Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

4 kommentaari postitusele “Audiatur et altera pars”

  1. vaba ütleb:

    https://epl.delfi.ee/uudised/kuidas-ehitatakse-uusi-saptk-e-ja-objektiive-juhtimine-prantsusmaalt-raha-poolast?id=92111933

    Noh, rahapumbad töötavad..

  2. Kakk ütleb:

    Vaata ikka allikat ka. Pole tõsiseltvõetav ju.

  3. vaba ütleb:

    https://en.wikipedia.org/wiki/Catholic_fundamentalist

    Traditsiooniline katoliiklik vaade eksisteerib. Ja Vooglaid on küll traditsiooniline katoliku suunaga.
    Rahastamise kohta tahaks siiski täpsemaid andmeid.

  4. Kakk ütleb:

    Nojah, see on teine jutt. Aga tolle loo kirjutajad läksid absurdi sellega, et hakkasid ametlikku katoliku kirikut “kaitsma” “lahkusuliste” eest. Selle vastu ma ei vaidle, et hr Vooglaid on traditsiooniline katoliiklane – aga katoliku kiriku sisemisi eriarvamusi ei ole Eesti ajakirjandus küll kuidagipidi pädev kommenteerima (mina mittekatoliiklasena ka muide ei ole, ehkki ma natuke asjast tean). Pealegi neis eriarvamustes ei ole kindlasti SAPTK üksi, praeguse paavstiga opositsioonis on minu teada päris arvestatav osa roomakatoliku kirikust.