10.2013 arhiiv

Pesa kolib

23.10.2013

… ja seda nii serveri poolelt kui ka laiemas mõttes. Tagasi Tallinna, täpsemalt Hiiule – päris kunagiste lapse/noorepõlvemaade lähedusse. Seetõttu on server 30. oktoobril liinilt maas, loodetavasti piirdub asi üheainsa päevaga, kui kõik plaanipäraselt läheb.

Mõned muud asjad muutuvad ilmselt veel. Aga see ei ole blogijutt.

Mõnus magus asi

11.10.2013

… ehk vaarika-rummi-beseekook. Väga lihtsalt tehtav ja täitsa gluteenivaba, aga dieedisõbrad peaks ette vaatama.

Vaja läheb:
* üks kahepoolne besee-tordipõhi (müüakse suuremates poodides valmiskujul, plastkarbi sees)
* ca 300ml vahukoort
* suhkrut (maitse järgi)
* veerand purki (ca 100ml) vaarikamoosi (siin oli Meie Mari oma)
* sorts (ca pitsijagu) tumedat rummi

Koor tuleb koos suhkruga ära vahustada, lõpus segada sisse rumm. Alumine koogipõhi katta vahukoorekihiga, panna sinna peale teine pool koogipõhja, sellele määrida korralik kiht vaarikamoosi ja kõige peale veel kiht vahukoort. Kaunistada võib muidugi ka, aga seekord jäi tegemata. Viimaks lükata ööseks külmkappi laagerdama.

Järgmisel päeval on kook valmis – ja kipub väga kähku kaduma.

Põnevad külalised

10.10.2013

Kolledžis pidasid huvitava külalisloengu 2008. aasta vilistlane [L] Varvara Guljajeva  (kes peale kolledžit hoopis kunstialale siirdus ja nüüd EKA-s doktorit teeb) ja tema Barcelonast pärit elukaaslane [L] Mar Canet, teemaks IT ja kunsti ühitamine. Põnev teema ja esinemine – neid tuleks vist nimetada häkkerkunstnikeks (oli nii kunsti kui ka ehtsat MIT laadis häkki). Igatahes tutvustati igasugu põnevaid projekte – eriti vahva oli [L] “Neuroknitting”  –  registreeriti Bachi kuulava inimese EEG ja kooti sellest kangamuster. Sihukese salli võtaks endalegi.

Muide, Mar esines Pirate Bay T-särgis ning veel ühe nende projekti nimeks oli “Copyright is for losers”.  Nii et millegipärast leidus taas kord paar täitsa ehtsat autorit, kes “autorikaitsjatele” up yours ütlesid…

“Kuulge, kas te muusikat ei taha mängima panna?”

07.10.2013

Lõbus seik kolledži loengust…

Loengu ajal oli kuulda, kuidas paar selli veidi kõvema häälega omavahel kommunikeerusid. Seepeale ajasid paar muud jüngrit käe püsti, palusid loengu korraks peatada, pöördusid siis pomisejate poole pealkirjas mainitud küsimusega ja nõudsid üsna kurja häälega kommunikatsiooni lõpetamist… Tjah, neil sellidel võis suht piinlik olla.

Aga teisalt on muidugi kena, et rahvas loengus kuulata tahab. 🙂   Eelmisel aastal toimus umbes samasugune korralekutsumine rebaselisti kaudu.  Pahasele märkusele “õppejõud võiks teile kaigast anda!” reageeris Kakk toona bokkeniga loengusse marssimisega…

Teadus ja konkurents

02.10.2013

Sattusin poest tulles kuulama autoraadiost saadet, kus räägiti Eesti teaduse rahastamise uutest põhimõtetest. Esinejad väitsid, et edaspidi on üheks sihiks konkurentsivõime tõstmine nii riigisiseselt kui -väliselt ja et see on väga hea asi. Konkurentsivõime tõstmiseks aga tulevat karmistada konkurentsi.

Tõsi, mokaotsast mainiti ka, et “tulemuseks on pingete märgatav kasv teadlaste seas”. Pehmelt öeldud, aga olgu peale. Ent pingeid on ühiskonnas mujalgi.  Mis siis tolle konkurentsiga valesti on?

Esiteks muidugi otsene “rottide võidujooks”, mida on Eestis niigi palju. Kui raha jätkub kolmest vaid ühele, siis tahab seda igaüks (kuna mittesaamine võib tähendada töökoha kaotamist). Koostööd ja sünergiat (mis on tegeliku, sisulise teadustöö olulisimaid komponente) asendab toosama konkurents, ühiskond tervikuna jääb aga selgelt kaotajaks (kuna Martin TÜ-st, Paul TTÜ-st ja Jüri TLÜ-st tegelevad viljaka koostöö asemel üksteise kottimisega konkurentsi nimel).

Kui kõik mängitakse vaid konkurentsile, siis ei ole kohalikel tegelastel erilist lootust. Euroraha abil (millega saab välismaa teadlasele tema kodupaigaga võrdväärset palka maksta) tuuakse siia pigem väljast tööjõudu, kuna see aitab lühemas perspektiivis asutusel konkurentsivõimelisem (jälle!) paista – “meil on 38% külalisteadlased!”.  Euroraha on aga üsna lühike ning reeglina läheb kõrgepalgaline külaline peale selle lõppemist valimisperioodi lõpus koju tagasi – kohalik palk teda ei motiveeri. Ent see tähendab, et teadusprojektide pikkus on sisuliselt piiratud tollesama valimisperioodiga (või riskitakse arvestatava pidurdusega “poolel teel hobuseid vahetades”). Ja on tõenäoline, et vahepeal on Martin, Paul ja Jüri käega löönud (ja läinud Ameerikasse või siis mõnda kohalikku suurärisse) ning uut vedajat polegi naljalt võtta.

Ja muidugi on selline kontrollimatu konkurents vesi kõikvõimaliku potjomkinluse veskile. Ikka seesama “siisikeste” ja “üksühtede” kultus ning “kümme autorit, viis lugejat (maailmas kokku)” -artiklite vorpimine tegeliku, ent pikaajalist tööd nõudva teaduse asemel. Kui siia juurde lisada veel ka ausaid teadlasi üha enam igal sammul tülitav libakonverentside ja -ajakirjade (kus võib avaldada mida iganes, kui osalustasu makstud) hulk, siis on aina lihtsam nii kogemata mõne ersatsi otsa takerduda kui ka, hullem veel, hakatagi küüniliselt ersatsi tootma. JOKK…

Ning viimaks – kõige selle all kannatab väga oluliselt akadeemilise maailma teine põhitegevus ehk õpetamine. Kui professori  (NB! Mitte juhtivteaduri, kes on võrreldava tasemega, ent teadusele orienteeritud) ametikohale kandideerimisel on A ja O needsamad “üksühed” ning juhendamise/õpetamise oskus on kolmandajärguline, siis ei ole ime, et meil kõrgkoolides mustanahalisest Euroopa usupuhastajast Martin Lutherist kirjutatakse…

Ootaks huviga, milline maailma riik ütleb esimesena, et “kunn on puha paljas” ning publish or perish -süsteemi prügikasti viskab.