Kaku ajaveeb
See oleks võinud vabalt täna juhtuda…
This is Ben Williams of Eurosport. We just saw the finish of the biathlon race, won by this guy from Norway. What’s your name, Sir?
– Bö!
Sure, you are still excited. You just won the race! Does it feel good, Mr…
– Bö!
Oh well. Seems like we have to talk to Number Two, who is Mr…
– Fak.
??? Did I offend you? What was your name again?
– I just told you. Fak.
… Citizens, thank you for watching Eurosport!
Arvutiteenindusse tuleb Gerd Kanter, läpakas kaenlas.
“Mis masinal viga?” pärib teenindaja.
“Ähh, ketas lendas…” ohkab olümpiavõitja.
Sel nädalavahetusel jälle koolis TLÜ ja EOK treenerikursustel…
Aga täna sain teada, et kuulus omaaegne lõuapoolikute nali nõukogude naissuusatajatest “Smetanina virutas Kulakovale jalaga munadesse, kuna too ei andnud talle habemeajamisaparaati” oli tingitud esimesel tugeva ületreeningu tulemusena esinenud akuutsest sümpaatilisest üleväsimusest. Lahenduseks oleks olnud Smetanina basseiniviskamine, kuna vesi aitavat sellist stressiolukorda kõige edukamalt maandada.
Kummaline asi on sellega. Kakk on muidu suht aktiivne tugitoolisportlane ja üritab suurvõistlusi ikka jälgida (viimati siis suvist vutti). Aga praegu Pekingis toimuv ei paku absoluutselt huvi. Isegi autoga sõites keeran Vikeri pealt ära, kui sealt Olümpiaraadio algab. Tundub liiga peona katku ajal – olümpiaideaalid on nagunii juba ammu veega alla lastud.
Lisaks tekib häiriv paralleel 1936. aasta Berliini mängude ja kogu sellele järgnenud krempliga. Kesise lohutusena võib ju mõelda, et 1936-le järgnes ka 1945, mil ühe segase valitseja impeeriumist roomikutega üle sõideti ja too ise lõpetas põlenud laibana, kuuliauk peas – aga kui palju jubedusi pidi selleks enne seda toimuma? Praegune seis on häirivalt sarnane, ühe teise riigi retoorika samuti.
Aga tänase seisuga oleks ainuõige, kui 2014. aasta talimängude koht ära muudetaks. Eurovisiooni selle kogu narruses võiks venelastele jätta, aga Eestil pole sinna küll asja.
Tänased lehed [L] teevad kõvasti kisa avastuse ümber, et suur osa õpilasi kõikvõimalike vahenditega kehalise tunnist kõrvale viilib. Seda, et sõjaväkke jõudvad kutid suht nõrgukesed on, oli juba varem kuulda.
Nii ja naa… Ühelt poolt ei saa salata, et praegune hedonismiajastu ei soosi pingutamist. Mõned taibukamad saavad kehakultuuri vajadusest ise aru ja käivad trennis, totud aga ei viitsi ja jäävad parema meelega pelmeenilaadseteks moodustisteks.
Teisalt – kui koolikehalise orgunnipoolt vaadata, on see ikka panges küll. Kakk oli kooli ajal kehkast vabastatud, ent pidi osalema ikkagi (eeskätt abilisena mõõtmiste jms juures) ja nägi seetõttu asja piisavalt. Positiivne oli see, et õpilased said kohustuslikus korras ülevaate päris paljudest spordialadest, jama oli aga organiseerimine ja hindamissüsteem. Klassis oli paar suht universaalset kutti, kes tegid kõiki alasid 4-5 peale – ülejäänud said kogu skaala ulatuses. Mis mõte on panna turske maapoisi kehaehitusega selli sundkorras kõrgust hüppama või pikka kõrendit kuuli tõukama ning siis neile selle eest kahtesid laduda? Tulemus on üksnes see, et esimene ei taha kõrgushüpet ja teine kuulitõuget pärast isegi telekast näha. Hiljuti toimunud klassikokkutulekul meenutati isegi 20 aastat hiljem veel kehka õpetajaid “hea sõnaga”…. Mis aga loo kurjaks teeb – mõlemad jupid raporteerivad, et tänapäeva seis ei erine tollasest kuigi palju.
Omaette ooper on kehalise tunnid keset koolipäeva. Kakk on piisavalt trenni teinud ja treenerikoolitust saanud, et seda jaburuseks pidada. Ühe koolitunniga ei jõua praktiliselt midagi teha, efektiivne treening on alati pikem – küll aga on pidev oht ebapiisava soojenduse tõttu end ära lõhkuda. Lisaks veel asjaolu, et pärast ei pruugi korralikuks mahajahtumiseks, pesemiseks jms aega jääda.
OK, urisetud on juba küll – mida siis teisiti võiks teha… Kehaline peaks jääma kohustuslikuks aineks, kuid mitte hindeliseks (arvestusest piisab täiesti). Tunniplaanis peaks kehalise tunnid asuma paarikaupa (90 minutiga jõuab üht-teist juba teha) ning alati päeva lõpus. Nooremas kooliastmes peaks süsteem jääma selles mõttes endiseks, et tegeldakse võimalikult paljude alade tutvustamisega (Kakk muidugi toriseb erialasest kretinismist: miks ei räägita koolis budoaladest midagi?) – see aga peaks jääma silmaringi ja mõnusa katsetamise tasemele, mitte ei aeta tulemusi taga (tulevased tippsportlased peaksid kasvama spordiklassides-koolides ja see on omaette rida). Keskkooli tasemel aga peaks süsteem olema selline, et igal õpilasel on kohustus käia mõnes ametlikult atesteeritud trennis (võib ju ka mingi ametlikult tunnustatud alternatiivide nimekirja teha). Kas inimene tegeleb kergejõustiku, karate või golfiga, on juba oma teha. Soliidne oleks muidugi, et sellist trenniskäimist loetakse tasuta üldhariduse hulka ning selle eest maksab riik (kes üle normi tahab trennis käia, maksab juba ise juurde). Arvestuse andmine on konkreetse treeneri rida ning selle saamine on kooli lõpetamiseks kohustuslik (v.a. põhjendatud erijuhud).
Niipalju siis kehkamõtetest. Muide, allakirjutanu tegi omaaegses TTÜ-s II kursuse kehalise arvestuse täitsa ära – karatetrenni kaudu.
Just lõppenud sumoturniiril tegi Baruto (aka Kaido Höövelson) oma seni parima resultaadi 13 võidu ja 2 kaotusega ning jäi otse ühe yokozuna (seda tiitlit kannab 1-2 sumohierarhia absoluutset tippu) selja taha teist kohta jagama (teise yokozuna ning ka hästi esinenud grusiin Kokkaiga), lisaks teenis enda kolmanda auhinna võitlusvaimu eest (neid saab igal turniiril 1-2 meest). Kõva sõna igatahes, eriti peale hiljutisi vigastusi. Loodetavasti jätkub edukas esinemine ka järgmisel turniiril maikuus.
… Kairitile (Kaku eelmise õppeaasta tudengile ITK-s) [L] vägeva tulemuse puhul!
Täna kuulsin raadiost uudist: Prantsusmaal ja nüüd ka Itaalias käivat tõsimeeli arutelu, et tervisejooksu tuleb lugeda poliitiliselt parempoolseks tegevuseks… Asi olevat saanud alguse prantslaste uuest parempoolsest presidendist, kes olevat suur tervisejooksja.
Oudekki/Tatsutahime – Sina oled Itaalia asjadega rohkem kursis, ehk oskad öelda, on sel uudisel tõesti tõsi taga? Tiba liiga absurdne tundub – aga tegu oli ametliku Vikerraadio Itaalia korrespondendiga (nime ei mäleta).
Kui siit edasi mõelda, siis mis vasakpoolsetele jääb? Arnoldi kuulus kepikõnd…?
Eile toimus Tallinnas Eesti-Inglismaa jalgpallimäng. Inglased olid mänguliselt selgelt üle, Beckhami paar söötu olid tõesti ilusad ja nii polnud Eesti 0:3 kaotus mingi ime.
Peale ülekande vaatamist tahab aga Kakk küsida: kuidas on võimalik, et rahva seast, kes on defineerinud mõiste “džentelmen”, tuleb sellises koguses jobusid nagu näha inglise “jalgpallifännide” seas? Sihukesi, kellest hullemaid ei täi inglased isegi oma kodumaalt VÄLJA lasta, rääkimata üle-euroopalistest sissesõidukeeldudest? Kui meie naaberriigi lontrused vehivad siin oma “peremehed tulid tagasi”-stiilis loosungitega, siis on see veel kuidagi mõistetav. Aga pagana pihta, vana Euroopa kultuurrahvas…?
Täiesti arusaamatu.
Eespool mainitud soome kolleeg ei ole üksnes häkkerist filosoofitüüp, vaid harrastab ka täiesti unikaalset asja – [L] ekstreemtriikimist. Vägevad pildid igatahes.