aga… Pea kõik esitlusslaidid on nähtavalt tehtud LLM-iga ning esinemises on see kohe näha. Ei ole vahet, kas slaidid on teinud LLM või teine inimene – oluline on see, et autoriks ei ole esineja ise. Ja kohe on ettekanne kramplik, puine ja sõnasõnaliselt slaidi tekstis kinni. Ning ka küsimustele vastamise võime kannatab, kuna inimene ei ole kogu materjali eelnevalt läbi “seedinud” ega ka mitte läbi kirjutanud (see viimane oli väga oluline juba keskkooli ajal – ja äkki oli nõuka-aegse ülikooli käsitsi konspekteerimises tüütuse kõrval ka midagi kasulikku?). Seega on siin sama seis kui turvalisuse ja mugavusega – mugavad süsteemid kipuvad olema ebaturvalised, kuna turvameetmed on tüütud…

Niisiis, siinkirjutaja arvates võiks ja peaks LLM-idega tegelema, aga

* palju suurema rõhuasetusega kohaliku paigaldusega ja vabavaralistele LLM-dele (näiteks PrivateGPT, LocalGPT, Jan.ai jt), vältimaks tootjalukustust;

* tehisarule antavate ülesannete vastutusrikkust tuleks suurendada järk-järgult vastavalt nende veakindluse paranemisele. Praegu tehakse suure hurraaga liiga tõsiseid asju – ei ole mõte kilplaste kombel ehitada alguses valesti ja siis pärast pingutada vigade ülesleidmise ja ärapaikamisega.

* ehkki vastutuse osas on välja öeldud, et vastutab inimene, tuleks see palju paremini paika panna. Praegu luuakse tehisarusüsteemidesse paras hulk viitsütikuga pomme – kui siis mingi aja pärast pauk käib ja tükid lendavad, peaks olema ka võimalik selle paugu tekitanud laisik üles leida.

* enne laiemat promo ülikoolis tuleks palju enam selgeks saada tegelik laiem mõju erinevatele protsessidele (sh õppimisele).

Arengud õppetöös

Läksin kolledžist doktorijuhendamise koolitusele ja kõndisin fuajees mööda tunniplaanitabloost. Seal seisis, et kolleeg Sirje õpetab “Füüsikat mittefüüsikutele”.

Jäin natuke mõtlema. Kas järgmine võiks olla “Arvutamine mittearvutajatele”? Edasi tuleks “Kirjutamine mittekirjutajatele”, “Lugemine mittelugejatele” ja viimaks “Mõtlemine mittemõtlejatele”.

Loodetavasti siiski asi nii düstoopiaks ei keera – aga mine sa tea. Tegelikult võiks lisada ka “Tehisaru arulagedatele”…

Windows?

Kodus on laual kaks arvutit, milles põhilise süsteemina on juba mitmeid aastaid toiminud Linux Mint. Kuna aga mõlemad on pärit omaaegsest IT Kolledžist, siis jäi sinna dualbuuti ka Windows 10. Kasutanud seda praktiliselt ei ole, olen 1-2 korda aastas selle käima lasknud ja ära uuendanud.

Nüüd oktoobris sai Windows 10 ametlikult otsa. Laenasin kolledži Windowsi adminnilt pulga (TTÜ õppejõududele on MS tarkvara kodukasutus täitsa sätestatud) ja panin täna mõlemale masinale Linuxi kõrvale ka Windows 11 peale.

Muutunud midagi väga ei olnud. Sain natuke uusi asju teada (kuidas ketas MBR pealt GPT peale viia – lõpuks tegin nii, nagu siin esimeses soovituses; lisaks see, kuidas pääseda Microsofti konto tegemisest Command Prompti abil). Mis aga ei ole muutunud, on “keerutavad vihmaussid”, mis paluvad natuke (nii umbes pool tunnikest) oodata. Tavapärane Microsoft, üldse ei kutsu kasutama.

Tänase seisuga ei ole Kakul Windowsi juba 25 aastat vaja läinud. Ehk veab veel teist samapalju välja. 🙂 Nii et vastus pealkirjas toodud küsimusele on endiselt “Tänan, ei”.

Kuulasin raadiot

Vikerraadiost tuli “Reporteritund”. Tsitaat saate veebilehelt:

“Poisid hakkavad haridussüsteemist välja kukkuma juba põhikooli lõpus, gümnaasiumis on poiste/tüdrukute suhe 45 poissi 55 tüdruku kohta, ülikoolilõpetajatest on mehi 1/3, naisi 2/3. Sooline lõhe hariduses mõjutab muu hulgas ka sündimust. Kõrgharitud naised ei leia endale sobivat partnerit, kes oleks valmis pere loomisel vastutust võtma.” (siinkirjutaja rõhutus).

Aga… Seda kõike me ju tahtsimegi…?

Poiste kottimine alates põhikoolist on viimaks mõju avaldanud. Tüdrukute (poolvägisi) ajamine IT-sse käib samuti täie hooga edasi. Vastassuunas liigutusi on tehtud minimaalselt (tõsi, aeg-ajalt tehakse mõni üsna edutu kampaania meeste saamiseks koolidesse õpetajaks – ja needki vähesed proovijad lähevad valdavalt vaenuliku suhtumise tõttu peagi mujale). Vanemate jutud sellest, kuidas omal ajal tehti ühisüritusi “poiste” ja “tüdrukute” koolide vahel (endalgi tuli üks TPI-st ja teine Pedast), kõlavad aja edenedes üha uskumatumalt.

Vanasti oli “kutsekool” pigem ähvardus või sõimusõna (“Kui sa ei õpi, lähed kutsekooli!”). Tundub, et nüüdseks on sellest saanud meeste viimane pelgupaik hariduses. Ning see muidugi süvendab kogu seda asjade metsaminekut veelgi.

Järgmine koht, kus reaalsusega põrkumine tekib, on tõenäoliselt riigikaitse ja rahvusvaheline olukord. Praegu ei taha mehed enam vastutada perekonna eest – karta on, et nad ei soovi vastutada ka riigi eest, mis neid soopõhiselt kottinud on. Ning siis asendatakse mahatriigitud ajudega kohalikud mehed sissetulijatega – ja kui siis selgub, et nood on vastikult patriarhaalsete arusaamadega, on juba hilja midagi muuta.

Raadiosaade (kuulasin netist) oli üsna veider kuulamine. Kui midagi kõlama jäi, siis asjapulkade jätkuv keeldumine olukorra põhjusi mõista ning sellest tulenev musta valgeks rääkida proovimine.

Nagu tuntud rahvajutus: “Kes tegi? Ise tegi!”. No ei ole inimeseloomal võimalik katuselt alla hüpates lendu tõusta – maa tuleb vastu. Ja see on valus.