Takkajärgifolk

Aitüma Teliale, kes enda Inspira telekanalis suurt osa Viljandi folgist üle kandis ja lasi ka tagantjärele vaadata. Päris kõike ei näinud (näiteks tahtnuks näha mõnd baptistikirikus toimunud asja), aga suurt osa siiski. Nüüd on kahe nädala jooksul teleülekanded kenasti läbi käidud.

Viljandi folk on selline isemoodi nähtus, nagu ka sealsed stammkunded. Teistest erinev ja vahel omapäraste arusaamadega, aga kahtlemata heatahtlik ja loominguline. Aeg-ajalt satub viimase osas ka möödalaskmisi, seekord hoolitses selle eest va Debelakk ehk kollektiiv Minu Isa Oli Ausus Ise. Ehkki nad on sealkandis esinenud juba kaua aega, tundus seekordne esitus lati alt läbijooksmisena. Eriti lame oli Johansonide kuulsa lahtilükkamisloo ettekandmine külajoodikute tasemel.

Teine huvitav nähtus (aga nüüd juba positiivsema poole pealt) oli üle pika aja uuesti kokku tulnud ansambel Vägilased, kes laupäeval pika kontserdi andsid. Eestlane olles tuleb siiski tunnistada, et meie vanem rahvamuusika on muusikalise külje pealt (NB! Tekstid on teine asi) lihtsalt neetult igav – olen päris kindel, et Vägilaste plaati ma läbi kuulata ei suudaks (sama käib ilmselt ka Trad Attacki ja Zetode kohta). Telekast kontserti vaadata oli aga teine asi – tegijate sisse- ja kuulajate kaasaelamine oli vaatamist väärt. Ja see, kuidas Meelika Hainsoo lõpus üksinda lavale jäi, rahva laulma tõmbas ja siis vaikselt lavalt lahkus, oli tõelist rokkstaari vääriv liigutus. Olnuks kohapeal, siis oleks ilmselt samamoodi pöördes olnud.

Tipphetk minu jaoks – Flooki esinemine reede õhtul. Neli võrdselt head virtuoosi, huvitav pillivalik (iiri kõrge ja madal vilepill, klassikaline flööt, bodhran ja akustiline kitarr), hea muusika. Leidsin endale veel ühe lemmikloo – “Ellie Goes West” on üks neist lihtsatest geniaalsustest, mis ei vaja lavašõud ega tehnilist tulevärki (huvitava detailina aga kohtas siin alumist häält mängivat klassikalist flööti – videotest ei saa selle ala võhikuna päris sotti, kas Sarah Allen mängib tavapärast kontsertflööti või vähemlevinud altflööti).

Aitäh seega tegijatele. Ja ülekandjatele ka.

Kaks saadet

Vaatasin kordusest kaht esimest uue hooaja “Laula mu laulu” saadet. Saatesari on natuke muutunud (kanal, taustabänd ja muidugi ka seltskond), aga üldiselt on endiselt täitsa vaadatav. Muusika osas olid saated aga täiesti “siga ja kägu”.

Esimene saade, päevakangelaseks Elina Born. Iseenesest täiesti korralik hääl, aga Eesti poppmuusikast annab otsida vähemkõnetavat repertuaari kui temal (no ausalt, kui keegi küsiks mõnd laulu konkreetselt, ei teaks – või noh, see Eurovisiooni-duett ehk siiski). Ning ka see kirju seltskond ei suutnud sealt  midagi meeldejäävat välja meelitada. Avapauk oli seega pehmelt öeldes lahja.

Teine saade ja Mihkel Raud. Mul on väga hea meel, et mees tegeleb viimaks ometi jälle sellega, mida ta hästi teeb (poliitika see ei ole – saatejuhtimine on ka nii ja naa, kuna ka seal kipub poliitika läbi lööma). Aga ehk ongi Mihkel kõige parem just nimelt poppheliloojana (ehkki ta on kahtlemata hea kitarrist ja ka laulja) – igatahes saateseltskond tegi vististi ühe parima selles sarjas nähtud-kuuldud laulukomplekti üldse. Enda lemmikud olid Black Velveti nakatav eestikeelne (sündi)poppvariant “Annabelist” ning “Alison Moyet laulmas Bittersweet Symphony‘t” ehk Tanja esitatud “Call My Name” (see madal tämber oli tõeliselt äge). Elina Borni tume versioon “Supernoovast” oli ka hea (midagi Ville Valo või Nick Cave’i mõrvaballaadide kanti).

Tõenäoliselt on järgmistes saadetes veel üles-alla kõikumist – mitte kõigilt sealt ei ole piisavalt häid lugusid võtta. Aga eks kuuleb.

LHV sai DDOSi

…, sedapuhku enda klientidelt.

Täna hommikuks oli välja kuulutatud kauplemise alustamine äsja turule tulnud Enefit Greeni aktsiatega. Läksin huvi pärast vaatama – vähemalt esimese poole tunni jooksul oli pidev “Service Unavailable”. Lisaks oli mingi väiksem kala ka päev varem kauplemist alustanud lätlastega (DelfinGroup). Õnneks ei ole kumbki siinpool kriitilise tähtsusega, mõlemasse läks maksimaalne garanteeritud kogus (mis on üsna väike).

Kas eesti rahvas on nii kõvasti investeerima hakanud, et IT-lahendused ei jaksa enam raha liigutada?

Aa, ja nüüd on ära vaadatud kõik kolm Eesti telekanalite sarja investeerimise teemadel – paraku on üks hullem hobuseunenägu kui teine, seda isegi hoolimata asjatundlike inimeste kaasamisest. Ilmselt on telesaadete produtseerimine ja sealsed prioriteedid ikka niivõrd teistmoodi. Või on asi lihtsalt meediamaastikul lokkavas lolluses…

Rahamaratonist veel

LHV foorumis tambitakse Rahamaratoni sarja ja paraku suuresti õigusega. Näib, et probleeme jätkus kogu viieosalise sarja peale ning tundub, et sarja tegijad ei ole ise teemaga kuigivõrd kokku puutunud. Oli ka asjalikke soovitusi, aga enam-vähem täiesti metsa läks osaliste valik ning suur aur kulus mõningate tegelaste upitamise peale (nimesid ei hakka nimetama).

Aga kui kriitikat teha, siis tuleb ise midagi asemele pakkuda. Kuidas ma ise oleks seda sarja teinud?

Üldpõhimõtted: igas saates eksperdi soovituste rubriik ja üks isikulugu, hästi erinevate taustadega. Kindlasti üks oleks mõni praegune tippinvestor, teisest otsast võiks mõne eduka ja aruka koolinoore võtta, kes erinevalt paljudest viitsib koolis käia (seose jõukuse ja hariduse vahel tõid LHV foorumlased hästi välja).

  • 1. saade: mis on üldse investeerimine (ja mis ei ole), õige ja vale motivatsioon ning millal tasub investeerima hakata. Esimesed sammud enne börsi poole vaatamist: toimiv III pensionisamba kogumine ja vähemalt 3-6 kuu rahatagavara kokkukorjamine (nn meelerahufond).
  • 2. saade: algaja investori põhiinstrumendid ehk aktsiad, võlakirjad ja nendega tegelevad fondid. Välja jäävad keerukamad tuletisinstrumendid ja – NB! – kinnisvara ja krüpto. Põhjuseks on kinnisvara puhul see, et pea ükski täiskohaga tööl käiv (loe: palgavaene) inimene ei jõua töö kõrvalt kortereid majandada – ja arvata, et kinnisvarasse ei pea aega panustama, on ilmselt liigjulge (pealegi ei sobi see kaugeltki igaühele). Ülejäänute kohta kehtib Arthur Clarke’i kuulus kolmas seadus: iga piisavalt arenenud tehnoloogia sarnaneb äravahetamiseni maagiaga. Tavalise, teemasse alles siseneva inimese jaoks ületab maagia lävendi nii krüpto kui ka optsioonid-futuurid (seda näitas ilmekalt hiljutine bläkk LHV märkimisõiguste kauplemise juures).
  • 3. saade: alustamine Balti börsil, puust ja punaselt (alustaks mõnest hästi tuntud koduturu aktsiast). Et mitte üht panka promoda, tuleks seda vist teha paralleelselt mitmes. Väärtpaberikonto avamine, investeerimiskonto avamine ja selle deklareerimine tuludeklaratsioonis, dividendide laekumise ja maksustamise põhimõtted. Nasdaq Baltic -veebileht ja aktsiate ajaloo/käekäigu jälgimine sealtkaudu. Aktsiate märkimine uute turuletulijate korral – millal kaasa mängida ja millal mitte.
  • 4. saade: edasijõudnumad teemad – võlakirjad ja fondid (sh ka ETF-id) ning siirdumine Baltikumist väljapoole (ka see, millal sinna kippuda – ise tegin kohe alguses otsuse 100K-ni kodus istuda, julgen ka teistele soovitada). Peamised investeerimisstrateegiad ja -näitajad (kasvuaktsiad contra dividendiaktsiad; RoI, P/E, P/B, EBITDA jt – siin peab mõtlema, kui sügavale tasub minna). Tõenäoliselt võiks näidetes piirduda USA turuga – see on suur ning ilmselt paigutab enamik välisturule pürgijaist enda raha sinna. Sel juhul tuleks kindlasti ka W-8BEN ära mainida.
  • 5. saade: kuidas saada targemaks? Peamised raamatud (näiteks “Intelligentne investor”), veebiportaalid ja koolitusüritused (Eestis on LHV ja SEB teinud täiesti asjalikke sellesuunalisi asju – koroona-ajastul kolis esimene enda seminarid Zoomi ja teine Facebooki, viited leiab veebist).

Mõned kohad oleks ilmselt vaieldavad, aga üldjoontes nii ma seda teeks. Glamuuri võiks täiesti muudesse saadetesse jätta, pigem võiks malli võtta kunagistest “Telekooli” sarjadest.

Rahamaratonist

Vaatasin kordusest uue viieosalise sarja avaosa. Äärmiselt vajalik saade, ehkki see oleks pidanud olema eetris juba kuu-paar varem – praeguseks on pensionireformi tulemusel rida seinast-seina otsuseid juba ära tehtud.

Algus oli nii ja naa.  Alustades vähemtähtsamast – peategelaste valik läks täiesti ühte auku. Kaks noort naisterahvast – kuna ka soovitusi jagav ekspert oli samamoodi noor naisterahvas, siis jäi meeste esindajaks vaid muheda intervjuu andnud Ivo Linna. Ja tema sõnumiks oli peamiselt “ole kokkuhoidlik”, lisaks tehti tema kena kodu promomisega üks põhimõtteline viga – eluase ei ole investeering.

Mis aga noortesse naisterahvastesse puutub, siis küsimus ei ole vaid soolises võrdõiguslikkuses – Naisinvestorite Klubi on tore asi ja selle vedurit pr Kristi Saaret mäletan kolledži ajast asjaliku tudengina. Aga kui tahetakse teha võimalikult laia publikut kaasavat saadet, siis oleks arukas leida võimalikult laia seltskonda esindavad tegelased, kellega võiks samastuda ka näiteks mõni vanem meesterahvas (või kasvõi karjääri järel investoriks hakanud profisportlane, keda Eestiski on mitmeid). Praegu tuli välja selline veidike võuklev täditsemine, mis natuke meenutab üht teatavat Kadrioru asukat.

Lisaks Ivo Linna juures mainitud näpukale oli vaieldavaid asju tegelikult veel. Jagatud soovitustest olid mõned täitsa asjalikud. Ent öelda eesti rahvale “Tehke rohkem tööd” (vabandust, “suurendage tulubaasi”) kõlab natuke… mariiantuanetlikult (ehkki ilmselt ei öelnud “kui rahval pole leiba, söögu kooke” üldse tema). Konkreetselt eelarvet ei ole vähemalt mina kunagi koostanud – piisava enesedistsipliini korral on see puhtalt maitseasi. Samas mainiti üksnes mokaotsast palju olulisemat asja – meelerahufondi ehk mustadeks päevadeks mõeldud rahatagavara. Kui palju? Kus seda hoida? Kuidas teha nii, et inflatsioon seda ära ei sööks? Mida veel silmas pidada?

Ja peamise nurinana – saate tegijatel oli tõsine probleem saateaja täitmisega. Ühe daami kodused toimetused ja teise KUMUs pildistamine ei läinud absoluutselt teemasse. Tehke siis lühem saade, aga rääkige asjast.

Seega tore, et maraton lahti läks, aga start oli tibake koperdav.  Ent nagu öeldud, tegelikult on selline rääkimine väga vajalik.

EÜE segu

Vaatasin TV-kordusest nimetatud sarja.

Tegelikult on siiamaani veidi kahju, et ise malevasse ei jõudnud – see põlvkond jõudis veel otsapidi rongile, mitmed tuttavad ja koolikaaslased käisid ka. Keskkooli ja ülikoolialguse kolhoosiotsad said kaasa tehtud, seega ilmselt oleks seal kah hakkama saanud – aga ju kartsin ikkagi tollal veel üsna erinevaid suhtumisi. Ja eks tegemist jätkus ka mujal.

Aga põnev ja natuke nostalgiline vaatamine oli. Seltskond oli ikka seinast seina, näitlejatest ja õppejõududest ettevõtjate ja poliitikuteni. Ja kõige ägedam komponent oli muidugi erinevad loomingulised viisid tollasele võimule ära panna. Euromais, Persostrat, Stalini tsitaat kirju elu kohta ja muud Maffini (aka prof. Salupere) tembutused olid ehk kõige lahedamad. Ei, siiski – kõige tipp oli too Toomas Lunge lauldud “Hällilaul” – omaegse iseenesest ilusa, kuid padupunase hiti “Jamaika hällilaul” kuri kaksikvend. Ime, et see tänases olukorras üldse eetrisse lubati.

Siit aga tulebki küsimus, mis jäi vastamata: kuidas on võimalik, et mõned EÜE-st läbi käinud (ja isegi seal silma paistnud) tegelased on tänapäeval kogu seda tollal pilatud jama (ja selle otseseid järeltulijaid) tõsimeeli uskuma hakanud…?

Eurovisioon UEFA moodi

Nagu siit ajaveebist nähtub, meeldis Kakule päris kaua aega (juba lapsest saati) Eurovisiooni vaadata. Oli küll kitš jne, aga iseenesest oli see vanasti lahe šõu ja aeg-ajalt tuli sinna päris häid lugusid (näiteks meenuvad hilisemast ajast norrakate Wig Wam ja belglaste Urban Trad, Eesti lugudest olid viimased asjalikud Ott Leplandi ja Urban Symphony omad).

Siis aga – kusagil kümnekonna aasta eest – võttis üks imelik seltskond selle ürituse lõplikult üle. Järk-järgult vähenes muusika roll ning oluliseks muutusid hoopis teised faktorid.  Viimaks ca viis aastat tagasi ei olnud enam mõtet vaadata, kuna üritusest ei olnud midagi alles jäänud (vähemalt muusika mõttes).

Nüüdseks on samasse jõudmas ka suur jalgpall. Virtuoossest mängust märksa olulisemaks on kujunemas õigete sümbolite kandmine, staadioni valgustamine õigetes värvides ning õigel ajal ja õiges kohas käpuli laskumine.  Tõenäoliselt tasub vaatamine lõpetada alagrupimängudega.

Näis, millal siis laulupidu lõpuni korrektseks keeratakse.

Nostalgialaks

Sattusin peale Soome TV2-st tulevale vanade aegade popmuusika hommikupoolikule (osa oli juba läbi, aga sai kordusest vaadata). Muuhulgas tuli sealt kaks tunniajast “Hittimittari” saadet 1985. aastast (tõenäoliselt oli põhjuseks saatejuht Mikko Alatalo 70. juubel). Kakk lõpetas tol aastal põhikooli…

Oijaa… Nagu siin juba eelnevalt juttu on olnud, siis tollane side maailma popmuusikaga oli ikka veel nõrguke – “Hittimittari” oligi vist esimene selline koht, kus nägi-kuulis mitmeid staare esmakordselt. Ja need oma aja popplood on siiani kuidagi erilise tähendusega. Kasvõi Paul McCartney “No More Lonely Nights” või Tina Turneri “We Don’t Need Another Hero” (Stevie Wonderi “I Just Called…” oli ka märgiline, aga see suudeti isegi tol ajal juba oksendamiseni ära leierdada).

“Hittimittari” oli aga pooleks loovalikuga, üks osa olid rahvusvahelised ja teine osa kohalikud lood. Oma kolmveerand tollastest soome lugudest olid selline jura, et isegi praegune nostalgiafaktor ei suutnud neid välja vedada. Samas oli seal ka häid asju (üks ammune lemmik sealt on Pave Maijase “Joki ja meri”) ning praegu tagantjärele avastasin ühe loo, mis võiks keelt vahetades Smilers olla: Loco “Kuvio kauriin” (kahjuks seda aga tuubist ei leidnud).

Eesti laul

Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.

Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.

Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).

Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.

Mõtlemapanev

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…