Eefraimi suust hüppas konn

Pärast toredat nädalalõppu ei tahaks kohe pahandama hakata, aga…

Kui kodanik Zuroff tõepoolest nõnda mõtleb, nagu sellest [L] Jerusalem Posti artiklist nähtub, siis on asjad ikka hullud küll.  Teisalt on tore, et lapsesuuga Eefraimi läbi kogu asjast ka laiemale netiavalikkusele natuke aimu anti. Mõnigi tahaks ilmselt praegu, et seda artiklit poleks ilmunud.

Kirikulaager 2009

Jälle Uulu kirikus ja selle ümber asuvas kämpingus nagu juba mitmel viimasel aastal. Ka inimesed olid suuresti samad ja kipuvad iga aastaga üha enam üheks suureks perekonnaks kasvama.

Kavas oli nagu varemgi kolm missat ja palvused, loengud-arutelud, mister Rapi traditsiooniline mälumäng ja loomulikult kõvasti musa. Lisaks juba tavaks kujunenud laagribändile (ja loomulikult vend Juhanile Nõmme baptistikogudusest, kes oma vioolaga väärib vist nende laagrite aukülalise tiitlit) oli seekord kaasas veel üks tõeliselt proff tegija – [L] Maryn E. Coote (tegelikult teda muidugi nii peenelt kutsuma ei pidanud, olime ennegi kohtunud ja Marju on väga mõnus inimene). Nõnda läks muusikaline skaala päris laiaks – ühte otsa pidi laulsime vend Janekiga lõkkeõhtul kitarri, bodhrani ja lollide nägude saatel omaloomingulist regilaulu “Uulu metsades” (väga imeliku tekstiga, kõvasti ja valesti – põhiliselt Janek laulis ja Kakk segas)  ja teist otsa pidi tuli laupäevaõhtusel missal Marju “Welcome To My Worldi” sündil saata. Täiesti tundmatu funkylik lugu, mis tuli kahe tunniga kuidagimoodi ära õppida. Aga Marju jäi tulemusega rahule (Kakul oli pärast suht uhke tunne küll).

Kinuprogrammis vaatasime ühel õhtul Zeffirelli kuulsat “Brother Sun, Sister Mooni” (väga ilus lugu Assisi Franciscusest) ja teisel õhtul juppe Michael W Smithist hiljutisel Lootuse festivalil Tallinnas.  Et Kakk vehib juba mitmeid aastaid laagrites igasuguste koledate asjadega, tuli nüüd mõte teha väike ettekanne ja rääkida kirikurahvale kogu madinakunstivärgi taustast natuke lähemalt – tundub, et ka see  võeti positiivselt vastu.

EKEK liikmete seas pole hall normaalsus õnneks kuigi levinud ja selle parimaks tõestuseks sai tänahommikune fotojaht (lihtsustatud vormis – kohtade otsimise jätsime ajapuudusel välja ja piirdusime temaatiliste stseenide lavastamisega). Kirikulaagri kohaselt olid teemad  pärit Piiblist – kuid Kaku tehtud valik oli selline, mis jättis võimaluse igasugust sürri kokku keeta. Noh, tegijad ei valmistanud pettumust. Siin on kolm finaalipilti:


Taavet 1, Koljat 0


Püha Franciscus kõneleb lindudega


Eeva, õun ja madu

(lisaks tuleks ära märkida veel kahtlaselt alkoholireklaami meenutav stseen veini tegevast Jeesusest, sama mees kaubitsejaid mopiga templist välja ajamas, kemmergupaberisse mässitud ülestõusnud Laatsarus, veel üks tõlgendus Eevast ja ussist koos tagaplaanil tõsimeelse abikaasana autot peseva Aadamaga… jne jne)

Mida oligi tarvis tõestada – kreisit rahvast on meie seas piisavalt (kuna eespool mainisin üht suurt peret, siis ilmselt ongi perekondlik viga).

Kokkuvõttes oli jälle kord üks vahva kogemus. Loodetavasti jätkame järgmisel aastal samas vaimus. Ja tänud Mõisakülalistele korraldamise põhiraskuse kandmise eest! 🙂

Eesti on jõukam kui Norra

Näe, hr peaminister võiks enda viie rikkama riigi jutu kõrval ka selle argumendi kasutusele võtta.

Nimelt võib lugeda, et Norra riik kehtestas kohustuslikus korras avatud dokumendivormingud, kuna kasutajaid ei tohi diskrimineerida ja kõigil pole kallist MS Office’it. Järelikult on Eesti riik naftarikkast põhjamaast märksa varakam, kuna meil eeldatakse üldjuhul kõigilt kasutajatelt selle tarkvara eest plekkimist.

Teisalt on kusagilt midagi meelde jäänud madala intellektiga kodanikelt maksevahendite eemaldamise otstarbekuse kohta.

LJST

Juhtusin Delfisse vaatama ja ennäe, kohe esiotsas [L] sihuke pärl.

Nn. autorikaitsjatel peab ikka tõeliselt jahedaks olema võtnud, kui nad niimoodi hüsteeritsema ja täiesti ebapädevat juttu ajama hakkavad. Nagu üks kommentaator ka manib, võiks selle kirjutise eest soovi korral asja kohtusse anda ja laimu eest raha välja nõuda.

Mage, väga mage.

Panniroobert

Kakk käis õhtul metsas kaikaid vibutamas ja leidis tagasi tulles, et pärdiklased olid õhtusöögist alles jätnud ainult kotikese riisi (sihukesed mõnusad keedukotid, mida tänapäeval pakkide sees müüakse).  Egas midagi, teeme järjekordse kirvesupi. 🙂

Pannile läks

* kotike keedetud riisi

* kaks sardellisuurust grillvorsti (ilmselt käivad ka sardellid, viinerid vms)

* kolm paksu juustuviilu

* sorts worchesteri kastet (käib ka sojakaste vms)

* lätakas grillsalatit (sihuke purgis müüdav sodi; alternatiiv on hakkida hapukurki, tomatit ja muid aedvilju)

* väike suts õli (et asi alguses kohe kõrbema ei hakkaks; ilmselt aga võib ära jätta, kuna toit on niigi rasvane)

Pann tulele, juust ja vorst jämedateks kuubikuteks ja riisile selga. Kaste ja grillsalat sinna otsa. Praadida, kuni juust on sulanud ja siis veel natuke, kuni sodi hakkab tahkemaks muutuma ja kipub panni põhja kinni hakkama.  Juurde võib võtta suuremas koguses leiba, kuna (nagu öeldud) asi on suht rammus.  Nii võib isegi 2-3 inimest söönuks saada.

Aga miks selline nimi?  Toit on igati maitsev, aga näeb välja… noh, nagu oleks seda korra juba söödud. 😛