Üle hulga aja üks rahulikum päev vähemalt. Magasime kõik kaua, siis läksime poodi ja enne kojusuundumist peatusime Pappa Pizzas. Muide, Selveris müüakse hästi sürri pildiraamatut – [L] Werner Holzwarthi “Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe”. Kiiksuga huumori armastajatel tasuks üle vaadata…
Maks sai jälle pühadeks Ädu-Krõõda juurde hüppesse ja kuna sai lubatud ta õhtusele missale kaasa vedada, siis tuli sinna järgi minna. Kodanik aga tegeles taas mediteerimisega ühes teatavas asutuses (nagu tal tavaks on) ning nii saime minekule üsna hilja. Harkujärvele jõudes oli teenistus juba alanud – õnneks oli Jaanus väljas, kelle abiga saime tooli trepist üles toimetatud.
Kirik oli tänase päeva puhul puupüsti täis nagu alati, kõik kulges ladusalt. Isegi Maks suutis vait olla. 🙂 See-eest oli nii tulles kui minnes filosofeerimist mehemoodi – see sell suudaks oma jutuga vist üksinda terve Platoni Akadeemia ära täita. Aga vahva oli.