Punastel on jooksuaeg?

Täna ehitati Kakule uut kööki ja tuli seetõttu kodus olla (õnneks töölt lubati). Muu tegemise vahele oli rohkem aega ka onlainis eri kanaleid lugeda ja tekkis pealkirjas toodud küsimus.

Aga tegelikult ka – mida keppi? Kas Eestis leidub ikka veel nii põmme tüüpe, kes kogu eesti rahva ajaloo kiuste ikka tõsimeeli kommunismust usuvad? Või on kurja naaberkuninga alamad midagi Ülemiste vette sokutanud…?

Huvitav lugemine

Eespool sai kiidetud Postimeest arvamusrubriiki tekkinud pluralismi eest. Kiidaks veel korra – seal on ilmunud huvitav seeria arvamusi ja vastulauseid, mis sai alguse Ahto Lobjaka artiklist. Selle härra kirjutised on olnud üldiselt sügavalt vastumeelsed ning seda on ka see algne tekst, aga tema vastu-vastulause Mihhail Lotmani vastulausele on vist üks tema kõige tasakaalukamaid seniloetud mõtteavaldusi. Sinna otsa tuleb veel Joonatan Nõgisto arvamuslugu, mis on autori eeldatavast noorusest (vabandan, kuna ei tunne paraku autorit) hoolimata täitsa samas kaliibris. Kommentaariumis leidub igasugust, aga sealgi on mõned huvitavad mõtted.

Aitüma, Postimees. Ootame võimalikku jätku ja/või uusi samalaadseid seeriaid.

Aidaa, TLÜ

Kakk käis täna TLÜ-s  enda sealset 15 aasta (!) pikkust tööperioodi lõpetamas. Läksime sõbralikult laiali, anti lilled ja puha. Üsna huvitav aeg oli tegelikult, igasuguseid pöördeid sai nähtud.

Sealsetele kolleegidele sooviks jõudu ja edu edaspidiseks!

Kakk Siibri suvelullad

Et asi liiga masendavaks ei vajuks, tuleb Kakk Siiber appi kutsuda.

***

Jaani tabas veider nakkus –
talle mööbel pinget pakkus
Veetis kogu vaba aja
joostes mööda Mööblimaja

Kulutades sääste nappe
ostis aina uusi kappe
Elutuba kola täis –
nõnda mitu kuud see käis

Pereliikmed ei saa rahu –
koju enam nad ei mahu
Kurvalt ohkas väike õde:
“Meie Jaan on kapipede.”

***

Valimiste värk on nüri.
valida võid Mai või Jüri –
lõpuks ikka Toompeal istub
seltskond lipsustatud t…

***

Ootused on tihtilugu
ikka päris paigast.
Mõni loodab saada keppi,
kuid saab hoopis kaigast.

Teine nägu. Sama jutt.

Üksvahe sai siin kirjutatud sellest, et vabariigi aastapäev tekitas vaid kurva õlakehituse. Nüüd oli juhtfiguur vahetunud, tunne oli aga sama. Sest jutt oli ju sama – täditsev-manitsev multikultimull.

Ühelt poolt on hea meel näha, et mu kooliõde on elus kaugele jõudnud. Teiselt poolt tuleb paraku tõdeda, et ta ei ole minu president.

Eelmine kord aitas masendavat muljet leevendada Ivo Linna. Seekord oli natuke abi ansamblist “Ott & Vanad Torisejad”, kes “Rahu” meeldejäävaks laulsid.

Külmaveekohv

Lugesin Cory Doctorow’ “Homelandi”, kus peategelane külma veega tehtud kohvi fännas. Tuli siis muidugi ise ka proovida.

Suurt kunsti polnud. Kohvioad veskis natuke puruks (ainult lühike surts, et jämedam kohvipudi tuleks), presskannu ja külm keedetud vesi peale. Kann üheks ööks külmkappi (pressi jätsin üles).

Tulemus oli mõnus. Panin tassi piimaga pooleks (kohv on espresso moodi kange) ja suhkrut ei pidanud üldse panema, kuna kohvist olid tulnud välja just magusamad ollused ja tavapärast musta kohvi mõru maiku polnud üldse.

Nii et aitäh Coryle idee eest. 🙂