Uusaastasoov

Just lõppenud “Kahe takti” finaalis kõlas [L] üks väga hea rokklugu, mis sobib oma sõnumilt ka uusaastasooviks kõigile sõpradele. Keep rockin’!

Is it love tonight
When everyone’s dreaming
Of a better life
In this world
Divided by fear
We’ve gotta believe that
There’s a reason we’re here
Yeah, there’s a reason we’re here

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

See the truth all around
Our faith can be broken
And our hands can be bound
But open our hearts and fill up the emptiness
With nothing to stop us
Is it not worth the risk?
Yeah, is it not worth the risk?

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives
Even if hope was shattered
I know it wouldn’t matter
Cause these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

We can’t go on
Thinking it’s wrong
To speak our minds
I’ve gotta let out what’s inside

Is it love tonight
When everyone’s dreaming
Can we get it right?
Yeah, well can we get it right?

Cause these are the days worth living
These are the years we’re given
And these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives
Even if hope was shattered
I know it wouldn’t matter
Because these are the moments
These are the times
Let’s make the best out of our lives

“Kahe takti” finaal

… oli sel aastal päris vinge. Saate formaadi kallal võib ehk nuriseda (ballasti oli liiga palju), aga hindajad olid lahedad ja mis peamine – lauljad olid tasemel. Kõik finaalvooru jõudnud võiksid vabalt muusika kui põhitegevuse peale mõelda. Tänane finaal oli naljaga pooleks öelduna “Jon Bon Jovi vs Ronan Keating vs Kate Bush (väikese täiendusega Debbie Harrylt ja Cyndi Lauperilt)”. Sellisena muidugi üsna tänamatu võrdlus… Ja kui veel vinti juurde keerata, siis hindajate peameheks olnud ja finaali kohustusliku laulu kirjutanud Elmar Liitmaa võiks ju olla Eesti Elton John – no mitte just et talle mehed meeldiksid :P, aga ka tema on maha saanud terve rea suurepäraste pop-rocklugudega. Finaalis kõlanud “Wanting So Many Things” on ilmekaks näiteks.

Endale meeldis ehk enim Mihkli esitatud rokiliin, ent paraku vedas teda finaali otsesaates hääl alt. The Callingi “Our Lives” lõpuloona oli julge valik (arvestades laulja omapärast häält) ja perfektne showstopper, kuid kahjuks jäi esitus konarlikuks. Ent ka sellest sellist saab kindlasti veel kuulda.

Kui Iiris tuli viimases voorus lagedale “Samsoniga”, olin suht kindel, et tegu on võitjaga. Arvata, et isegi Kate Bush polnud 16-aastasena niivõrd küps esitaja ja niivõrd omapärane (tahaks Iirise esituses kuulda üht Kate Bushi kuulsaimat lugu [L] Wuthering Heights”…). Ent Marguse Alenderi-töötlus oli samuti väga hea ning rahvale meeldis see rohkem. Üldiselt aga võib tulemusega rahule jääda.

Huvitava võrdluse võib teha Superstaari-saatega – ka sealt tuli rida häid lauljaid, kuid KT finalistid tunduvad isiksustena huvitavamad. Ehkki ka Superstaari-Birgit on suurepärane laulja (hiljuti mitu korda telekast lastud jõulukontsert Kaarli kirikus oli tõsiselt hea), olid tänased finalistid vahest põnevamad inimesed. Mis veel saates väga meeldis, oli see, et finalistidel jagus üksteise kohta vaid häid sõnu ning need ei mõjunud tühjade sõnakõlksudena.

Igatahes kui Eestis edaspidigi sellisel määral häid lauljaid juurde tuleb, pole siinmail hea muusika kadumist küll karta. 🙂

Jälle kiirelt Saaremaal

… seekord missiooniga tutvuda ühe Kuressaares elava raske tserebraalparalüüsiga noore daamiga ning disainida talle sobiv IT-lahendus. Juba mitmel korral hea sõnaga mainitud heategevusfond Dharma otsustas talle vajaliku arvuti hankida (olgu jälle öeldud, Eestis on toredaid inimesi ikka veel palju). Et seda aga vähegi raskema puude korral käsikaudu teha ei saa, põrutasimegi täna keskpäeval koos pr. Elle Kulliga saare suunas.

Sõit oli mõnus, saime sinna- ja tagasiotsal kõikvõimalikud ilma asjad läbi arutatud. Kohale jõudes oli sealsel vahmiilil muidugi hirmus hea meel (muuhulgas kingiti külalistele kõrvitsa- ja moosipurk ning vahva pisike küünlajalg – aitäh!). Lisaks IT-lahenduse läbiarutamisele õnnestus ka võimlemisharjutuste osas nõu anda – loodetavasti saab tüdrukut ka füüsise parandamise osas veidi aidata, 14-aastaselt trenniga peale hakates võib kaugele jõuda (Kakk alustas tõsisema harjutamisega ka umbes samal ajal, ehkki jupi paremalt algpositsioonilt).

Nüüd tuleb hakata suus hoitavaid sisestuspulki, puhumistoruga morsesisendit (või mõnd muud puhutavat sisestusvarianti) ja mõnd sobivat juhtkangi nettipidi jahtima. Sobiva läpaka peaks kodumailt leidma.

Tõeline eurolaul

… – ja seda heas mõttes – jäi kõrva ühe kolleegi kingitud Eurovisiooni võidulaulude plaadilt. Kummalisel kombel jäi vist too võistlus omal ajal nägemata, nii et laul oli võõras. Tegu on 1990. aasta võitja, kogenud itaallase Toto Cutugnoga ja tema lauluga [L] “Insieme: 1992”.

Huvitav lugu. Algus meenutab belglaste Clouseau hitti “Close Encounters”, siis tuleb juurde enyalik modernkelti sündiriff (väga sarnane “Only Time” omaga). Siis briti roki kitrakäigud, terav sündiriff refräänis meenutab Monaco printsessi Stephanie omaaegset hitti “One Love To Give”. Seade meenutab oma hümnilikkuses ameeriklaste kuulsat “We Are The Worldi” ja kõiki sellest alguse saanud heategevaid lugusid. Ja kõike seda esitab italopopi klassik, kes selles loos üldse liigmagusana ei mõju – meloodiline, ent hea paueriga lugu, mis kõlab ka ligi 20 aastat hiljem täiesti asjalikult.

Nii et täielik eurosoust – aga päris maitsev. 🙂

Ilus mõte

Christdot kirjutab sellest, kuidas [L] USA katoliiklastest keskkoolipoisid on loonud Arimaatia Joosepi Seltsi. Nimele vääriliselt (Joosep oli jõukas mees, kes kauples roomlastelt välja ristilöödud Jeesuse surnukeha ning lasi selle väärikalt matta) pakuvad nad end vabatahtlikeks kirstukandjateks nende inimeste matustel, kel pole siin maailmas midagi.

“Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40)

Jõululaupäev

Üle hulga aja üks rahulikum päev vähemalt. Magasime kõik kaua, siis läksime poodi ja enne kojusuundumist peatusime Pappa Pizzas. Muide, Selveris müüakse hästi sürri pildiraamatut – [L] Werner Holzwarthi “Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe”. Kiiksuga huumori armastajatel tasuks üle vaadata…

Maks sai jälle pühadeks Ädu-Krõõda juurde hüppesse ja kuna sai lubatud ta õhtusele missale kaasa vedada, siis tuli sinna järgi minna. Kodanik aga tegeles taas mediteerimisega ühes teatavas asutuses (nagu tal tavaks on) ning nii saime minekule üsna hilja. Harkujärvele jõudes oli teenistus juba alanud – õnneks oli Jaanus väljas, kelle abiga saime tooli trepist üles toimetatud.

Kirik oli tänase päeva puhul puupüsti täis nagu alati, kõik kulges ladusalt. Isegi Maks suutis vait olla. 🙂 See-eest oli nii tulles kui minnes filosofeerimist mehemoodi – see sell suudaks oma jutuga vist üksinda terve Platoni Akadeemia ära täita. Aga vahva oli.