Aitüma Teliale, kes enda Inspira telekanalis suurt osa Viljandi folgist üle kandis ja lasi ka tagantjärele vaadata. Päris kõike ei näinud (näiteks tahtnuks näha mõnd baptistikirikus toimunud asja), aga suurt osa siiski. Nüüd on kahe nädala jooksul teleülekanded kenasti läbi käidud.
Viljandi folk on selline isemoodi nähtus, nagu ka sealsed stammkunded. Teistest erinev ja vahel omapäraste arusaamadega, aga kahtlemata heatahtlik ja loominguline. Aeg-ajalt satub viimase osas ka möödalaskmisi, seekord hoolitses selle eest va Debelakk ehk kollektiiv Minu Isa Oli Ausus Ise. Ehkki nad on sealkandis esinenud juba kaua aega, tundus seekordne esitus lati alt läbijooksmisena. Eriti lame oli Johansonide kuulsa lahtilükkamisloo ettekandmine külajoodikute tasemel.
Teine huvitav nähtus (aga nüüd juba positiivsema poole pealt) oli üle pika aja uuesti kokku tulnud ansambel Vägilased, kes laupäeval pika kontserdi andsid. Eestlane olles tuleb siiski tunnistada, et meie vanem rahvamuusika on muusikalise külje pealt (NB! Tekstid on teine asi) lihtsalt neetult igav – olen päris kindel, et Vägilaste plaati ma läbi kuulata ei suudaks (sama käib ilmselt ka Trad Attacki ja Zetode kohta). Telekast kontserti vaadata oli aga teine asi – tegijate sisse- ja kuulajate kaasaelamine oli vaatamist väärt. Ja see, kuidas Meelika Hainsoo lõpus üksinda lavale jäi, rahva laulma tõmbas ja siis vaikselt lavalt lahkus, oli tõelist rokkstaari vääriv liigutus. Olnuks kohapeal, siis oleks ilmselt samamoodi pöördes olnud.
Tipphetk minu jaoks – Flooki esinemine reede õhtul. Neli võrdselt head virtuoosi, huvitav pillivalik (iiri kõrge ja madal vilepill, klassikaline flööt, bodhran ja akustiline kitarr), hea muusika. Leidsin endale veel ühe lemmikloo – “Ellie Goes West” on üks neist lihtsatest geniaalsustest, mis ei vaja lavašõud ega tehnilist tulevärki (huvitava detailina aga kohtas siin alumist häält mängivat klassikalist flööti – videotest ei saa selle ala võhikuna päris sotti, kas Sarah Allen mängib tavapärast kontsertflööti või vähemlevinud altflööti).
Aitäh seega tegijatele. Ja ülekandjatele ka.
Baptistide, metodistide, advendistide kirikud on tore küll, kuid kui ise peaksid ka nende uskumuse järgi päriselt elama, siis on see võimatult raske.
Sõltub. Ma ise sattusin kirikusse Olevistest ja käisin pärast mitmeid aastaid Nõmme baptistikoguduses. Nähtud on igasuguseid arusaamu (üks baptistide endi kild on “kus on kolm baptisti, on viis eriarvamust”) ja muidugi ka igasuguseid inimesi – täpselt nagu väljaspool kirikut. Adventist oli/on üks mu kunagine hea sõber, kellega praegu kahjuks enam väga kontakti ei ole.
Nõudmised (kui tüüpilist sedasorti kogudust vaadata) ei ole niiväga rasked midagi, enamasti on tavapärased kümne käsu omad. Adventistidel on mõned isemoodi kiiksud ja ka dieedinõuded (sealiha, soomusteta kala jmm on keelatud). Teised kaks on üsna peavoolukristlus. Rõhutatakse seda, et inimesel on ka isiklik vastutus ning kui ta on Jumalaga enda elus asjad ära klaarinud, siis peaks ta juba loomulikul moel n.ö. inimeseks arenema.
Eestis on see omapära, et baptistid tulid siia suuresti läbi Vormsi, seal aga olla toimunud omal ajal laus-padujoomine ning korra majja saamiseks tuli pendel täiesti teise serva lükata. Sellest ka nende siiamaani valdav kallak täiskarskluse suunas.