Lumised ülestõusmispühad

Ilmataadil oleks nagu kaks aasta olulisemat kirikupüha sassi läinud. Jõuluõhtul oli maa must ja nüüd on ilus pehme eestimaine jõuluilm. Vaade toaaknast on praegu selline:

Ülestõusmispühad 2008

Aga ikkagi tervitasid täna Harkujärvel (nagu kõikjal üle ilma) inimesed teineteist juba hallidest aegadest pärit sõnadega “Jeesus Kristus on üles tõusnud!” – “Ta on tõesti üles tõusnud!”. Kahju, et ise seekord seal olla ei saanud.

Aga kõigile lugejatele võib ikkagi ilusaid pühi soovida.

Õnnitlused nimekaimule

Just lõppenud sumoturniiril tegi Baruto (aka Kaido Höövelson) oma seni parima resultaadi 13 võidu ja 2 kaotusega ning jäi otse ühe yokozuna (seda tiitlit kannab 1-2 sumohierarhia absoluutset tippu) selja taha teist kohta jagama (teise yokozuna ning ka hästi esinenud grusiin Kokkaiga), lisaks teenis enda kolmanda auhinna võitlusvaimu eest (neid saab igal turniiril 1-2 meest). Kõva sõna igatahes, eriti peale hiljutisi vigastusi. Loodetavasti jätkub edukas esinemine ka järgmisel turniiril maikuus.

Tõbine

Kannatusnädal kiskus siinmail kah kannatuseks kätte. Esmaspäeva õhtul juba oli imelik olemine, teisipäeva hommikul oli kurk valus ja nina tatine – aga nagu kiuste oli samal päeval [L] HEVI kaugõppe eksam. Sai see kuidagi ühele poole, aga koju tulles oli üsna selge tõbi kallal. Järgmise päeva seminaritööde kaitsmine jäi ära, samuti neljapäevale plaanitud E-Ülikooli koolitus – selle asemele arenes räme angiin. Palavik ronis tublisti üle 38 kraadi.

Nagu kiuste ei saanud ka perearsti absoluutselt telefoni otsa. Kodust leidus küllalt terve pakk antibiootikume, aga neid umbropsu ei võta. Vaat milleks jutukas käimine hea on: vana jutukasõber Jõmmu (nüüd tuntud kui dr. Palts) toru otsa ja pärima, et kas sihuke rohi klapib. Lase käia, kolm korda päevas, oli vastus. Tänud! 🙂

Öö vastu neljapäeva läks asi ikka üsna hulluks, kurk ei tahtnud enam üldse midagi läbi lasta (isegi vedelat mitte). Siis hakkas aga rohi mõjuma ja sealt hakkas pidevalt tulema igasugust huvitavat värki. Täpselt ei kirjelda, äkki mõni lugeja tahab lähiajal süüa.

Eilsest hakkas asi taanduma, täna enam palavikku pole ja kurk tundub ka vähehaaval paranevat. Terveks saamiseni aga läheb ilmselt veel mitu head päeva. Kahju, et nendel pühadel kirikusse ei saa – eriti tänaõhtune traditsiooniline kesköömissa on tore asi. Aga loodetavasti pole see viimane kord. 🙂

Üks unustatud eurolaul

Leidsin oma kettanurgast ühe mitme aasta tagant pärit wma-faili. Siis vaatasin, et ka YouTube’is on sama lugu täitsa olemas.

Tegu on Riias toimunud 2003. aasta Eurovisioonil Portugali esindanud ja lollide eurooplaste poolt 22. hääletatud looga. Portugali/inglise keeles “Deixa-me Sonhar / Keep The Dream Alive” – parimaid klassikalisi ballaade, mida kogu selle tramburai ajaloos on esitatud. Ja Rita Guerra on muide kuuldavasti esinenud samades Las Vegase kasiinodes, kus näeb tihti sir Elton Johni, Celine Dioni ja teisi sama kaliibri staare (daami häält kuuldes ei pane seda üldse imeks). Lugu ise on [L] siin.

ITK vilistlasõhtu

… oli eile päris vahva.

Rahvaesindajate kõned olid lõbusad – eriti Anttix, kes vilistlaste esindajana tuletas “hea sõnaga” meelde omaaegset riski- ja ohutusõpetust (mis tudengite poolt üsna räigelt välja vilistati ning misjärel Kalle selle asemel yours truly [L] ITSPEAd lugema kutsus). Ei tahaks küll õppejõu nahas olla, kes sellise kustumatu mälestuse jätab… 🙁

Seina peale oli ka kogutud erinevaid kilde nii õppejõududelt kui tudengitelt. Mõned mälu järgi meelde tuletatuna:

* Näide sõltumatutest sündmustest: õppejõud jääb joomisega vahele, kuid valitakse aasta õpetajaks

* Ettevõttes loodi uus ametikoht: pihuseadmete spetsialist

* Filosoofilisest vaatenurgast on see veidi perversne.

* Kurat, ise tahate hästimakstud häkkeriteks saada!

* Tudeng: Aga x läheneb ju pii kahendikule! Õppejõud: No las ta kurat läheneb!

Päris hea folkloor igatahes. 🙂 Allakirjutanu tsitaatidest oli muide seal “teete lolli nägu ja jalajälgi”…

Aga hästi tore oli kõiki neid inimesi näha. Seltskond on päris suur, samas on kõik peale I lennu ka ITSPEAst läbi käinud ja tuttavad näod. Selles mõttes oli Anttixil täitsa õigus, et väga palju ei peakski enam kasvama – loodetavasti aga jääb selline omainimeste tunne ka edaspidi alles.

Muusikameenutus

Kunagi ligi 20 aasta eest toimus Lauluväljakul esimene Rock Summer. Sealseks naelaks (vähemalt siinkirjutaja jaoks) oli laupäeva lõpetanud Big Country. Lõpulauluks olnud “Chance’i” refrääni jäi rahvas veel tükiks ajaks kooris laulma. See tunne tol suveööl on siiamaani meeles.

Nüüd leidsin tollesama laulu [L] live-esituse (fiiling on suht sama mis Rock Summeril) ja ka [L] stuudiovariandi. Lisaks veel mitu head lugu nagu [L] “Broken Heart (13 Valleys)” ja [L] “One Great Thing”. Tuleb nõustuda nendega, kes peavad BC-t üheks maailma kõige alahinnatumaks rokkbändiks. Stuart Adamson oli väga hea laulja (hääletämbrilt meenutab veidi A-Ha solisti Morten Harketit), bändi firmakõla ehk “torupillikitarri” (saavutati erinevate efektidega kahe kitarri abil) pole ka teistel õnnestunud järgi teha. Tõsiselt kahju, et Stuart oma depressiooniga võideldes sellele viimaks 2001. aastal alla jäi…

Peaks vaatama, ehk leiab kusagilt poest mõne mõistliku hinnaga plaadi.

Musta ja valget

… võib vahel üsna järjest esineda.

Täna Laagrist välja sõites oli kaitseinglil jälle tööd… Pärnu mnt ülesõidul Pääskülas oli taas kord millimeetrite mäng autoninast. Üks tropp otsustas nimelt otse raudteeülesõidul pikast lõõtsbussist mööda sõita. Õigemini lennata – kiirus oli hinnanguliselt 80-90 kandis. Vasakult tulijaga laupkokkupõrge polnud ka teab kui kaugel.

Aga teisest seinast elamus oli tänases puuetega inimeste trennis. Teist trenni järjest oli kohal seltskond kas raske liikumispuudega või vanematest inimestest. Ja kogu see seltskond võttis eelmisel korral esmakordselt elus bokkeni kätte, mõned ka täna esmakordselt – ning trenni hoogu ja usinust võiks mõnelegi noortetrennile eeskujuks tuua. Müts maha.