Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

Kirjutamine ja mõtlemine

Ei ole kuu aega siin kirjutanud. Mitmed maailmas toimunud asjad ja trendid viitavad sellele, et edaspidi tuleb enne millegi avaldamist väga tõsiselt kaaluda, mida panna avalikult kirja ja mida mitte. Ilmselt ei suudeta ka Eestis nn. vihakõneseaduse pealesurumist lõputult vältida (v.a. ehk juhul, kui mingid muud asjaolud tingivad EL lagunemise arvatust mõnevõrra varem).

See aga annab väga suure tõenäosusega absoluutselt vastupidise tulemuse sellele, mida sellise suukorvistamise proponendid sooviksid. Parimaks tõestuseks on nõuka-aeg, kus (muude lolluste seas) ligi 50 aasta pikkuse “sõbraliku vennasrahva” promo üheks nähtavaimaks tulemuseks oli Alo “Minge üles mägedele” (aga Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” on peaaegu sama hea).  Eesti ajakirjandusega kokkupuutumise olen juba mõnda aega minimeerinud – jälgin ametlikke kanaleid peamiselt vaid veebist RSS-i kaudu, kus rumalused saab erinevalt raadiost ja TV-st kiiresti edasi kerida.  Mõnedest inimestest ja seltsingutest arvan veel tunduvalt halvemini kui enne.  Aga sellest kõigest on mõistlik vähemalt mõnda aega mitte kirjutada, nii et ilmselt jätkan rohkem mitte nii tõsistel teemadel.

APDEIT: Nagu tellitult tuli üks hästi teemaga haakuv IT-uudis ka.

Sotsid põhjas?

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.

Mõtlemapanev

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…

Reastamisest

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Kõnekas portree

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Päeva mõte

“Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.”

– Eero Nõmm, “Olla või mitte olla“, Eesti.ca 20.11.19

Eesti keel ja hääletu alistumine

Eile Kundast tagasi sõites kuulasin raadiost prof. Martin Ehala ettekannet “Eesti keel kui hariduskeel” keeleaasta avakonverentsilt.

Üllatavalt julge sõnavõtt praeguse aja kontekstis (ja üllatav on ka selle edastamine ERR-is). Võiks isegi öelda, et kuuldutest esimene selline, mis väärib rahvusülikooli tiitli poole pürgimist.  Muidugi jäid juba teemapiiride tõttu käsitlemata paljud seonduvad küsimused, kuid üks asi oli väga mõjuv – resoluutne vastuseis “hääletu alistumise apologeetidele” ehk neile, kelle jaoks keelte, kultuuride ja rahvuste kadumine on “ajalooline paratamatus”.  Ja selle ettekande kontekstis näeb kogu TTÜ ümbernimetamise kampaania veel eriti küsitav välja.