“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16.07.2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Jälle laulumäng

12.02.2017

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.

Kas klassikaline muusik peaks teadma Taukarit?

11.04.2016

Vaatasin kordusest eilset “Klassikatähtede” saadet (kus osalejad pidid töötlema üht klassika- ja üht popplugu)  ja tekkis pealkirjas toodud küsimus – veidi laiema taustaga.

Igal erialal on oma spetsiifika ja spetsialiseerumised, nii ka muusikas. Klassikaline muusik ei pea ehk tundma süvitsi bluusi, folki ja rokki, kuid kasuks tuleb see ometigi (nagu ka sir Eltonit on tublisti aidanud klassikalise pianisti väljaõpe). Siin tuleb aga üks probleem.

“Klassikud” kipuvad olema snoobid. Meenub lõik Queeni biograafiast, kus Brian Mayl (tolleks ajaks juba tunnustatud virtuoosil) paluti kirjutada elektrikitarri käsitlev peatükk uude kitarriõpikusse. Järgnes aga märkus (mälu järgi tsiteerituna): “Varem polnud vana kooli kitarriõpetajad elektrilist instrumenti kajastamistväärivaks pidanud.”. “Varem” olid Hendrix, Clapton, Beck, Harrison….  Võrdluseks: kui Kakk põhimõttelise pingviinina küsiks Gatesi või Jobsi pilti nähes “Kes need on?”, siis tõenäoliselt tekiks nii mõnelgi küsimus erialase pädevuse suhtes.

Aga kui noor eesti inimene (mitte vaid muusik) ei ole iial kuulnud bändinime “2 Quick Start” ega tea “Kaelakee hääle” nimelist laulu, siis tekib hoopis sügavam küsimus – sõber, kus sa elanud oled? Ilma raadio, TV, ajakirjanduse ja sotsiaalmeediata…? Või oled suutnud ehitada enda ümber niivõrd piiratud snobistliku mulli, et “madalad teemad” ei pääse läbi…?

Tänapäeva karate isaks loetav Gichin Funakoshi räägib oma elulooraamatus vanaisast, kes vana kooli samuraina keeldus minemast kööki (naiste territoorium!) ega lausunud kunagi madalaid sõnu nagu “tualettpaber” või “sokid”. Gichin kirjeldab ka lõbusat lugu vanaisaga, kuid praegu on pigem küsimus – kas meie noormuusikud on juba vana kooli samuraid?

Mis tollesse saatesse puutub, siis tegelikult ei olnud snobismiks suuremat alust. Uuesti vaataks täpselt üht esitust – Silvia Ilvese oma, kes suutis Rammsteini haiglasevõitu maskuliinsusest teha ürgnaiseliku show-numbri (muidugi C-Jami taust aitas nii saundile kui visuaalile tugevalt kaasa).

Täiesti võimalik, et rahvas hääletab Silvia kogu saate võitjaks. Hoolimata sellest, et mõni teine on puhttehniliselt natuke parem. Loeb see, et temas on vähem snoobi ja rohkem naabritüdrukut. Või isegi see, et ta suudab “Kaelakee häält” peast kaasa laulda?

Aga jah… Kui võrrelda kaht tuntud telesarja – superstaari ja klassikatähte – siis peab tõdema, et huvitava vestluspartneri leiab (üksikute eranditega) pigem esimesest.

Vaatasin uut näosaadet

05.10.2015

Paar mõtet saatest:

  1. Esinejad olid lahedad. Sepo Seemani jabur Kalmeri ja GWB hübriid ning muidugi kaks väga kõva esitust näitlejannade poolt – Nana Mouskouri ja eriti Kate Bush olid tasemel (juhuslikult sai just hommikupoole “Wuthering Heightsi” video originaal üle vaadatud). Eriti sürr oli aga vaadata ühe käimasoleva kursuse (mees)tudengit, kes võltstisside ja kõrgete kontsadega ringi lasi ja peenikest häält tegi :D. Edu, Mikk!
  2. Märt Avandi oli saatejuhina üllatavalt ebakindel. Ehk läheb tulevikus paremaks – tegu on ju andeka näitleja ja ka muusikuga.
  3. Kommentaarium pani mõtlema. Kas mõnel noorel inimesel ikka tasub end lasta vastutustundetute poliitikute poolt “rääkivaks peaks” teha ning seeläbi rahva põlastus kaela saada?  Või oli ka siin üks saatejuhi ebakindluse põhjusi…?

Eks edaspidised saated näitavad rohkem.

ETV Valimisstuudiot vaadates

11.02.2015

… tekkisid sellised mõtted:

* stuudios olnud seltskond – Ants Laaneots Reformist, Artur Talvik Vabaerakonnast, Marko Mihkelson IRList, Jüri Ratas KE-st, Andres Anvelt SDE-st ja Henn Põlluaas EKRE-st – jättis tervikuna üllatavalt sümpaatse mulje. Ilmselt oli ka teema – riigikaitse – selline, kus praegusel ajahetkel lihtsalt ei saa tühja mulli ajada.

* stuudios olid algajad poliitikud, kogenud poliitikud ja üks riigimees (kes ei karjunud teistele vahele, kuid sõna saades esines kaalutletult ja konkreetselt).

* saatejuhid jäid külalistele seekord alla.

* kõige nadima mulje jättis Twitteris kommenteerinud seltskond. “Vaimutseda üritav tühisus” on vist kõige kohasem ühisnimetaja.

* Seekordne valik lähenevatel valimistel on suhteliselt kindel.

Soovitus rootslastele

11.01.2015

Rootsi TV võiks enda [L] “uuendusliku lastesaate” Venemaale müüa. Putleril oleks hea pärast külalistele selgitada, et kõikjale majaseintele kirjutatu (noh, ikka X, Y ja veel üks tundmatu sümbol) on tegelikult hoopis saate andunud fännide eneseväljendus.

Aga tegelikult on see ikka üsna haige värk.

Õirovärk

19.05.2013

Sel aastal sai Eurovisiooni eelvoorud möödaminnes ära vaadatud ning oh üllatust, eriti teisest poolfinaalist tuli mitmeid üsna kuulatavaid asju.

Selle aasta märksõnad:
* Võistlus oli mingis mõttes kodus tagasi – Rootsi on vist “kõige eurovisioonim” koht (kui ehk Iirimaa välja arvata – aga nende hiilgeajad olid 90-ndatel).
* Finaalis polnud MITTE ÜHTEGI eks-jugoslaavlast. Olgem ausad, selle üle on ainult hea meel. Samas tekitab see küsimusi, kas EBU asjapulgad neile mingi konksuga ära ei teinud… Igatahes finaalis olid balkanlastest vaid kreeklased.
* Osalejate sissemarss Björni ja Benny uue loo saatel oli päris vägev. “Chess” tuli meelde.
* Hispaanlased kõlasid nagu Cranberries – aga arvestades, et tegu on Põhja-Hispaania ajalooliste keldi alade esindajatega, polnud see üldse üllatav.
* Birgit Õigemeel on väga hea laulja. Kahju, et sel aastal ei olnud laulu. Esimesed kaheksa takti on enam-vähem, siis läheb plastikuks ning meloodia lihtsalt ei jää meelde. Tulemust oleks võinud ette arvata.
* Valgevene tantsupoisid olid miskipärast käinud Indias endale püksa ostmas. Nägid naljakad välja.
* Maltalased olid saatnud mõnusa ja vahetu hipilõhnalise seltskonna, kes laulsid lõbusat laulukest itimees Jeremyst ja tema pruudist. Lugu ise meenutas natuke “Somewhere Over the Rainbow” Israel Kamakawiwo’ole versiooni, ainult et Israel oli seda lugu salvestades siinsest malta poisist umbes neli korda suurem.
* Venemaad esindanud tatarlanna esitas väga kena ballaadi, mis erinevalt Birgiti loost ei olnud plastikust tehtud – see oli pigem norra-rootsi-islandi stiilis, piisava paueriga hümnilik lugu. Üks kahest parimast sel võistlusel.
* Libatädi Lynda Woodruff näitas läbi kolme saate portsu tervet rootsi eneseirooniat. Kohati isegi ohtlikult poliit-ebakorrektselt (sama rida jätkus veel karmimas vormis lõpus peale hääletuse lõppu – ärakohitsetud kirik, demokraatliku käsuliiniga lahingüksus ja lapsevankritega papad said kõik tolles minimuusikalis oma jao).
* Hollandit esindanud Anouk on kuulus ja hea häälega laulja, aga laul kõlas… huvitavalt. Nagu oleks helilooja seda kirjutades kõvasti mõnd rohtu suitsetanud. Natuke meenus biitlite “Norwegian Wood”, mis olla kah mõningate ainetega seotud olnud.
* Rumeeniat esindav kontratenor kõlas põnevalt, aga tolle Dracula-imagoga see väga ei klappinud. Miks pärgli päralt pidi va vampiir aia vahele kinni jääma…?
* Auntie Gaynor (aka Bonnie Tyler) tegi Birgitit – hea laulja raisati sandi laulu peale. Tädi nägi 63 eluaasta kohta ikka väga hea välja ja laulis vingelt.
* Islandi kutt nimega Eythor Ingi Gunnlaugsson tõi meelde kaks iiri härrasmeest üheksakümnendatelt, kes tulid lavale klaveri ja kitarriga ning võistluse täiega kinni panid. Kaugelt parim asi sel võistlusel. [L] Samad sellid laulsid seda lugu pressikonverentsil a cappella – täiesti omaette elamus seegi. Neil poistel pole lihtsalt tarvis laval tsirkust teha.
* Kreeka saab konkurentsitu eripreemia lauluteksti eest. “Auto on nagu kalapaat – kes kurat pani keset merd valgusfoori?” ja “meresõit allamäge võib alata!”. Kõigi maade roolijoodikud, ühinege!
* Norra lugu oli meeldivalt värske saundiga ja hästi lauldud meloodiline sündirokk. Üldse oli sel aastal üllatavalt palju bändikoosseise laval, mis samuti on teretulnud nähtus.
* Euroopa suurim laulurahvas Roheliselt Saarelt toodab endiselt püüdlikult Eurovisioonile solki, et 90-ndate õudus – kolm järjestikust võitu ja järgmise aasta võistluse korraldamist – mingil juhul ei korduks.

Kas asi oligi balkanlaste ukse taha jätmises või milleski muus, aga kokkuvõtteks võiks öelda – tegu oli üle umbes kümne aasta parima Eurovisiooni finaaliga. Paar väga head esitust ja lugu ning natuke nalja pealekauba. Ja “The Winner Takes It All” kontserdi lõpus oli kena punkt.

Kaku valik: konkurentsitu esikoht Islandile, teine sama suure edumaaga Venemaale(!), kolmanda osas läheb juba jagamiseks – Hispaania, Norra, Malta ja ehk mõni veel. Tegelikult võiks ka kreeklased poodiumile panna – poolfinaalis esmakordselt seda kuulates-vaadates sai ikka korralikult naerda.

Hääletamine oli nagu ikka. Balkanit polnud, seega jäi onupojapoliitika ülalhoidmine teistele, kuid sellega tuldi toime peaaegu tavapärasel tasemel. Esiotsa jõudnutest eriti midagi meelde ei jäänud (asisematest lugudest jäid esikolmiku selja taha tatarlanna, norra rokitšikk, malta hipid ja kreeka alkovennad).

Superstaar 2012

23.12.2012

Just lõppes staarisaate viienda hooaja finaal. Võit läks õigesse kohta, ehkki sel aastal oli seltskond selgelt viie aasta kõige tugevam – erinevalt eelmistest kordadest puudusid seekord esikümne seas sinna “‘ära eksinud” nõrgad (ehkki omanäolised) tegelased. Aga Rasmus Rändvee näol on Eesti saanud endale kohaliku George Michaeli. Või Robbie Williamsi. Isegi Elvisega annaks kohati paralleele tõmmata.  Arvestades vanust ja arenemisruumi polegi see palju pakutud.

Finaalvoorus ausalt öeldes väga pahvikslöönud esitusi ei tulnud, ehkki Elina esitatud “Palve” oli ilus ja tundeline, Rasmuse “Meil aiaäärne tänavas” oli ilmselt Alenderi vaimu poolt produtseeritud ning kõigi finalistide esitatud “Do They Know It’s Christmas” tõi päris hästi tagasi 80-ndate all stars -laulude tunde (“We Are The World” jt).  Endale jätsid suurima elamuse hoopis eelvooru esitused (ja peaaegu kõigil oli midagi, mis meelde jäi):

Superstaar 2012 tipphetked Kaku poolt vaadates:

* Rasmus Rändvee ja “Aita mööda saata öö” – 100% Mihkliga nõus: kuidas saab üks 16-aastane jõmm teada selle laulu sisu nii sügavuti? Aga saab. Ja see klaverikäik ja arranžeering… Täiesti pööraselt hea esitus. Ja peaaegu samaväärseid tegi see sell veel mitu – ilmselt see tõigi talle võidu, et ühtki igavat ja lohisevat esitust saates ei näinud.
* Elina Born ja “Poison” – kui Alice oleks päriselt ka Alice ja mitte Vincent, siis võiks see lugu kõlada niimoodi. Selles versioonis on veel kõvasti Jim Steinmani ja Meat Loafi tunda – jällegi kaks pöialt ka bändi ja arranžeerija suunas. Kui saatest saaks laulu soovida, siis oleks Kakk finaali tellinud Bonnie Tyleri suurhiti “Total Eclipse of the Heart” (pikk originaalversioon) Elina esituses.
* Fredi Pärs ja “Purple Rain”.  Ja SEE sell laulis siiani omaette vannitoas? Naabrid peaks tagantjärele päris soolast piletiraha maksma – Prince on peale seda esitust pigem “Üks-ameerika-artist-kes-kirjutas-Fredi-loo”. Kui Maarja ja Mihkel saate žüriis otsekui hüpnotiseerituina sünkroonis peaga takti löövad, siis peab laval midagi erilist toimuma.
* Katrin Ruuse ja “Sweet Dreams” – vaieldavalt parim arranžeering saates, kus igas saates väärib saatebänd eripreemiat. Ja see tüdruk laulab videos seda lugu peale seda, kui ta on saatest välja kukkunud (sealt ka kobav algus) – aga selle laulu puhul aitab see olukord vaat et isegi kaasa. “Some of them want to abuse you, some of them want to be abused”… Kohati tundus, nagu oleks ühe tohutu attitude’iga rokitädi asemele üks teine pandud ehk Annie Lennoxi asemele Debbie “Blondie” Harry saadetud (isegi muie loo lõpus oli ülimalt tolle moodi).
* Janek Valgepea ja “Aria” –  see sell kaldus enne natuke liiga standardpopi poole, kuid see lugu on ilmselgelt tema täistabamus. Väga vägev itaalia popp-klassika ning nii palju kui Kakk itaalia keelest mõikab, ei saa ka keeleliselt väga ette heita. Täiesti võrreldav kui mitte Pavarotti või Bocelliga, siis vähemalt Al Banoga kindlasti (ja see ei ole üldse kehv saavutus).
* Karl-Erik Taukar ja “I Want It All” – huvitav, kas alguse kitrasoolot mängib tegelikult bändi kitarrist Laur Joamets (kel see peaks veel Laulupealinna ajast käpas olema) või õppis Taukar tolle ühe Brian May firmamärgi tõesti jooksupealt ära? Nii ehk naa, võtta ette mistahes Queeni lugu on suur julgustükk ja see kutt vedas selle täiesti arvestatavalt välja. Ja päris mitu lugu veel – näiteks “Free Fallin'” kõlas, nagu oleks seda Tom Petty asemel esitanud hoopis Hootie & The Blowfish (NB! Kakk fännab mõlemaid siinmainituid!).
* Toomas Kolk ja “Where Wild Roses Grow” – Nick Cave’i vaimuhaigevõitu plaadi “Murder Ballads” kuulsaim lugu duetis Kylie Minogue’ga. Toomase ja teda toetava Liisi Koiksoni esitus on parem kui originaal – ja seda mõlema esitaja poolest ning just selles versioonis, mis esitati juba peale saatest väljalangemist (Toomase liikumine tüdruku selja taha oli päris otsene vihje laulus esitatud loo jubedale lõpule). Kuigi Toomas polnud Kaku lemmik (natuke liiga kitsas ampluaa) ja mitu varem väljakukkunut olid kokkuvõttes lauljatena paremad, siis see esitus on saatesarja parimate seast.
* Anisa Vänikver ja “Any Man of Mine” – see tüdruk kippus muidu liigselt Mariah Carey koopiaks kätte, aga see lugu on erinev. Hea paueriga kantrirokk, stiilne esitus, hääletämber parem kui Shania Twainil endal – ning muidugi bändi poolt alguse kitraosa on viis pluss (Shania originaalis häiriv viiuliuputus oli õnneks ära jäetud).

Summa summarum – selleaastane finaalvoor oli täiesti vaatamist väärt (miinus pubekakisa ning haigelt pikk venitamine enne võitjate väljakuulutamist) ning mõnestki osalejast kuuleb lähiajal kindlasti veelgi. Eesti keelt rikastati uudissõnaga “sandriin” ja saatejuhid olid senistest kõige paremad koomikud kah. 🙂

Võeh

19.09.2012

Poleks arvanud, et ette satub üks fantaasiafilm, mida rohkem vaatama ei kutsu (Kakk on üldiselt igasuguse fantasy suur fänn). Aga “Troonide mängu” seriaali rohkem ei vaata.

Kindluse mõttes vaatasin ära kaks osa, et mitte ühe pealt liiga kiireid järeldusi teha – pilt oli ka teises osas täpselt sama.  Asja üldmõiste on ilmselt “kurjus”. Ja mitte madinad ja kohatine, khm, naturalism (neid on mujalgi nähtud), vaid just inimeste sisemise kurjuse kohutav vohamine. Üldsegi tahtmata mingisugust ninnunännut (kujutatava perioodi elu võiski kohati julm olla) on ometi raske uskuda, et ühes mingis ajas ja kohas  – olgugi et väljamõeldus – on koos pea eranditult sellised inimesed, kellega päriselus mitte kunagi kokku puutuda ei tahaks. Nagu vaataks muinasaega saadetud “Dallast”, kus pea kõik tegelased on JR Ewingid (uhh, sorry – kunagi on ka seda nähtud, kuna ema kodus vaatas.  Ja seebisuse poolest annab TM Dallase välja küll).

Ja mingid tarkpead on kusagil Martinit Tolkieniga võrrelnud… Tolkien oskab ka kurbadest ja jubedatest sündmustest kirjutada nii, et inimese hing puhtamaks läheb. Tolle seriaali teise osa juures aga panin teleka poole pealt kinni – tekkis sihuke hunniku sisse astumise tunne.  Põhjusi oskaks kah pakkuda, aga esialgu ei hakka neid välja tooma. Nüüd läheb Kakk riiuli juurde ja otsib Silmarillioni välja.